Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

MORFOLOOGIA

MUUTTÜÜBID

Elmar Muugi muuttüübistiku tähtsaimaks lähtekohaks on tüve astme­vahelduslikkus. Sellest johtuvalt jagatakse sõnad kõigepealt kahte suurde rühma: astmevahelduseta ja astmevahelduslikud sõnad. Astme­vahel­duslike sõnade korral jagatakse sõnad veel omakorda kaheks olenevalt astmevaheldusmallist. Astmevaheldusest johtuva kolmik­jaotuse sees jagatakse sõnad väiksematesse tüüpidesse lähtuvalt formatii­videst. Osa tüüpe on kas algvormistruktuuri sarnasuse või for­matiivide sarnasuse alusel koondatud suuremateks rühmadeks – muut­kon­da­deks. Muutkondadesse jaotamisel puuduvad siiski ühtsed selged kritee­riumid.

Muugi süsteemi põhipuuduseks on, et sel moel sattuvad ühesuguseid formatiive kasutavad sõnad täiesti erinevatesse muutkondadesse, nt astmevahelduseta sõna : sõna : sõna : sõna/de : sõna/sid ~ sõnu kuulub II käändkonda, aga astmevahelduslik sõda : sõja : sõda : sõda/de : sõda/sid ~ sõdu hoopis VI käändkonda.

Sõnade lõpuvahelduslikkusele pööratakse Muugi tüübistikus tähele­panu viimases järjekorras ja ainult sedavõrd, kuivõrd see mõjutab for­ma­tiivide valikut. Astme- ning lõpumuutuse liiki muuttüüpidesse jaga­misel ei arvestata. Ainult mõni üksik muuttüüp eristub suuremast tüübist lõpuvahelduse alusel.

Järgnevas tüübistikus on mõningaid kõrvalekaldeid traditsioonilisest Muugi tüübistikust. Eraldi tüüpidena esitatakse lõpuvaheldusega ja ilma lõpuvahelduseta tüübid. Iga muutkonna sees esitatakse selle muutkonna avatud tüübid ning suletud tüübid eraldi. Suletud tüüpide korral on tüüpsõna järel sulgudes vastavate sõnade arv käsiraamatu koostamisel aluseks olnud arvutisõnastikus, mis on (suuremate kui kümneliikmeliste tüüpide korral) ümardatud kümnelisteni. Paralleelvormide esinemist pole tüüpidesse jaotamisel tavaliselt arvestatud, kui mingi paralleel­vormi kasutus sõnarühmas on kõikuv ning sõltub keelekasutaja keele­pädevusest, stiilist, sõna tähendusest vms. Niisugused kõikuva kasu­tu­sega sõnarühmad saavad kaks tüüpsõna ning kriitilistele vormidele juhitakse tähelepanu tüübikirjelduses (vt nt M 117 koi–idee-tüüp). Eraldi alltüübina käsitletakse ka mõningaid ilmekaid sõnarühmi, mis erinevad suuremast põhitüübist ainult oma lõpumuutuse liigi poolest (vt nt M 127 redel–kringel-tüüp).

Muuttüübiks loetakse käändsõnade osas vähemalt viieliikmelist ühesuguse morfoloogiaga sõnade rühma. Väiksemaid rühmi ja üksik­sõnu käsitletakse erandina. Väljaspool käändkondi kirjeldatakse erand­liku vormimoodustusega asesõnade muutmist ning mõningaid arvsõnade ja pärisnimede muutmisega seotud küsimusi. Pöördsõnade osas on tüübiks loetud vähemalt kaheliikmelised rühmad, sest muidu tuleks liiga palju pöördsõnu erandiks tunnistada.

Kui ühte tüüpi kuuluvad erineva algvormistruktuuriga sõnad, esita­takse tüübile nime andva sõna järel ka teistsuguse struktuuriga abi­tüüp­sõnad. Täpsemini analüüsitakse tüüpi kuuluvate sõnade algvormi tüübikirjelduses.

Ehkki siinne tüübistik lähtub põhimõtteliselt samadelt alustelt nagu õigekeelsussõnaraamatu tüübistik, ei ole tüübid täielikult kattuvad. Põhjuseks on asja­olu, et grammatikakirjelduses ning sõnaraamatus on muuttüüpidel erinev roll: esimesel juhul peab muuttüübistik andma ülevaate sõnade muut­misvõimalustest tervikuna, sõnastikus aga on muuttüübid üksnes abi­vahen­diks iga konkreetse sõna õigel muutmisel. Käsiraamatu ja õigekeelsussõnaraamatu kokku­viimiseks on siinsetes tüübikirjeldustes toodud ka vastavat sõnarühma õigekeelsussõnaraamatus (ÕS 1999 ja 2006) kirjeldavate tüüpide ­numbrid.