Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

MORFOLOOGIA

SÕNALIIGID

Asesõnad

Asesõnad on tüüpjuhul iseseisvad mittetäistähenduslikud sõnad, mis muutuvad käändes ja arvus ning käituvad lauses nimi-, omadus- või arvsõnade taoliselt, kuid on nendega võrreldes „tühjema”, abstraktsema sisuga, nt mina, tema, see, niisugune, iga, mitu.

Lauseõpetuse seisukohalt võivad mõned pronoomenid käituda ühtaegu iseseisvate ja abisõnadena. Näiteks lauses Jüri pidi helistama mehele, kes olevat asjaga kursis täidab pronoomen kes nimisõna funktsiooni, toimides lause alusena, teiselt poolt on seesama pronoomen aga abisõna, mis seob omavahel kahte osalauset.

Vastavalt sellele, missuguse täistähendusliku sõnaliigi taoliselt pronoomenid käituvad, võib neid jagada a) asenimisõnadeks ehk pro­substantiivideks, nt mina, tema, kes, b) aseomadussõnadeks ehk pro­adjektiivideks, nt niisugune, missugune, iga, ja c) asearvsõnadeks ehk pronumeraalideks, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik. Niisugune jaotus pole siiski päris range, sest pro­noo­meni tähendus võib olla nii abstraktne, et üks ja seesama sõna võib käituda nii nimi- kui ka omadussõnade laadselt. Nt Ma panin siia ühe raamatu. Võta see (asenimisõna) homme kaasa. Kas sa oled seda (aseomadussõna) raamatut juba lugenud?

Pronoomeni abstraktne tähendus võib kontekstis tegelikult täp­sus­tuda. Nt eespool toodud näites Ma panin siia ühe raamatu. Võta see homme kaasa tähistab pronoomen ma konkreetset kõnelejat, pronoo­men see kõnealust raamatut. Kuid asesõnade tähendus võib jääda ka täpsustamata. Nt lauses Keegi on siin täna käinud jääbki asesõna keegi täpsem sisu määratlemata.

Selle järgi, missuguses kontekstis mingit pronoomenit kasutada saab, jagatakse pronoomenid kuude liiki.

1. Isikulised asesõnad ehk personaalpronoomenid esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või kedagi kolmandat märkivat nimisõna. Isikulisi asesõnu on kuus:

ainsusesmitmuses
mina (ma)meie (me)

sina (sa)teie (te)

tema (ta)nemad (nad)

Isikuliste asesõnade lühivariandid (vt M 159) esinevad tavaliselt lauserõhutus asendis, nt Kellena su vend töötab? Mõned lühivariandid võivad esineda ka rõhulises positsioonis, nt Anna see mulle (või minule)! Pikad variandid võivad olla lauses nii rõhutus kui ka rõhulises positsioonis, nt rõhutus positsioonis Tema (või ta) nõustub sellega kindlasti, rõhulises positsioonis Tema sellega küll ei nõustu.

Ainsuse 3. isiku pronoomeni lühivariant ta võib viidata ka elutule, nt Viin võib ju hea olla, aga ta võtab mõistuse ära. Pikk variant tema viitab normaaljuhul vaid isikule. Mõnel juhul kasutatakse elus­olendile viitamisel tema või ta asemel hoopis näitavat asesõna see (vt punkt 4).

2. Enesekohased asesõnad ehk refleksiivpronoomenid näitavad, et tegevuse objekt või omaja langeb kokku tegevuse subjektiga, või rõhutavad asjaolu, et tegevuse subjektiks on just nimetatu, mitte keegi teine. Enese­kohasteks asesõnadeks on ise : enese ~ enda, oma, iseenese ~ iseenda, omaenese ~ omaenda. Nad esinevad lauses verbi või substantiivi laiendina, toimides esimesel juhul sihitise või määrusena, teisel juhul omajatäiendi või esiletõstva lisandina.

Verbi laiendina kasutatakse asesõnu ise (v.a nimetava käände vormi), iseenese ~ iseenda ning oma. Nt Poiss tagus endale rusikaga vastu rinda. Meil oli iseendagagi palju tegemist. Nüüd võttis ta omale veel koeragi pidada. Mitmuse vormid on küll morfoloogiliselt võimalikud, kuid tavaliselt kasutatakse ka mitmusliku tegija korral ainsusevormi, nt Ärge tehke endale ~ endile illusioone. Pronoomen oma esineb verbi laiendina harva. Oma kasutamine enda asemel on võimalik peamiselt omastavas käändes või väliskoha­kää­netes, kui enese­kohasustähendusele lisandub omamis­tähendus, nt Pea koera alati oma juures. Lapsed said omale hea sõbra. Ta laskis omal pea paljaks ajada (vt SÜ 77).

