EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

ORTOGRAAFIA

TÄHEORTOGRAAFIA

Võõrnimede kirjutamine

Võõraid isiku-, koha- jm nimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles – ladinakirjalisest keelest võtame need üle lähtekeelsel kujul, muukirjalisest keelest kanname reeglite järgi üle eesti kirja.

Nt Liechtenstein (sks), Canberra (ingl), Venezuela (hisp), Andrea Cesalpino (it), Jean-Pierre Chabrol (pr), Geoffrey Chaucer (ingl); Almatõ (kasahhi), Usveja järv (valgevene), Samara (vn), Juri Kazakov (vn), Šotha Rusthaveli (gruusia), Orõna Otroštšenko (ukraina).

Erandid

Isikunimedest on erandiks ainult mõne ajalootegelase nimi, nagu Aleksander Suur, Karl XII, Peeter I, Katariina II.

Kohanimede hulgas on kahesuguseid erandeid.

1. Mõnede väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid. Nt Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Venemaa, Valgevene, Läti, Leedu, Kuramaa, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Ojamaa, Väina, Koiva. Osa kohanimesid ei olegi rahvuslikult seotud, nt Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri.

   Eksonüüme on nüüdisajal vähe ja neid ei teki enam juurde, pigem esineb tagasivõtte. Elevandiluurannik ja Roheneemesaared on esitanud 1986. a soovi, et muu maailm kasutaks nende nimesid tõlkimata kujul Côte d’Ivoire ja Cabo Verde.

2. Eestipäraseks kohandatud nimed – mugandnimed.

   Mugandnimede hulka püüab keelekorraldus hoida võimalikult väike­sena. Seetõttu on 1976. a õigekeelsussõnaraamatus tagasi võetud hulk 1960. a sõnaraamatus olnud mugandusi (mitte Liih­ten­štein, Šlesvig-Holštein, Vürtem­berg, Amasoonas, Naapoli, Nia­gaara, vaid Liechtenstein, Schleswig-Holstein, Württemberg, Amazonas, Napoli, Niagara).

   Viimastes õigekeelsussõnaraamatutes on kohanimevalimiku ees märkus: „Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (lati­nisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.” See annab keeletarvitajale kindlustunde: kui kasutada nime originaalkujul, on see igal juhul õige.

   1983. a tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon otsuse ladinakirjaliste (või omaladinaga) maade ja nende pealinnade nimede kirjutamise kohta. Eestikeelseid ja mugandnimesid jäeti alles võimalikult vähe, eelkõige:

   1. ia-liitelised riiginimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria, Etioopia, Hispaania, Indoneesia, Itaalia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania;

   2. liitsõnalised riiginimed järelosaga -maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa, Uus-Meremaa;

   3. eesti mitmuse tunnusega riiginimed: Filipiinid, Komoorid, Mal­diivid, Seišellid;

   4. eestikeelsed nimed: Norra, Poola, Soome, Taani, Türgi, Ungari, ­Hiina, Jaapan, Varssavi, Pariis;

   5. mõned kirjapildimugandid: Fidži, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu, Berliin, Rooma, Viin.

Võõrkohanimede kirjutust täpsustati 1996. a Emakeele Seltsi keeletoimkonnas, kus kiideti heaks ka nimed Bukarest, Helsingi, Kopenhaagen, Lissabon.

Kohanimesid saab järele vaadata Peeter Pälli raamatust „Maailma kohanimed” Tallinn, 1999, „Eesti õigekeelsussõnaraamatus ÕS 2006” leiduvast kohanimevalimikust ning Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaasist aadressil http://www.eki.ee/knab/knab.htm.