Küsimust võib vormistada mitmeti.
Üldküsilausena vormistatud küsimus (kas-küsimus)
tuntakse eesti keeles ära küsipartikli kas olemasolu tõttu. Intonatsioon siin olulist rolli ei mängi. Ta võib olla ükskõik missugune. Tavalisim on, et põhitoon lause lõpus langeb ja kas jäetakse fokuseerimata. Et kas ei määra küsimuse tuuma, siis küsimuse tuuma esiletõstmiseks kasutatakse fokuseerimist. (Küsimuse tuumaks nimetatakse lause osa, mille kohta küsimus esitatakse.)
Kas VIHMA sajab?
Kas ma tegin midagi VALESTI?
Vt
joonis 9 ja 10.|
Joonis 9. Küsimuse Kas vihma sajab? skemaatiline põhitonikontuur. Küsipartikkel kas jääb fokuseerimata, fokuseeritakse küsimuse tuum. |
Joonis 10. Küsimuse Kas ma tegin midagi valesti? skemaatiline põhitonikontuur. Küsipartikkel kas jääb fokuseerimata, fokuseeritakse küsimuse tuum. |
Eriküsilausena vormistatud küsimus
Sellise vormistuse korral esitatakse küsimus mistahes lauseliikme kohta. Lause algab küsisõnaga milline, kes, kus, kuidas, kui kaua, millal jne. Küsisõna määrab küsimuse tuuma üsna täpselt. Küsimuse tuuma ebaselguse korral märgitakse tuum infofookusega. Küsisõna ise on fokuseeritud, eristamaks küsimust samasuguse ülesehitusega hüüust.
KUIDAS ta kõneles?
Kuidas ta KÕNELES!
MILLINE mees ta on?
Milline MEES ta on!
Vt
joonis 5 ja 6.Väitlausena vormistatud küsimus
tekitab eesti keelt emakeelena mittekõnelejatel palju probleeme. Vahel on sellest arusaamisega probleeme ka eestlastel endil. Nõnda vormistatud küsimust on kontekstiväliselt võimalik küsimusena tajuda ainult siis, kui küsimuse tuum on fokuseeritud ja see on lause lõpuosas. Muudel juhtudel on tarvis teada kõnesituatsiooni. Et fokuseerimisele mitte jõudu kulutada, lisavad eestlased nende eristamiseks väitest lause lõppu enamasti sõna või (mis võib kostuda ka kui va või vä).
Ta läheb ÄRA?
Ta läheb ära või?
Vt
joonis 3.
