Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SISSEJUHATUS

Eesti keele kirjeldamise ja arendamise ajaloost

5. Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda. Sõja lõpus emigreerus välismaale (pms Rootsi) enamik tuntumaid eesti keele uurijaid (Andrus Saareste, Julius Mägiste, Valter Tauli jt), kes jätkasid oma uurimistööd seal. Nimekatest teadlastest jäid Eestisse Paul Ariste, Johannes Voldemar Veski ja Arnold Kask, kes koolitasid Tartu ülikoolis välja uue põlvkonna eesti keele ja teiste soome-ugri keelte uurijaid. Eestis uuriti ja uuritakse praegugi eesti keelt Tartu ülikoolis, 1947. a asutatud Keele ja Kirjanduse Instituudis (praegune Eesti Keele Instituut) ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praegune Tallinna ülikool). Kogu aeg on tegutsenud Emakeele Selts (organiseerinud murdekogumist, korraldanud ettekandekoosolekuid ja keelepäevi, publitseerinud 1955. aastast alates Emakeele Seltsi aastaraamatut, hiljem ka toimetisi ning populaarset jätkväljaannet Kodumurre ja ajakirja Oma Keel (alates 2000. a-st)). 1958. a hakkas ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus, mis on seniajani tähtsamaid eesti keele alaseid ajakirju. Eesti keele uurimine hakkas elavnema 1950. aastate teisel poolel, kui oli peale kasvanud esimene sõjajärgne põlvkond keeleteadlasi. Heale tasemele jõudis see 1960. aastate keskpaiku ja on püsinud seal tänaseni.

Foneetikaalast tööd jätkas pärast sõda Tartus Paul Ariste („Eesti keele foneetika“ 1953). Alates 1960. aastatest kujunes Ariste õpilaste baasil olulisemaks eksperimentaalfoneetika uurimiskeskuseks Keele ja Kirjanduse Instituudi foneetikalabor (hilisem arvutuslingvistika sektor), kus on tegutsenud Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Aastatel 1972–1987 publitseeriti Keele ja Kirjanduse Instituudis rahvusvaheliselt tunnustatud kogumikku „Estonian Papers in Phonetics“. Suure panuse eesti foneetika arendamisse on andnud Ameerika Ühendriikides Ohio ülikoolis töötanud Ilse Lehiste. Keskseimaks küsimuseks on foneetikuile olnud eesti keele keeruliste kvantiteedisuhete selgitamine, eriti teise ja kolmanda välte vahekord. On loodud mitu võistlevat käsitlust.

Praegu uuritakse eesti keele foneetikat mitmel pool, mh tegeldakse foneetika rakendustega – kõnetuvastusega (Einar Meister) ja kõnesünteesiga (Meelis Mihkla) ning murrete foneetilise uurimisega (Karl Pajusalu, Pire Teras jt).

Grammatikauurimine elavnes 1950. aastate teisel poolel, rakendades esialgu vaid traditsioonilisi, 1960. aastatest alates ka tollal moodsaid meetodeid ja teooriaid (strukturaallingvistika, generatiivgrammatika). Tuntuimad uurimisrühmad olid 1965.–1973. a Tartu ülikooli eesti keele kateedri juures tegutsenud generatiivgrammatika grupp GGG Huno Rätsepa juhtimisel (väljaanded „Keel ja struktuur“, „Keele modelleerimise probleeme“) ning 1976. a loodud grammatikarühm Keele ja Kirjanduse Instituudis algul Henno Rajandi, hiljem Mati Erelti juhtimisel (väljaanne „Ars Grammatica“). 1970. aastatel hakati peale sõna- ja lausegrammatika tegelema ka teksti ja dialoogi uurimisega ning semantikaga. 1980. ja 1990. aastatel on eesti grammatikauurimisse lisandunud kontrastiivne grammatika, tüpoloogiline grammatika, kognitiivne grammatika, viimase haruna konstruktsioonigrammatika jne.

Eesti keele grammatika uurimises on silmapaistvaid tulemusi saavutanud järgmised uurijad. Fonoloogia: Valmen Hallap, Mati Hint, Tiit-Rein Viitso; morfoloogia: Mati Hint, Ülle Viks, Toomas Help, Kristiina Ross; sõnamoodustus: Henn Saari, Reet Kasik, Silvi Vare, Krista Kerge; süntaks: Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Henno Rajandi, Helle Metslang; semantika, suhtlusuuringud, kognitiivne grammatika: Haldur Õim, Tiit Hennoste, Renate Pajusalu, Ilona Tragel.

Juba 1950. aastail kavandati Tartu ja Tallinna keeleteadlaste ühistööna eesti kirjakeele teadusliku grammatika koostamist, kuid see kavatsus teostus üksnes osaliselt – Tartu ülikoolis ilmusid mõned vihikud hääliku- ja vormiõpetust, Tallinnas lihtlause süntaksit käsitlev teos „Eesti keele lauseõpetuse põhijooned“ I (1974). Täieliku eesti kirjakeele grammatika andis välja Rootsis Uppsalas töötanud keeleteadlane Valter Tauli. Kaheosalise „Eesti grammatika“ esimene osa (1972) käsitleb hääliku-, vormi- ja sõnaõpetust, teine osa (1980) lauseõpetust. Eesti Keele Instituudis valmis Mati Erelti juhtimisel suurema rühma tööna samuti kaheosaline „Eesti keele grammatika“, mille esimene, morfoloogiat ning sõnamoodustust hõlmav osa ilmus 1995. a, teine osa, mis sisaldab süntaksi ning kirja käsitleva lisa, juba kaks aastat varem. Kõik nimetatud grammatikad on mõeldud eelkõige filoloogilise haridusega lugejale. Laiemale lugejaskonnale oli suunatud Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli „Eesti keele grammatika. Käsiraamat“ (1968, 2. tr 1970), seejärel siinse käsiraamatu kaks esimest trükki (1997, 2000). 2000. aastal ilmus ka rahvusvahelisele filoloogilisele lugejaskonnale mõeldud koguteos „Estonian Language”, mis sisaldab peale grammatilise kirjelduse ka ülevaate eesti keele kujunemisest ja arengust, murretest ning suulisest keelekasutusest.

