Et eesti ja soome keel on sugulaskeeled, siis a priori peavad nii eestlased kui ka soomlased sarnaseks mõlema maa kommunikatsioonikäitumist. Üksteisega suheldes vahetatakse sageli ja kergesti küll keelt, ent mitte kõnekäitumist: viimases jäädakse oma harjumuspärase rääkimisviisi juurde. Samas aga ollakse imestunud ja sageli solvunudki, kui üksteist ei mõisteta.

Ometi on keele ja kommunikatsioonikäitumise seos märgatavalt nõrgem kui kommunikatsioonikäitumise seos kultuuriga (vt ka Nakanishi 1986, Tiittula 1993, lk 9-13). S.t osates teist keelt ei pruugita veel tunda vastava maa kõnekäitumist, küll aga võib olla edukas, õppides tundma teise maa kultuuri ja seda respekteerides.

Mida sarnasemad on keeled grammatiliselt, seda kergemini kantakse sarnasus üle ka muudesse suhtlemisvaldkondadesse, mõtlemata neid keeli kasutavate kultuuride võimalikule erinevale arenguteele.

Eestlased ja soomlased, kuigi sarnaseid keeli rääkivad naaberrahvad, on ajaloo vältel teinud läbi erineva arengu. Eestlased on olnud avatumad palju rohkematele kultuuridele kui soomlased ning on tõenäoline, et see peegeldub ka nende rahvaste kõnekäitumises.

Üks võimalus hinnata kultuuride erinevust või sarnasust, on uurida kultuuri paiknemist tugeva-nõrga konteksti kontiinuumis. Eesti kohta vastavad uurimused puuduvad, küll aga on neid Soome kohta. Tulemused lubavad väita, et Soome kuulub pigem tugeva kontekstiga kultuuride hulka. Hall (1976) on praktiliselt ainus, kes on Soome paigutanud nõrga kontekstiga kultuuride hulka, teistes uurimustes nähakse Soomel tugeva kontekstiga kultuuridele omaseid jooni (Widén 1988, Honkavaara jt 1992 Tiittula 1993). Küll aga märgib Tiittula, et eri eluvaldkondades võib domineerida erinev kommunikatsioonistiil.

Käesolevas uurimuses on võrreldud eestlaste ja soomlaste dialooge kestuse aspektist. Kuna kultuuridevahelises suhtlemises on üheks põhiprobleemiks oskus kasutada aega vastavate kultuurinormide kohaselt, sealhulgas oskus üles ehitada vestlust ajaliselt aktsepteeritavate lõikudena, siis tulemused võiksid viidata võimalikele ajakasutuse erinevustele või sarnasustele eesti ja soome dialoogis, mis omakorda vihjaks kultuuride erinevale või sarnasele paiknemisele tugeva-nõrga konteksti kontiinuumis. S.t kuna kõnekäitumises peegeldub kultuur, siis kõnekäitumist uurides võib leida vastuse küsimusele, kas Eesti ja Soome kultuurid on sarnased või mitte. 

.