Eesti ja Soome on kultuurid, mis erinevad teineteisest aja kasutuse poolest vestluses. Soomlasi iseloomustab kõne rahulikkus, pikad kõnevoorud, pikad pausid kõnevoorude vahel, vaikiv kuulamine. Kõnevooru katkestamisi on vähe, seda peetakse kas ebaviisakuseks või siis kuulaja erimeelsuse märgiks, mis tekitab kõnelejas pahameelt (vt Sallinen-Kuparinen 1987, Lehtonen 1994).

Eestlasi iseloomustab kiire kõnetempo, kiiresti vahetuvad kõnevoorud, suhteliselt sage korraga rääkimine. Eestlane ei kuula vaikides, huvi räägitava vastu näitab ta välja häälekalt kas hüüatustega, kommentaaridega või täpsustavate küsimustega. Eestlased taluvad kõnevooru katkestamist paremini kui pikki kõnevoore.

Kuna töö põhineb raadiokõnel, siis ei ole võimalik teha järeldusi eestlaste ja soomlaste suhtumisest vaikusesse: liiga pikk vaikus eetris tuleb katkestada, ja seda teevad nii eesti kui ka soome saatejuhid ühtviisi. Kirjanduse andmeil taluvad soomlased vaikust hästi (vt Rusanen 1993). Vaikust taluvad hästi ka eestlased ja see näib olevatki eestlaste ja soomlaste kommunikatsioonikäitumise suurim sarnasus.

Kui püüda eestlasi ja soomlasi paigutada tugeva-nõrga konteksti kontiinuumi dialoogi ajalise ülesehituse põhjal, siis sobiksid eestlased pigem nõrga kontekstiga kultuuride hulka ja soomlased pigem tugeva kontekstiga kultuuride hulka.

Eestlaste ja soomlaste omavahelises vestluses oleks otstarbekas seda teada ja arvestada.

Eestlased peaksid püüdma soomlasi hoolikamalt kuulata, et leida soomlase pikemast kõnevoorust informatsiooni, mida nad harilikult eesti kombe kohaselt lõputute pärimistega on harjunud kätte saama. Oma kõnevooru aga võiksid eestlased palju rahulikumalt kasutada, seletades oma mõtteid põhjalikumalt, arvestades, et soomlaste poolt täpsustavaid ja konkretiseerivaid küsimusi eriti palju ei tule. Vähese jutu põhjal on aga soomlasel eestlase mõtetest raske aru saada - soomlane võib öeldut tõlgendada valesti.

Soomlased seevastu peaksid lahti saama vaikiva soomlase müüdist, mis näib olevat peaasjalikult tulenenud sellest, et võõramaalastega vestlemisel on tekkinud raskusi. Soomlased on pannud selle halva võõrkeeleoskuse arvele, mille tõttu ei saada haarata piisavalt kiiresti kõnevooru või mille tõttu soomlase kõnevoor katkestatakse vestluspartneri poolt pikema pausi puhul (vt Rusanen 1993). Kuna taolised kogemused on saadud vestlustes ameeriklastega või muude eurooplastega, kelle enamik kuulub nõrga kontekstiga kultuuride hulka, siis põhjus ei pruugi sugugi olla halvas keeleoskuses, vaid pigem erinevates vestlusnormides.

Käesoleva töö põhjal tundub väide väherääkivast soomlasest isegi pisut kummaline. Vastupidi, soomlane räägib palju ja pikalt ning naudib rääkimist samavõrd kui kuulamist. Seega probleem ei ole mitte selles, et saada soomlast rääkima, vaid pigem selles, et ta oleks valmis kultuuridevahelises suhtlemises vajaduse korral muutma oma rääkimisstiili. Aino Sallinen (1987) on märkinud, et tema soomlastest informandid, kelle ülesandeks oli iseloomustada end kui rääkijat, nimetasid liigset jutukust üheks oma kommunikatsiooninõrkuseks. Ideaaliks peeti lühidat ja tõhusat eneseväljendust. See on märk, et soomlased peavad oma rääkimisstiili teiste rahvastega võrreldes erinevaks.