Peale tänapäeva eesti kirjakeele grammatika on uuritud ka eesti murrete grammatilist ehitust (Arnold Kask, Helmi Neetar, Karl Pajusalu jt), koostatud murdeülevaateid (Mari Must “Kirderannikumurre“ 1987, Mari Must, Aili Univere „Põhjaeesti keskmurre” 2002) ning murdetekstide kogumikke (sari „Eesti murded“ I–VIII). Arhailiste murrete kõrval on hakatud uurima ka tänapäeva murdekeelt (Karl Pajusalu). Eesti dialektoloogia ja onomastika senised tulemused võtab kokku kõrgkooliõpik ”Eesti murded ja kohanimed” (2002).

Leksikoloogia ja leksikograafia. Sõjajärgsetel aastatel koondus suuremate sõnaraamatute koostamine Keele ja Kirjanduse Instituuti. Seal on valminud „Väike õigekeelsuse sõnaraamat“ (1953) ja kaks suurt õigekeelsussõnaraamatut – „Õigekeelsuse sõnaraamat“ (1960), „Õigekeelsussõnaraamat“ (1976) – ning uuetüübiline kirjakeele universaalsõnaraamat “Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999“ ja „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”. 1988. a hakkas ilmuma kuueköitelisena kavandatud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat“, mis kirjeldab eesti sõnade tähendusi täpsemalt.

Peale kirjakeele sõnaraamatute hakkas 1994. a ilmuma kaheksaköitelisena kavandatud „Eesti murrete sõnaraamat“, mille jaoks oli keeleainestikku kogutud üle 70 aasta. Hiidsõnaraamatu märksõnastik anti juba varem välja omaette raamatuna „Väike murdesõnastik“ I–II (1982–1989). Rootsis avaldas Andrus Saareste neljaköitelise „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu“ (Uppsala, 1958–1968, sõnaraamatu indeks ilmus 1979 pärast Saareste surma). Selles sõnaraamatus on materjal esitatud mõistepiirkonniti ja hõlmatud on nii murded kui ka kirjakeel.

Julius Mägiste koostas Rootsis põhjaliku eesti keele etümoloogiasõnaraamatu, mis anti pärast autori surma välja Helsingis: „Estnisches etymologisches Wörterbuch“ (1982–1983). Kahjuks ei jõudnud Mägiste seda viimistleda. Eesti Keele Instituudis on käsil uue etümoloogiasõnaraamatu koostamine. Tartu ülikooli eesti keele õppetoolis uuritakse vana kirjakeele sõnavara (Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp jt).

Keelekorralduse keskuseks on samuti Eesti Keele Instituut. Tähtsamaid keeleküsimusi arutatakse tänapäeval Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, varem tehti seda vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis (VÕK). Traditsioonilised keelekorraldusharud on üldkeelekorraldus ja oskuskeelekorraldus, viimastel aastatel on hakatud hoogsalt tegelema ka nimekorraldusega (Peeter Päll).

Kuni 1970. aastateni domineeris eesti üldkeelekorralduses rangelt normiv ja varieerumist vältiv suund. Arnold Kase ja Ernst Nurme juhtimisel jätkus 1920. aastatel alanud korrektorlus, ehkki eesti kirjakeel oli juba piisavalt üldrahvalikuks kujunenud ja võimeline ise arenema. Nõukoguliku keelepoliitika tingimustes oli korrektorlusel peale keelelohakuse ärahoidmise veel üks positiivne tahk – see takistas mingil määral venepärasuste kasutuselevõttu. Alates 1960. aastate lõpust on eesti keelekorraldus Erich Raieti, Rein Kulli, Henn Saari ja Tiiu Erelti eestvedamisel järjest rohkem võtnud soovitava iseloomu. Üldkeelekorralduse kõrgeim vorm on traditsiooniliselt olnud normatiivsete sõnaraamatute koostamine (ÕSid 1960, 1976, 1999, 2006).

Oskuskeelekorralduse põhivormiks on oskussõnastike koostamine. Neid on sõjajärgsetel aastatel ilmunud mitusada. Oskuskeeleõpetust on arendanud Tiiu Erelt („Eesti oskuskeel“ 1982, „Terminiõpetus” 2007), Henn Saari, Uno Mereste, Rein Kull, Ustus Agur jt.

Keelekorralduse üldteooria alal on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse Valter Tauli (“Keelekorralduse alused“. Stockholm, 1968; „Introduction to a Theory of Language Planning“. Uppsala, 1968).

Eesti keele uurimisele tänapäeval on iseloomulik arvutistumine –elektrooniliste andmebaaside loomine ning kasutamine uurimistöös. Tartu ülikoolis on koostamisel XX sajandi eesti kirjakeele tekstikorpused ( http://www.cl.ut.ee/korpused/ ), vana kirjakeele korpus ( http://www.murre.ut.ee/vakkur/ ), suulise kõne korpus ( http://sys130.psych.ut.ee/~linds/ ) ning koostöös Eesti Keele Instituudiga eesti murrete tekstikorpus ( http://www.murre.ut.ee/ ).