EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Tautoloogia ja pleonasm

Tähenduskordused on tautoloogia ja pleonasm. Neid mõisteid on varem püütud lahus hoida, nüüd aga hrl enam ei eristata ei meil ega mujal. Käsitleme neid siingi mõlemat kõneliiasusena, mis seisneb sama või lähedase tähendusega sõnade tarbetus korduses. Nt ühtlasi ka, samuti ka, üksikutel erandjuhtudel, seaduse eelnõu projekt, rikas miljonär, reaalne tegelikkus, kindel veendumus, täiesti juhuslik kokkusattumus, kõige optimaalsem, ilmus taas ja taas uuesti.

Üleliia on määrsõnad esimese tulba ühendverbides, mille asemel peaks kasutama kas teise tulba lihtverbe (määrsõna ära jättes) või kolmandas tulbas olevaid samatähenduslikke ühendverbe (vt ka SÜ 14):

Liiale ei maksaks tautoloogia tõrjumisega siiski minna. Nt ühendverbide ära pole kaugeltki alati üleliigne, vaid võib verbile anda kas uue või vähemalt perfektiivsuse tähenduse: ära arvama, ära kulutama, ära maksma, ära minema, ära rääkima, ära sõitma.

Ei ole põhjust pahaks panna ka rahvakeelsete sõnade tautoloogiat, nt liitsõnus pärnapuu, särjekala, aprillikuu, roosilill, peigmeespoiss, maduuss on põhiosa tegelikult liigne. Teame ju, et pärn on puu, särg kala jne. Sama võtet kasutab keel võõrsõnade puhul, mille tähendus tihti tundmatu – lisatud omakeelne põhisõna ütleb teadmiseks hüperonüümi (lähima soomõiste). Nt kirjakeelsed nimetavalise liitumisega rotang = rotangpalm, ruberoid = ruberoidpapp, mulinee = mulineelõng, simultaan = simultaanmäng ja argikeelsed omastavalise liitumisega borš = boršisupp, bronh = bronhitoru, gripp = gripihaigus, dipp = dipikaste.

Teiselt poolt on jälle liitsõnu, kus täiendosa tegelikult liigne, nt mäekink, viljaikaldus, piibutobi, ususekt.

Väljenduse mõjukuse ja nähtuse igakülgse esituse huvides kasutatakse tautoloogiat kirjanduses ja rahvaluules lausekujundina, nt regilaulus:

Kesse teilt merele lähvad,
kesse aerule aeta,
sugaralle sunnitakse?
Mehed meilt merele lähvad,
poisid aerule aeta,
sugaralle sunnitakse.

Ilukirjanduses on rohkesti teineteist kordavaid, aga väljendust mõjusamaks tegevaid sünonüümipaare:

meel ja mõte	vaen ja viha
häda ja viletsus	surm ja põrguhaud
rist ja viletsus	arm ja hellus
häda ja vaev	lust ja rõõm
rist ja häda

Samasuguseid sõnapaare kasutatakse kõnekeeleski intensiivsuse ja rohkuse väljendamiseks:

ohkis ja puhkis	kärin ja mürin
hüppas ja kargas	luud ja kondid
aietas ja oietas	must ja räpane
ohkas ja õhkas	hool ja mure
hoia ja kaitse	lust ja lillepidu
jõudu ja jaksu	ei otsa ega äärt