EESTLASED JA SOOMLASED - PROBLEEMITUD SUHTLEJAD

Hille Pajupuu

Eestlased ja soomlased ei tee üksteisega suhtlemisest probleemi. Keelte sarnasuse tõttu omandatakse teise keele grammatika alused ja igapäevasõnavara üpris kiiresti. Erinevalt muudest võõrkeeltset ei häbeneta neis keelis rääkida ning võimalikud keelevead teevad vähe muret.

Keelesuguluse ja oletatava hingesuguluse tõttu ollakse vestluse laabumises ette kindel. Probleeme ei märgata enne, kui keeleoskus paraneb ning jututeema valdkond laieneb. Esile tuleb kultuuridevahelise suhtluse paradoks: mida paremini vestlejad arvavad mõistvat üksteise sõnu, seda suurem on mõlemapoolseid pingeid tekitav vääritimõistmise oht (Gumperz 1982, lk 132). Väärkäsitused johtuvad sellest, et võõrast keelt rääkides järgime oma keele ja kultuuri vestlusnorme. Need normid on enamasti teadvustamata ning neid märgatakse alles siis, kui neid rikutakse. Kui kõneleja ei valda keele grammatikat, siis saadakse aru, et ta on välismaalane, ent kui grammatika ja sõnavaraoskus on küll hea, kuid rikutakse vestlusnorme, siis peetakse sellist kõnelejat rumalaks ja ebaviisakaks (Rusanen 1993). Keelelise käitumise hindamine ja tõlgendamine toimub alati oma kultuurinormide põhjal (Tiittula 1993, lk 18).

Viimastel aastakümnetel on keeleoskuse mõiste avardunud: keeleoskuse all ei mõelda enam pelgalt grammatika ja sõnavara tundmist, vaid ka oskust vastavas kultuurikeskkonnas keeleliselt toimida (Tiittula 1993, lk 10). Võimet kasutada keelt tõhusalt ja olukorrale vastavalt nimetatakse kommunikatiivseks kompetentsiks. Kommunikatiivne kompetents on sisuliselt sama, mis hea suhtlusoskus ja koosneb neljast osaoskusest (Lehtonen 1994a): 1) keelelistest ja mittekeelelistest oskustest (foneetilised oskused; sõnavara ja idiomaatika valdamine; võime kasutada keelt olukorrale vastavalt; sobivate ilmete, käeliigutuste, kehahoiakute ja ruumi kasutamine); 2) strateegiast (oskus osaleda vestluses; võtta, hoida ja loovutada kõnevooru; sõnumit liigendada; väljendada ja põhjendada oma seisukohti, sõnaliselt lahendada konfliktseid olukordi); 3) funktsionaalsetest oskustest (oskus anda ja vastu võtta informatsiooni; mõjutada teise seisukohti ja arvamusi; mõjutamiskatsetest aru saada ja neile õigesti reageerida; tähele panna sotsiaalseid norme ja tõekspidamisi ning nende järgi toimida; kasutada keelt väljendusvahendina); 4) vastuvõtu- ja arendamisoskustest (oskus aru saada sõnumi sõnalistest ja mittesõnalistest vihjetest; mõista teise vaatekohti ning sõnumi mõtet; anda sõnumi lähetajale tagasisidet; luua iseseisvalt oma arvamus; kriitiliselt suhtuda ümbrusest tulevaisse sõnumeisse).

Osav ja kompetentne suhtleja teab omas kultuuris kaunis täpselt, millal on sobiv vestlust alustada, millest sobib rääkida, millist keelt (registrit) kasutada, ning ta mõistab ka mittesõnalisi vihjeid. Et toimida edukalt teises kultuuris, selleks on tarvis õppida tundma iseenast, oma keelt ning kultuuri ning oskust näha erinevusi oma ja teise kultuuri kõnekäitumise vahel (Salo-Lee 1993).

Selles osas pole eestlased sugugi heas olukorras: kultuurist lähtuv kõnekäitumisõpetus praktiliselt puudub ning "viisaka" vestlusese arusaam tugineb ei tea kust pärit reeglitele, nagu Ära sega vahele, kui teine räägib! Vaata rääkides vestluspartnerile silma! Ära räägi kätega! jne.

Soomlased on märksa paremas olukorras: nende kõnekäitumist on kaunis põhjalikult uuritud ja selle nõrkustest ning tugevustest kirjutatud ka laiale üldsusele. Euroopa kontekstis on soomlaste kõnekäitumine üsnagi erandlik ning sel on märgatud aasialikule kõnekäitumisele omaseid jooni (Salo-Lee 1994, Salo-Lee, Malmberg ja Halinoja 1996, lk 38, Lewis 1997, lk 206-218). Olles neist erijoontest teadlik, kohandavad soomlased oma kõnekäitumist näiteks keskeurooplaste või ameeriklastega suheldes, kuid ei tee seda vestluses eestlastega. Ilmselt takistab eestlaste ja soomlaste sarnasuse müüt kultuurierinevuste, sealhulgas kõnekäitumiserinevuste märkamist.

