Põhitoonikontuuri tõlgendamine

Häälepaelte võnkesageduse ehk põhitooni määravad peamiselt kaks tegurit:

Rõhuerinevus õhu väljahingamisel järjest väheneb, mistõttu põhitoon lause jooksul langeb. Seda nähtust nimetatakse deklinatsiooniks. Deklinatsiooni kiiruse määrab väljahingamise kiirus: mida pikem lause, seda aeglasem väljahingamine ja laugem deklinatsioon, ning vastupidi, mida lühem lause, seda kiirem väljahingamine ja järsem deklinatsioon.

Deklinatsiooni arvutamiseks kasutatakse järgmisi empiiriliselt tuletatud valemeid (Cohen & al. 1982 ):

kus D on deklinatsioon pooltoonides sekundi kohta ja t lause kestus sekundites. Deklinatsioonist saab ligikaudse ettekujutuse põhitoonikontuuri nõgude ühendamisel. Joont, mis nõgusid ühendab, kutsutakse deklinatsioonijooneks (vt joonis 1).

Lisaks rõhuerinevusele sõltub põhitoon ka häälepaelte pingsusest: mida pingsamad on häälepaelad, seda kõrgem on põhitoon.

Valemiga esitatud deklinatsiooni võib vaadelda kui mudelit, millega kõrvutatakse tegelikku põhitoonikontuuri. Nende samasus või erinevus on üheks informatsiooni kodeerimisviisiks.

Joonis 1. Väite Vihma sajab skemaatiline põhitoonikontuur. Deklinatsioonijoon ühendab põhitoonikontuuri nõgusid. Põhitooni harju ühendav joon iseloomustab autoreferentsi. Noolega on märgitud informatsioonifookus.

Joonis 2. Lause Jüri, vihma sajab. skemaatiline põhitoonikontuur. Kontuur koosneb kahest prosoodilisest fraasist: Jüri ja vihma sajab. Prosoodilise fraasi algust markeerib põhitooni tõus.

Teine kodeerimisviis on põhitooni autoreferents: intonatsiooni poolt märgituteks osutuvad kõneüksused, mille kohal põhitoon käitub erinevalt kui talle eelnenud üksustel. Autoreferentsi kasutatakse peamiselt kolmes kohas:

Informatsioonifookuseks nimetatakse lause keskset uut informatsiooni kandvat osa. Informatsioonifookus langeb kokku lauserõhuga.

Fokuseerimine on ekspressiivsuse avaldumise vorm. Fokuseerimisega antakse lausele emotsionaalne hinnang, markeeritakse kontrastiivrõhke, tõstetakse esile küsimuse tuuma jne.

Rõhulise silbi (sõnarõhu) korral on põhitooni tõus suhteliselt väike, umbes 2 pooltooni, informatsioonifookuse (lauserõhu) korral on sõna rõhulise silbi põhitooni tõus tunduvalt suurem kui sõnarõhu puhul ning fokuseerimise korral on see tõus veelgi märgatavam, ületades tavaliselt lause alguskõrguse ja teised põhitoonikontuuri tipud. (Autoreferentsi kohta vt joonis 1 ja joonis 3).

Pikemad laused koosnevad prosoodilistest fraasidest. Fraasi algust markeerib põhitooni tõus umbes samas mahus nagu fokuseerimisel (vt joonis 2). 

.