Teiste rahvaste poolt peale surutud vaikiva soomlase müüt (vt Lehtonen 1994) võib tekitada soovitule vastupidise efekti: võõramaalasega vestlusse astudes võib soomlane võimaluse tulles hakata rääkima veelgi pikemalt ja veelgi ebakonkreetsemalt, hüljates sellega oma rääkimisideaali ning erinedes oma jutuga vestluspartneri võimalikest kommunikatsiooninormidest veelgi enam.

Kuna inimesed harva oskavad seostada kommunikatsioonikäitumist kultuuriga, ent samas teadvustamatult hindavad vestluspartnerit just oma kultuurinormide põhjal, siis on vääritimõistmise oht erinevate kultuuride kokkupuutel alati olemas. Ehk aitavad käesoleva töö tulemused vähendada arusaamatusi eestlaste ja soomlaste vahel ning mõista, et ka kõrvuti elavatel sugulaskeeli kõnelevatel rahvastel võib olla kultuurierinevusi, mille peegeldusi näeme kommunikatsioonikäitumises.

Gudykunst, W. B. 1988. Culture and Interpersonal Communication. Newbury Park: Sage.

Hall, E. T. 1976. Beyond Culture. Anchor Press, New York.

Hall, E. T. & Hall, M. R. 1990. Understanding Cultural Differences. Intercultural Press, Yarmouth/Main.

Honkavaara, K., Kuronen, M.-L., Ojanen, S.-L., Steuer, O. 1992. Kulttuurit kohtaavat kirjoitusviestinnän opetuksessa.- Nuolijärvi, P., Tiittula, L. (toim.), Talous ja kieli 1. Helsingin kauppakorkeakoulun julkaisuja D-169,s.75-100.

Lehtonen, J. 1993. Suomalaisuus, Suomi-kuva ja kansainvälistymisen haasteet.- Lehtonen, J. (toim.), Kulttuurien kohtaaminen. Näkökulmia kulttuurienväliseen kanssakäymiseen. Jyväskylän yliopisto. Viestintätieteiden laitos. Jyväskylä, s.7-30.

Lehtonen, J. 1994.Omakuva ja Vieraskuva - suomalainen tutkimusten valossa.- Ihminen ja kulttuuri. FINTRA-julkaisu nro 72, s. 41-65.

Nakanishi, M.1986. Perception of Self-Disclosure in Initial Interaction. Human Communication Research 2, pp.167-190.

Rusanen, S. 1993. Suomalainen kansainvälisessä työyhteisössä.-Lehtonen,J. (toim.),Kulttuurien kohtaaminen. Näkökulmia kulttuurienväliseen kanssakäymiseen. Jyväskylän yliopisto. Viestintätiedeiden laitos. Jyväskylä,s.31 - 76.

Sallinen-Kuparinen, A.1987. Culture and Communicator image. Paper presented at the Western Speech Communication Association convention. Salt Lake City 1987

Sallinen-Kuparinen, A. 1990. Kronografia. Kerronnan ja luennan aika-akselin instrumentaalista, perkeptuaalista ja lingvististä analyysia. Jyväskylän yliopiston viestintätieteiden laitoksen julkaisuja. Jyväskylä.

Tiittula, L. 1993. Kulttuurit kohtaavat. Suomalais-saksalaiset kulttuurierot talouselämän näkökulmasta. Helsingin kauppakorkeakoulun julkaisuja D-190.

Victor, D. A. 1992. International Business Communication. HarperCollins Publishers, New York.

Widén, P. 1988. Fettnäpschen in deutsch-finnishen Handelsverken. Deutsch-finnische handelskammer 1.

Hille Pajupuu 1995. Kultuurikontekst, dialoog, aeg. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut.

Hille Pajupuu 1995. Cultural Context, Dialogue, Time. Estonian Academy of Sciences, Institute of the Estonian Language.