Pöördintonatsiooniga laused

Kõne rütmilisuse tagab rõhuliste ja rõhutute silpide vaheldumine. Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhuastmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Pearõhk asub eesti keeles tavaliselt sõna esisilbil, kuid võõrsõnades võib see olla ka mujal.

Enamasti vahelduvad kõnes rõhulised silbid rõhututega, mistõttu kaasrõhk langeb paaritutele silpidele. Kui aga sõnas on paaritu arv silpe, siis jäetakse viimane silp rõhutamata.

Eestlane on rõhu asukoha suhtes väga tundlik. Väike eksimus selles, ja kuulaja seab lause lingvistilise tähenduse kahtluse alla. S.t ta ei usu seda, mida talle öeldakse. Osades situatsioonides annab sõnarõhu nihutamine lausele iroonilise alatooni.

Võõramaalased, kes räägivad eesti keelt, peaksid selle seiga endale teadvustama ja lause rütmile rohkem tähelepanu pöörama. Kui grammatikas esineb veel eksimusi ning kõne pole päris sujuv, siis valed rõhud eestlast ei häiri, ent mida voolavamaks kõne muutub, seda enam unustatakse, et tegemist on võõramaalasega, ning sõnumit tõlgendatakse nagu emakeelt kõneleja oma. Vale rütm lauses, ning lause võib saada hoopis vastupidise tähenduse.

Vrd.

Jüri ei lähe kuhugi.

jüRI EI läHE kuHUgi. = Jüri läheb kuhugi.

Ülle teab kõike.

ülLE teab kõiKE. = Ülle ei tea kõike.

Vt joonis 11.

Joonis 11. Lause Jüri ei lähe kuhugi. skemaatiline põhitoonikontuur väitena (roheline joon) ja tema pöördkontuur (sinine joon). Jaatav väitlause muutub intonatsiooni (valede rõhkude) tõttu eitavaks.