Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SISSEJUHATUS

Eesti keele kirjeldamise ja arendamise ajaloost

3. Eesti keele arendamine ja uurimine rahvusliku liikumise ajal. Eesti rahvuse kujunemise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele ees sellise ülekaalu, et tema saamine rahvuslikuks kirjakeeleks oli paratamatu. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvusliku kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. See tegevus toimus esialgu Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu (1871–1892) rahvusliku liikumise juhtide Jakob Hurda ja Mihkel Veske eestvedamisel. Eesti rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872. aastat, mil Eesti Kirjameeste Selts otsustas oma presidendi Jakob Hurda ettepanekul seltsi väljaannetes üle minna uuele kirjaviisile ning võttis samas vastu ka mitu kirjakeele ühtlustusettepanekut. Kirjakeele ühtlustamise seisukohast oli siiski suurem tähtsus Karl August Hermanni 1884. a ilmunud esimesel eestikeelsel grammatikal. See grammatika kujundas ka eestikeelse grammatikaterminoloogia. Enamik Hermanni loodud grammatikatermineid on tänaseni käibel (nt käänete nimetused ja terminid kääne, käänamine, pööre, pööramine, ainsus, mitmus, häälik jne). Puristlike vaadetega Hermann on rikastanud ka muude erialade sõnavara. Sajandilõpu teine eesti kirjakeele sõnavara rikastaja oli Ado Grenzstein, kes publitseeris 1884. a uudissõnade kogu „Eesti Sõnaraamat, 1600 uut sõna“. 1880. aastate keskel alanud venestusajal, mil suleti eesti kultuuriseltsid ja muudeti koolid venekeelseks, vähenes ka keelekorralduse aktiivsus.

Rahvusliku liikumise ajal tärganud rahvuslikule keeleuurimisele oli iseloomulik võrdlev-ajaloolise keeleuurimismeetodi rakendamine senise kirjeldav-sünkroonilise asemel. Esimesed eestlastest keeleteaduse doktorid Veske ja Hermann, kes olid saanud oma hariduse Saksamaal, avaldasid muu hulgas uurimusi eesti astmevahelduse kohta. Esimene oluline eesti keeles kirjutatud uurimus eesti keele kohta on Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis“, mis ilmus 1879. a ning kus antakse ka eesti keele väldete süstemaatiline käsitlus. Kolmas eriharidusega eesti keele uurija Jakob Hurt avaldas töid peamiselt tuletusõpetuse alalt, doktoreerudes Helsingi ülikoolis.

Eestis puudusid kahjuks soodsad tingimused tõsiseks eesti keele alaseks uurimistööks. Tartu ülikoolis oli endiselt vaid eesti keele lektori koht (1874–1886 oli sellel kohal Veske, 1889–1909 Hermann). Katsed luua eesti keele professuuri ebaõnnestusid ülikooli eestivaenuliku juhtkonna vastuseisu tõttu. Sajandivahetusel kujunes eesti keele uurimise keskuseks hoopis Helsingi ülikool (Eemil Nestor Setälä, Jooseppi Julius Mikkola, Heikki Ojansuu jt), kus said hariduse ka tulevased eesti keele korraldajad ja uurijad.