Et eestlaste ja soomlaste omavaheline vestlus paremini sujuks, tuleks õppida erinevusi nägema ning aktsepteerima.

Inimene tunneb end omas kultuuris turvaliselt: kultuur määrab, milline on normaalne suhtlus, kes on jutukas, kes vaikne. Samuti osatakse tõlgendada teise käitumist, ta kõnelemise või vaikimise mõtet. Kultuurides, kus hinnatakse kõnelemist rohkem kui vaikimist, tõlgendatakse vaikimine leplikkuseks, arguseks, ujeduseks või väheste teadmiste tõttu vestlusest kõrvalehoidmiseks. Soome kultuuris suhtutakse vaikimisse teisiti: seda peetakse tarkuse, küpsuse ja tasakaalukuse väljenduseks. Kui soomlane midagi ei ütle, siis teine oletab, et too mõtleb enne läbi, mida asja kohta ütelda. Soomlane ei kahtlusta, et vaikuse taga on teadmatus (Lehtonen 1994a). Ja kuigi eestlastel on vanasõna, enne mõtle, siis ütle, suhtuvad eestlased vaikimisse soomlastega võrreldes teistsuguselt. Eestlased küll taluvad vaikust, kuid nende vaikuse talumine on pigem individualistlikkuse väljendus. Eestlane ei taha, et tema üksiolemist häiritaks. Ta ei sega ka teist, kui teine tahab omaette olla. See reegel ei kehti aga vestluses. Vestluses tuleb oma mõtteid paljastada. Inimese arukusele antakse hinnang rääkimise põhjal. Kui seltskonnas juhtub olema keegi, kes vestlusest pikemat aega osa ei võta, siis hakkab see kõnelejaid varem või hiljem häirima. Eriti paistab see silma televiisorist vestlusringe vaadates. Kui stuudios olijaist keegi pikka aega vaikib või saatejuht ei anna talle võimalust kaasa rääkida, siis tunnevad televiisorivaatajad end peatselt ebamugavalt. Nad keskenduvad jälgima, kas vaikiv inimene lõpuks ütleb midagi või ei ütle. Nad küsivad üksteiselt, miks too on saatesse kutsutud ning hingavad kergendatult, kui stuudioküilaline lõpuks rääkima hakkab.

Viisakusvestluses ehk small talk'is on eestlastel ja soomlastel märgatavaid erinevusi. Eestlased ei pea vajalikuks võõraga tühajst-tähjast rääkida. Kui juba kõnelda, siis põhjalikumalt: poliitikast, tervisest, rahast. Kõigest sellest, mis kultuuridevahelises vestluses ei mahu viisakusvestluse raamidesse, kuid sobib suurepäraselt eestlaste omavahelisse vestlusse. Ka soomlastest on teada, et neid ei peeta just erilisteks small talk'i meistriteks (Salo-Lee 1993), kuid nad on viisakusvestlusteks ette valmistatud ning ka harrastavad seda. Ilmajutt või viisakuse pärast reisi kordamineku kohta pärimine võivad eestlase peagi ahastuse äärele viia, sest ta ei suuda välja mõelda, mida omalt poolt jutujätkusks pakkuda. Enamasti näevad eestlaste ja soomlaste vahelised viisakusvestlused välja nii, et soomlased küsivad ja eestlased vastavad.

Kui viisakusvestlus saab kuidagi üle elatud ja vastastikku paremini tutvutakse, tekivad märksa tõsisemad probleemid. Soomlaste vestluskäitumisse kuulub teise osapoole arvamuste vaikiv ärakuulamine. Soome vestluses ei oodata, et vestlejad oma arvamusi põhjendaksid ja kuulajad oma erimeelsust väljendaksid. Soome kuulaja vaikimine pole siiski räägitavaga nõustumine. Kuulaja on vait, kuna ta ei taha kõnelejat solvata otseselt väljendatud eriarvamusega. Väitlus on soomlastele võõras ning vestluskäitumisena taunitav. Soomlaste meelest kuuluvad inimene ja ta arvamus kokku ning väitlus tähendab otsest võitlust inimese endaga (Lehtonen 1994a).

Sellise implitsiitse vestluskultuuri vastandina tuntakse eksplitsiitseid kultuure, kus suudetakse sõnumit selle lähetajast rohkem lahus hoida. Keskeurooplasi ja ka eestlasi iseloomustab eksplitsiitne vestluskultuur. Väitluse eesmärk on panna arvamuse esitaja oma seisukohti võistlevate argumentide eest kaitsma. Väitlejad mõistavad, et vastuväitja seisukohad ei pruugi tingimata olla tema enda omad ning väitlejad pole sugugi mitte alati eri seisukohtadel. Väitlus on lihtsalt vahend, et saada asja kohta lisainformatsiooni, hankida teadmisi vestluspartneri seisukohtadest ning argumeneerimisviisist (Lehtonen 1994a). Just selle tõttu on väitluse strateegia teine vastu seina suruda, et ta paljastaks kõik oma mõtted ja tagamõtted.