Nimisõna täiendina esinevad kõigi loetletud enesekohaste asesõnade omastava käände vormid. Kõige tavalisem refleksiivne omajatäiend on oma, mis võib viidata nii elusale kui ka elutule tegevuse subjektile, nt Sa võta oma asjad kaasa, kui minema hakkad. Töö võlus mind oma keerukusega. Asesõna oma esineb tavaliselt muutumatuna, vaid rõhulisena ja kindlates püsi­ühen­dites võib ta ühilduda oma põhisõnaga, nt Me elame omal maal. Omad vitsad peksavad (vt SÜ 77, 100). Ülejäänud omastavaid asesõnu kasutatakse ainult elusale viita­mi­seks. Mitmusliku subjekti korral on võimalik nii mitmus kui ka ainsus, kuid tavalisem on siingi ainsuse kasutamine mitmuse asemel, nt Me teame seda (oma)enda ~ (oma)endi kogemustest.

Esiletõstvas funktsioonis lisandina esineb põhiliselt ise, seejuures kõigis käänetes. Asesõna ise võib olla nii ees- kui ka järellisand ning esineda oma põhjast lahus. Nt Jüri tahtis töö ise üle vaadata. Ise ta ütles, et see asi teda ei huvita. Talle endale see huvi ei pakkunud. Peetri enda lapsega juhtus möödunud aastal õnnetus. Oma esineb esiletõstva lisandina harva. Selles funktsioonis on oma harilikult põhja järel, enamasti omastavas või väliskohakäändes, nt Sul omalgi on praegu palju tegemist, vahel siiski ka eesasendis, nt Omal sul kaks last kasvamas.

3. Vastastikused asesõnad ehk retsiprookpronoomenid näitavad, et kaks või enam vastastikku toimivat tegevuse objekti või omajat lan­gevad kokku tegevuse subjektidega. Vastastikuseid asesõnu on kaks: üksteise, teineteise. Mõlemad on vaegmuutelised sõnad, millel puudub ainsuse nimetav ja mitmuse vormid. Asesõna üksteise osutab kahele või enamale, teineteise ainult kahele. Nt Näis, et kõik need inimesed on üksteisega kuidagi seotud. Jüri ja Jaan vaatasid teineteisele ~ üksteisele kohkunult otsa.

4. Näitavad asesõnad ehk demonstratiivpronoomenid viitavad min­gile situatsioonist või teistest lausetest selguvale asjale, omadusele või tegevusele. Asesõnad see, too, sama, seesama, toosama, teine, muu võivad esineda nii asenimisõnana, nt Panin lauale ühe raamatu. Võta see homme kaasa, kui ka aseomadussõnana, nt Selle raamatu loed sa ühe õhtuga läbi. Asesõnad niisugune, samasugune, niisamasugune, selline, seesugune, säärane, säherdune, taoline, selletaoline toimivad ainult aseomadussõnana, nt Täna sajab jälle. Niisuguse ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja.

Asesõna see viitab harilikult elutule, kuid vahel kasutatakse teda ka elusolendile viitavana 3. isiku asesõna tema asemel. Kui näitavat ase­sõna see kasutatakse isikulise asesõna asemel, on tal halvustav varjund, nt Peeter käis meil. – Mida see siit tahtis?

Kui eelnevas tekstis on nimetatud kahte objekti, millest üks on elus, teine elutu, siis viidatakse elusale asesõnaga tema, elutule asesõnaga see, vrd Anne ostis endale uue kleidi. Ta (st Anne) näeb kena välja. See (st kleit) näeb kena välja.

Lõunaeestilist päritolu asesõna too ei ole eesti ühiskeeles veel päris kodunenud. Teda kasutatakse viitamaks kõnelejast ruumis ja ajas kau­ge­mal paiknevale, nt Too seal on minu portfell. Tol aastal oli kevad väga külm, aga mitte: *Too siin on minu portfell. *Tol aastal on kevad vä­ga külm. Asesõna see on ruumilise ja ajalise kauguse suhtes neutraalne.

Omadussõnalisel näitaval asesõnal niisugune on mitmeid kõne­keelseid variante: nisuke, nihuke, niuke. Kõnekeelne on ka sihuke, siuke. Korrektses kirjakeeles ei tohiks neid kasutada.

5. Küsivad-siduvad asesõnad ehk interrogatiiv-relatiiv­pronoo­me­nid esinevad lauses kahes eri funktsioonis: a) küsisõnana küsilauses või küsilause kujulises kõrvallauses (kaudses küsilauses), nt Kes seal kõnnib? Missuguse kutsika te välja valisite? Vaadake kõik kutsikad üle ja otsustage, missuguse te välja valite; b) siduva sõnana relatiivses kõrvallauses (relatiivlauses), asendades pealause mingit nimi­sõna­(fraasi), nt See mees, kes seal kõnnib, on vist korstnapühkija.

