VÕÕRA KULTUURI SEES KOHTUD ISEENDAGA

Järjest sagedamini minnakse õppima või töötama välismaale. Enne minekut tuntakse muret, kas keeleoskus on piisav, et uues keskkonnas end mõistetavaks teha ja et ise teiste jutust aru saada. Kel keeleoskus hea, lahkub kodust üsna muretult. Ometigi tuleb kõigil, kes pikemaks ajaks välismaale satuvad, ette probleeme ja läbielamisi, mis ei sõltu ainuüksi keeleoskusest.

Võõras kultuur erineb vähemal või suuremal määral tuttavast ning sellega tuleb tahes või tahtmata kohaneda. Vastsündinul ei ole keelt ega kultuuri, kuid tal on kaasasündinud võime neid õppida. Kuulates, jäljendades ja lõpuks ise sõnu luues areneb lapse kõneoskus. Keegi meist ei mäleta, kuidas me õppisime esimesi sõnu ja moodustasime esimesi lauseid. Õppimiseks piisas sellest, et elasime emakeelses keskkonnas.

Sama loomulikul moel omandasime kasvuümbruse kultuuri nii, et sellest tuli meile tuttav ja turvaline ning iseendastmõistetav elamisviis.

Sama kultuuritaustaga inimestel on ühine “andmepank”, mis koosneb informatsioonist, uskumustest, oletustest ja väärtustest. Nendele tuginetakse, kuigi ei osata seda alati sõnades väljendada. Teatud olukordades lihtsalt teatakse, et just nii on õige käituda.

Keeles väljendub selles kultuuris elavate inimeste mõtlemisviis ja maailmapilt. Oma kultuuri hinnatakse üldjuhul kõrgelt: seda peetakse teiste omast paremaks, loogilisemaks ja mõistlikumaks. Teise kultuuriga kohtudes peaksime meeles pidama, et samasugused, etnotsentristlikud tunded on ka teistel rahvastel.

Etnotsentrism tähendab seda, et arvustame võõrast kultuuri ja selle inimesi oma vaatekohast: teine kultuur on meie meelest vilets või arenenud sedavõrd, kuivõrd see meenutab meie kultuuri. Mida vähem teame teistest kultuuridest, seda enam kasutame ainsa võrdlusalusena oma kultuuri.

Kultuur moodustub materiaalsest ehk nähtavast kihist ning selle aluseks olevast mõtlemisviisist: ajaloolise pärandina saadud usulistest, poliitilistest ja esteetilistest väärtushinnangutest ja iseendastmõistetavatest põhioletustest suhtumises teistesse inimestesse, aega, kohta, ümbrusesse jne. Juba lühikese tutvumisreisi ajal võime teha pinnapealseid tähelepanekuid kultuurist: arhitektuurist, inimeste riietumistavadest, käitumisest, kunstist, kasutatavast tehnoloogiast, igapäevastest tarbeesemetest, söökidest, lõhnadest jne. See on kultuuri nähtav osa. Ent sellest palju olulisem on õppida mõistma kultuuri tausta - seda, miks inimesed toimivad just nimelt teatud moel.

Oma kultuuri mõistmine teeb meil võõra kultuuriga kohtumise kergemaks. Inimene, kes järgib oma kultuuri kirjutamata seadusi, näeb neid ka teise kultuuri inimeste elus. Ta oskab märgata kultuuridevahelisi erinevusi, kuid ei anna neile väärtushinnanguid. Eri kultuurid ei olegi erineva väärtusega, vaid on lihtsalt erinevad.

Noa ja kahvliga söömine on iseenesestmõistetav söömisviis seni, kuni näeme, et teine sööb sõrmedega. Imestame - kas need inimesed ei tea, et kätega söömine on ebahügieeniline? Teine jälle teab sama põhjendatult, et puhaste kätega söömine on palju hügieenilisem kui noa ja kahvliga, mida on kasutanud teisedki inimesed.

Uut kultuuri õppides on tark seda võrrelda oma kultuuriga: nii hakkad enam mõistma oma kultuuri ja süveneb arusaamine teisest kultuurist.

Inimest ümbritsevad kultuurimüürid, mis eraldavad teda teises kultuurikeskkonnas kasvanutest. Need müürid on keel, käitumiskultuur, väärtushinnangud, maailmapilt jmt. Igaühel on kogemusi sellest, kuidas kultuurimüürid toimivad. Kui oma kodumaal kohtame väga erineva sotsiaalse taustaga inimest, tajume erinevust kohe. Õpilane, kes läheb kohtuma professoriga, võib tunda end ebamugavalt - ta ei tea, kuidas tuleks käituda. Tõenäoliselt kasutab ta professoriga kõneldes teistsugust keelt kui sõpradega vesteldes. Rikka kodu kasvandikul pole eriti midagi ühist kodutuga jne.

