EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

Aeg

Lihtminevik

Lihtminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tava­liselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tege­vusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega. Nii­­sugu­sena on lihtminevik kõige tavalisem jutustamise ajavorm, nt Kol­mapäeval sõitis Jüri linna. Kõigepealt läks ta ministeeriumi, siis käis raamatukogus ja astus sõbra poolt läbi. Õhtul tuli ta koju tagasi. Lihtminevikku kasutatakse kindlas kontekstis ka olevikulise tegevuse väljendamiseks nn meenutusminevikuna, nt Kuidas teie nimi oli?

Jaatavas ja eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik erinevalt. Eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik mineviku kesksõna tunnuses nud (isi­kulises tegumoes) või tud, dud (umbisikulises tegumoes), nt ei ela/nud, ei ela/tud, ei `laul/dud. Jaatusvormides on lihtmineviku tun­nusel kolm kuju: s, i ja minevikutüvi, nt ela/s/0, sa/i/me, tuli/me. Umb­isi­kulises tegumoes esineb alati i, mis liitub umbisikulise tegumoe tunnusele, nt ela/t/i, `käi/d/i. Isikulises tegumoes esinevad kõik kolm varianti, nt ela/s/0, sa/i/me, tuli/me.

Valik kolme isikulises tegumoes kasutatava variandi vahel sõltub sõnatüübist. Kõige üldisem on s-lihtminevik, nt `võima : `või/s, elama : ela/s, `kinkima : `kinki/s, kõnelema : kõnele/s. Muid variante kasutavad ainult üksikud suletud sõnatüübid. i-lihtminevikku kasutavad I pöörd­konna saama- ja jooma-tüüp, nt `saama : `sa/i, `jooma : `jõ/i. Tüve­liht­minevikku kasutavad II pöördkonna tulema- ja pesema-tüüp, nt tulema : tuli, pesema : pesi, ning III pöördkonna tegema-tüüp ja erandsõna pida­ma (tähenduses ’kohustatud olema’), nt tegema : tegi, pidama : pidi. Paral­leelselt s-lihtminevikuga kasutab tüvelihtminevikku ka erandsõna laskma (`lask/is ~ lasi) ning samasugune paralleelkasutus on võimalik esitlema-tüübis, ehkki seal on tüvelihtminevik tugeva kõrgstiili varjun­diga (esitle/s ~ esiteli).

Morfeemivariandi s kasutamisel lisandub s-i ette või taha enamasti i, nii et tegelikult võiks rääkida ka kolmest eri (fonoloogiliselt tingitud) variandist si, s ja is. Ilma järgneva i-ta esineb s ainult ainsuse 3. pöördes, nt ela/s. Kui lihtmineviku tunnusele järgneb häälikuliselt avalduv pöördetunnus, tekib s-i ja pöördetunnuse vahele i, nt ela/si/n, ela/si/d, ela/si/me, ela/si/te. III pöördkonna ühesilbilise algvormiga tüüpides tekib ainsuse 3. pöördes s-i ette hääldust hõlbustav i, nt `laulma : `laul + s → `laul/is. Keerulisem on vormide analüüsimine tõusma-tüüpi sõnade korral. Ainsuse 3. pöörde vormid on samasugused nagu teistes ühe­sil­bi­lise algvormiga tüüpides, nt `tõusma : `tõus/is. Teistes pöördevormides kaob tõusma-tüübis tüve ja tunnuse liitumisel üks s, mistõttu vormi pole võimalik jaotada tüveks ja formatiiviks, nt `tõus/ma : `tõusin.

i-tunnuse liitumisega kaasneb alati eelneva pika vokaali lühenemine, nt `saa/ma : `sa/i/n, pika oo ja öö korral ka teisenemine õ-ks, nt `joo/ma : `jõ/i/n, `söö/ma : `sõ/i/n.

Minevikutüvi on keeleajaloolise tunnuse i ja tüve ühtesulamisel tek­kinud tüvevariant. Ta lõpeb alati vokaaliga i, mis on tekkinud tun­nuse i ühtesulamisest tüvelõpulise e- või a-ga, nt tege/ma : tegi/n, pida/ma : pidi/n.