Küsivad-siduvad asesõnad on kes, mis, kumb, missugune, milline, mäherdune, misuke (kõnek), mitu, mitmes, mitmendik. Asesõnad mitu ja mitmes esinevad ka umbmääraste asesõnadena (vt p 6).

Nimisõnaliste asesõnade kes ja mis kasutuse kohta relatiivlauses vt SÜ 124.

Asesõna mis tähenduses ’missugune’ võib asendada ka omadussõna. Niisugusel juhul on ta muutumatu sõna. Nt Mis raamatu sa raamatukogust võtsid? Mina ei saa aru, mis inimestega sa läbi käid.

Asesõnad kumb, missugune, milline, mäherdune, mitmes esinevad alati omadussõna asemel ning ühilduvad arvus põhisõnaga. Nt Kumb õde sulle rohkem meeldib? Missugused inimesed nad tegelikult on? Mitmendas klassis Mari käib?

6. Umbmäärased asesõnad ehk indefiniitpronoomenid on suhteliselt heterogeenne asesõnade rühm, mille ühisjooneks on see, et nad viitavad mingile täpselt määratlemata või tundmatule asjale, nähtusele või tunnusele. Umbmäärased asesõnad on iga, igaüks, igamees, kõik, mõlemad, kumbki, emb-kumb, kogu, terve, keegi, miski, mingi, mingisugune, miskisugune, ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud, üks, teine.

Asesõnad iga, igaüks, igamees rõhutavad, et öeldu käib iga üksiku asja kohta eraldi. Neil asesõnadel on ainult ainsuse vormistik. Iga esineb omadussõna positsioonis, igaüks ja igamees asendavad nimisõna. Nt Loe see ankeet läbi ja vaata, kas sa saad ikka igast küsimusest aru. Igaüks on ise oma õnne sepp.

Asesõnad mõlemad, kumbki, emb-kumb viitavad kahele asjale, kusjuures mõlemad tõstab esile kahte asja koos, kumbki kaht asja eraldi ja emb-kumb ühte kahest asjast. Kõik kolm sõna võivad esineda nii omadussõna kui nimisõna positsioonis. Asesõnal mõlemad puudub ain­suse nimetav vorm. Muude käänete puhul võib mõlemad ja tema põhi olla kas ainsuses või mitmuses. Soovitatav on kasutada ainsust, nt Mõle­mast mehest (halvem mõlematest meestest) olin ma varemgi kuulnud. Kumb ja emb-kumb esinevad alati ainsuses, nt Ma polnud kummastki mehest varem midagi kuulnud. Kumbki neist polnud sellest midagi kuulnud. Jüri mõtles, et emma-kumma raamatu peaks siiski ostma. Emb-kumb meist eksib.

Asesõnad kõik, kogu, terve rõhutavad asja terviklikkust. Vaeg­muuteline kõik, millel vormiline mitmuse nimetav kääne puudub, võib esineda nii nimisõna funktsioonis kui ka omadussõna funktsioonis ühilduva täiendina. Nt Kõigile meil küll tööd anda pole. Ta oli kõigest sellest juba tüdinud.

Kogu ja terve esinevad täiendina, kusjuures kogu on muutumatu sõna, terve aga ühildub oma põhisõnaga. Nt See jäi talle meelde kogu eluks. Olen teda tervest linnast otsinud.

Vaegmuuteline asesõna keegi, millel mitmuse vormistik puudub, esineb alati nimisõna funktsioonis. Nt Keegi on siin paberites sorinud.

Asesõnad miski, mõni, üks, teine esinevad nii nimisõna kui omadus­sõna funktsioonis, kusjuures vaegmuuteline miski, millel mitmuse vormistik puudub, on nimisõna funktsioonis tavalisem. Nt Siin on miski viltu. See pole miski õige tegu. Mõni arvab, et võib endale kõike lubada. Piisab mõnest lohutavast sõnastki. Nii üks kui teine püüdis vastutust enda pealt ära veeretada. Sa eksid nii ühes kui teises asjas.

Aseõnad mingi, mingisugune, miskisugune, mõningane, mõningad, paljud, ükski, mitmes, mitmes-setmes esinevad alati omadussõna positsioonis, ühildudes nii arvus kui ka käändes oma põhisõnaga; mõningad ja paljud esinevad alati mitmuse vormis. Nt Jüri tahab mingis küsimuses sinuga konsulteerida. Ta rääkis mingitest dokumentidest, mis tuleb homseks korda teha. Kõneleja peatus pikemalt mõningatel olulistel küsimustel.

Umbmäärases tähenduses kasutatud mitu ja mitu-setu asendavad arvsõnu ning käituvadki lauses põhiarvsõnade laadselt. Nt Seal oli mitu uut maja.