Oleme õppinud kohandama oma käitumist selle järgi, kellega meil on tegemist. Me käitume meeste seltskonnas teisiti kui naiste seltskonnas, müüjat oodates teisiti kui direktorit oodates. Me isegi ei teadvusta seda, see käib meil täiesti loomulikult. Omas kultuuris kohanemine on kerge ja iseenesestmõistetav. Inimene, kes siirdub võõrale maale, märkab, et just seda tüüpi vähetähtsad asjad ja argipäevaolukorrad tekitavad stressi ja peavalu.

Kultuurišoki all mõeldakse stressi ja pingeseisundit, mille põhjustab tuttavate märkide ja tähenduste kadumine sotsiaalses suhtluses. Stressi tekkimine on täiesti ootuspärane. Uued kogemused kulgevad läbi meie maailmapildi ja väärtushinnangute filtri, ning kui kohtume erinevustega pidevalt, siis on täiesti loomulik sattuda ülestressi. Kultuurišokk on rahvusvahelises keskkonnas töötaja kutsehaigus, millesse tuleb suhtuda samuti nagu kohanemisse teistsuguses kliimas.

Kultuurišokki kogevad tugevamini need inimesed, kes on enam motiveeritud sügavuti tutvuma inimeste mõtlemis- ja tegutsemismallidega. Selline inimene märkab, mil määral peab ta oma malle muutma, ning sellest tekivad pained. Soov areneda heaks suhtlejaks võõras kultuuris viib selleni, et inimene paneb tahes-tahtmata proovile oma maailmapildi. Kultuurišokk tuleb ja läheb, järele jääb aeg-ajalt tekkiv kultuuristress, mis paneb meid ohkama: selline on siin, kodus oli teisiti.

Üleminek õpilase staatusest tööellu või tsiviilelust sõjaväkke eeldab kohanemist eri viisil korraldatud maailmaga. Võõrale maale elama asumine on samasugune elumuutus. Pinge all olles kasutame kaitsemehhanisme, et unustada ebameeldivad olukorrad ja kogemused kasvõi hetkeks. Mõni võib teha näo, nagu poleks midagi juhtunud, teine põgeneb reaktsioonimuutustesse (alaväärsuse all kannataja hakkab kamandama), kolmas võtab viina.

Isikupärased erinevused on selgesti nähtavad pere sees. Lapse maailmapilt areneb: siin on ruumi muutustele ja uutele asjadele. Just selle tõttu oskab laps uude kultuuri loovamalt ja sujuvamalt sisse elada. Täiskasvanute maailm on juba valmis: see toimib teatud reeglite järgi. Ühelt maalt teisele elama asumine nõuab täiskasvanult suuremat kohanemisvõimet.

Kohanemisel on neli etappi, mille kestus ja intensiivsus sõltub inimestest ja sellest, kui palju teine kultuur enda omast erineb.

Alguses veetleb uudsus, nagu oldaks turismireisil. Kenad vaatamisväärsused, kena loodus, eksootilised inimesed ja põnevad toidud tekitavad imetlust ja uudishimu. Kodumaa ununeb: uudses ümbruses märgatakse vaid häid külgi. Keelt õpitakse suhteliselt kiiresti: tervitusi, kauplemissõnavara, numbreid jmt. Argipäeva- ja töörutiini veel pole. Sel perioodil nähakse kodumaa ja teise kultuuri vahelisi erinevusi eriti selgelt. Kui panna need kohe kirja, siis võib endale saada väärtusliku teatmiku, mille abil hiljem süvenenumalt kultuuri õppida.

Mõnedel inimestel möödub algusinnustus 1-2 nädalaga, teistel võib see kesta mitmeid kuid.

Algusinnustus lõpeb, kui tuleb argipäev. Keeleoskus, mis alguses edenes kiiresti, ei arene enam. Õppimine vajab pingutust. Poes, koolis, tööl tekib suhtlemisraskusi. See, millesse alguses suhtuti huumoriga, ei aja enam muigama. Olukorras, kus isa on tööl ja ema tegeleb majapidamisega, kogeb pettumust varem naine. Pereasju ajades puutub ju naine sagedamini kokku igapäevaelu ja kohalike inimestega.

Oma kultuuris saame mitteverbaalsetest sõnumitest aru vaevata: me oskame tõlgendada keha asendeid, ilmeid, käte liigutusi, riietuse ja hääletooniga seotut. Keha keel õpitakse selgeks koos kõnega, ja samas kultuuripiirkonnas kasutatakse seda samal moel. Suhtlusteooriate kohaselt aga toimub 75% inimestevahelisest suhtlusest mittesõnaliselt. Vestluspartnerilt saame pidevalt kõrvalsõnumeid, mille põhjal teame, kas ta on meist aru saanud, kas ta peab meie sõnumit oluliseks, mis meeleolus ta on jne.

Suurem osa meie liigutustest ja ilmetest on seotud kultuuriga. Sama käeliigutus võib eri kultuuris tähendada erinevaid asju. Nii näiteks tõlgendatakse Ida-Aafrikas eurooplase käeviibet bussipeatuses lehvitamiseks, buss sõidab mööda, aga bussijuht lehvitab vastu. Ameeriklastele tähendab peanoogutus jaatust, inglased ja eestlased noogutavad selle märgiks, et nad vestlust jälgivad, kuid see ei tähenda veel öelduga nõustumist.

Oma kultuuris oskame mittesõnaliste märkide järgi teise käitumist ette aimata. Etteaimamine tähendab aga turvalisust inimsuhetes ja kogu elus. Me teame, milline on meie koht teiste hulgas, mida meilt oodatakse ja mida ise võime oodata teistelt. Me võime peaaegu et lugeda teise mõtteid. Võõras kultuuris võib etteaimamisoskus täiesti kaduda. Näiteks häirib soomlase ja sakslase omavahelises vestluses sakslast soomlase vähene pilgukontakt. Pilgukontakti puudumist tõlgendab ta ebakindluseks: väikesed lapsed, kes on teinud midagi paha, ei usalda vaadata silma. Soome kultuuris väljendab aga pidev teise silmadesse vaatamine agressiivsust.

Kõrvalseisjateks jääme seniks, kuni saame aru, mida inimesed meie ümber mõtlevad. Kuna pettumus johtub sellest, et ei mõisteta teise kultuuri kirjutamata reegleid, siis parim abi on teadmiste hankimine. Kaitsemehhanismidesse pagemine võib pingeid leevendada vaid hetkeks.

Kui töö ei suju ja keele õppimine ei edene, võidakse aega kulutada kõrvalharrastustele, milles kogetakse edu. Harrastustega kaasneb sageli aga kõrvaletõmbumine: loetakse, magatakse, kuulatakse tavalisest rohkem muusikat. Poes käiakse ainult siis, kui see on hädavajalik. Välditakse igati kokkupuutumist kohalikega. Need aga, kes uues olukorras end väga õnnetult tunnevad, hakkavad nautima alkoholi ja rahusteid.

Kaitsemehhanismide elushoidmiseks kulub nii palju energiat, et seda ei jätku enam igapäevaeluks. Tuntakse pidevat väsimust. Harva on see seotud pingelise töö või õppimisega. Väsinud inimene haigestub kergelt. Kui füüsilise haiguse põhjus on olnud stress, siis haigusnähud kaovad, kui vahetatakse keskkonda. Tagasi tulles tuleb tagasi ka haigus.

See on kohanemise kriitilisim periood. Kui sellest välja tullakse, on halvim aeg möödas. Mõned aga jõuavad sel perioodil järeldusele, et välismaal õppimine või töötamine pole nende jaoks, ning pöörduvad koju tagasi.

Toibumine algab, kui võetakse omaks tõsiasi, et ümbrust ei saa muuta, vaid muuta tuleb iseennast. Nii suunatakse energia loovale rajale. Kuna enamus häireid tekib suhtlemisel, siis on mõistlik oletada, et keelt ja kultuuri tuleb rohkem õppida. Tasapisi paranebki sõnavara ja mitteverbaalne keeleoskus, paraneb võime mõista ja ennast mõistetavaks teha. Raskused pole veel möödas, kuid mõeldakse juba positiivselt. Tuleb tagasi huumorimeel: oskus naerda enda üle on selge toibumise märk.

Sel perioodil püüavad mõned uue ümbrusega täiesti samastuda: kodus , riietuses ja söömises jäljendatakse kohalikke tavasid, samuti seltsitakse meeleldi kohalikega. Kuid nii kena, kui selline käitumine ka ei tundu, ei saa seda siiski soovitada. Tõsiasi on, et välismaalane jääb välismaalaseks, olgu ta võõral maal kuitahes kaua. Rahvuslikku, rassilist ja kultuurilist identiteeti ei saa vahetada.

Teine äärmuslik tava on seltsimine ainult kaasmaalastega või teiste välismaalastega. Eristutakse peaaegu täielikult kohalikest ja nende kultuurist. Rahvusseltsid on paljudele toeks võõral maal, aga kui neist tuleb püsiv pagemispaik, siis on tarvis endale täpsustada välismaal viibimise motiive. Kohalikud vaevalt et hindavad inimest, kellest teatakse, et ta on olemas, kuid keda ei kohta kunagi.

Nüüd tunneb inimene, et ta on teises kultuuris kodus. Ta on õppinud nautima paljusid teise kultuuri jooni: toitu, joomist, seltsimist, vaba-aja veetmist, kunsti. Paineid sünnib aeg-ajalt, kuid ahistustunne on mööduv. Valitseb meeleolu: siin ja praegu. Kohanemisetapid edukalt läbinu teadvustab endale senisest selgemini oma kultuuritausta: ta on õppinud aru saama oma kultuurist. Samas on ta õppinud küllaldaselt ka teise kultuuri mängureegleid ja oskab toimida nende järgi. Ta valdab nii oma kui teise kultuuri koode ja on võimeline loomulikult ja sihipäraselt siirduma ühest koodist teise vastavalt vajadusele.

Kultuurikood on tema valduses samamoodi nagu keeled: nad on kogu aeg kasutamisvalmid. Kumba kasutatakse, selle määrab eesmärk. Oskus ette aimata olukordi, on märk sellest, et kultuuri tuntakse juba üsna hästi. Teatakse hästi sotsiaalse suhtluse reegleid ning seda, mida mingi käitumine põhjustab.

Teise kultuuri õppimisega ei hüljata oma kultuuri. Oma kultuurile lisaks õpitakse midagi uut. Lõpptulemuseks on kahtede mängureeglite valdamine.

Kohanemise eri etappidel kogetakse võimsaid tundeid: mitte kunagi varem pole tuttavad kombed olnud nii küsitavad. Käitumisele ja kõnekeelele lisaks on tulnud võrrelda võõrast ja oma kultuuri pinnapealsest sügavamalt. Tihti tähendab see silmitsi sattumist oma minapildiga. Nähtust kutsutakse ka iseendaga kohtumise šokiks. Sageli on esimesed kogemused negatiivsed, sest nende eest pole osatud hoiduda. Inimene, kes on olnud edukas kodumaal, võib kogeda täielikku ebaõnnestumist teisel maal oma kõige tugevamal alal - töös. Küsimus pole ebatäiuslikes ametioskustes, vaid selles, et oma teadmisi ei suudeta kohandada uutes olukordades enne, kui on õpitud tundma selle maa kultuuri.

Välismaale elama asuja oletab, et tal tuleb ette suhtlemisraskusi keele ja kultuuri tõttu. Koju pöördudes märkab ta aga üllatusega, et endised sõbrad ja lähedased ei saa temast enam aru. Probleem on selles, et pöördumine arvatakse olevat probleemitu. Mitmeid aastaid mujal elanu ei tea, mis on kodumaal muutunud. Nii näiteks kujutlevad Põhja-Ameerikasse siirdunud eestlased, et kodueestlased on ikka samasugused, nagu nad olid enne sõda. Seda kutsutakse kirjakirjutaja sündroomiks: elu jätkub nii minejal kui kohalejääjal, ent eri suunas. Kummalgi pool inimesed muutuvad. Kirju kirjutatakse üksteisele aga oletades, et teine on ikka samasugune nagu enne lahkuminekut. Uuesti kohtudes märgatakse, et teineteist enam sugugi ei mõisteta.

Tagasitulija hindab uuesti ka oma tööd. Vana töökohta nähakse uue pilguga. Paljud kogevad, et nende koht on jäänud liialt ahtaks, välismaal saadud kogemusi aga ei ole lihtne kasutada, ka ollakse ilma jäänud välismaalase eriasendist, ollakse vaid üks paljudest ilma eriõigusteta ja erikohtlemiseta. Nii on mõnedki võimaluse tulles nõus uuesti välismaale minema.

Kojutulekušokis olija saab parimat tuge sõpradelt, kes on samasuguses olukorras juba olnud.

Hille Pajupuu 1996. Võõras kultuuris kohtud iseendaga. - Elav Teadus nr 1, lk 25-30. Artikkel on kirjutatud suhtluskonsultant magister Aino Raunio artikli "Vieraan kulttuurin kohtaaminen käytännössä" põhjal (Ihminen ja kulttuuri. Suomalainen kansainvälistyvässä maailmassa. FINTRA-julkaisu nro 72, Helsinki 1994, lk 105-141.

Artikli internetiversioon on valminud Sihtasutuse Eesti Teadusfond rahalisel toetusel. Projekt nr 2601.