On teada, et eestlased on kõvad vaidlema, ja loomulikult püüavad nad väidelda ka soomlastega. Enamasti ei tule sellest midagi välja. Soomlane talub vaikides ka kõige intrigeerivamaid seisukohti. Vaidlustes selgub tõde ja on ainult üks tõde - see ei pea soomlastega suheldes paika. Me ei tea, mida soomlane eestlaste väitluskatsetest arvab, kuid ta reageerib neile enamasti vaikimisega. Selline käitumine vastab soome kultuurinormidele: vaikimine on heakskiidetav, väitlemine alandav. Vastuväiteid käsitatakse kui inimese positsiooni, väärikuse ja avaliku mina ründamist. Sellistesse olukordadesse sattumist üldiselt välditakse (Lehtonen 1994a).

Läbi aegade on eestlased soomlasi aeglaseks pidanud. Selline suhtumine saab kinnitust ka vestluse ülesehituse võrdlemisest. Soome vestluse ajaline jaotus on paika pandud teistsuguste reeglite järgi kui eestlastel. Soomlaste kõnevoorud on pikad ja moodustavad sageli iseseisva mõtteterviku. Kõnelejat kuulatakse vaikides. Kuulaja talub hästi suhteliselt pikki kõnepause ja võtab väga harva kõnevooru üle teisele peale rääkides (Sneck 1986, Lehtonen 1994a, Pajupuu 1995a).

Eestlaste kõnevoorud on soomlastega võrreldes lühikesed, sageli katkestatakse kõnelejat korraga rääkimisega ja kõnesse tulnud pausi puhul haaratakse kõnevoor kiiresti endale. Aktiivsest kuulamisest antakse märku kaasanoogutamisega või sõnadega nagu tõesti!, isegi!, jah? Mis sa räägid! jmt. Sageli esitatakse täpsustavaid küsimusi ning kommenteeritakse öeldut (Pajupuu 1995a). Oma vestluskäitumist peavad eestlased vahel ise ebaviisakaks, sest see läheb vastuollu lapsepõlves pähe taotud reegliga Ära sega vahele!

Kultuuride tundmine võiks meid sellest kammitsast vabastada: korraga rääkimine ja teise kõnesse aktiivne sekkumine on normaalne kõnekäitumine enamikus Kesk- ja Lõuna-Euroopa maades, Ameerikas ning tõenäoliselt saksa kultuurimõjude tõttu ka Eestis. Vestluse erinevat ülesehitust on põhjendatud kultuuritüübiga (Hall 1976, Rantasalo, Palomäki ja Pura 1994, Pajupuu 1995a, 1995b). Eesti ja Soome ei kuulu kultuuride hulka, kus aktsepteeritaks samasugust vestluse ülesehitust. Eestlaste ja soomlaste omavahelises vestluses kasutavad mõlemad osapooled just nimelt oma kultuuritüübile kohast käitumist. Soomlased kuulavad eestlasi vaikides, mis tekitab eestlastes mulje, et nende jutu vastu ei tunta õiget huvi. Kui aga eestlased sekkuvad aktiivselt soomlaste kõnesse, võib see soomlastele tunduda häiriv ning ebaviisakas. Kaasajörisemine (joo joo, vai niin, aivan, kyllä kyllä, ohhoh) või innukas noogutamine võib sobida küll purjus inimestele, ent ei käi kokku asjaliku vestlusega (Lehtonen 1994b). Eestlase katse haarata soomlaselt kõnevoor siis, kui on selge, mida soomlane kavatseb öelda, lõpeb enamasti ebaõnnestumisega. Soomlane jätkab oma juttu punktini. Selline pikkade kõnevoorude hoidmine võib eestlasele tunduda targutamisena või domineerimispüüdena.

Kultuuri piires saavutavad vestlejad üsna pea sünkroonsuse: nende liigutused, kõnetempo ja rütm ühtlustuvad (Hall 1976, lk 71-83). Eestlaste ja soomlaste vestluses selline sünkroonsus enamasti puudub. Soomlaste kõnevoorud on esiteks oluliselt pikemad ja teiseks aeglasemalt räägitud. Erinev rääkimiskiirus - eestlased kolmandiku võrra soomlastest kiiremad (Pajupuu 1995 a) - põhjustab kuulamisprobleeme. Vestluspartneri jaoks liiga aeglane rääkimiskiirus ning liiga pikad kõnevoorud hajutavad tähelepanu: kõigepalt kaob kannatus kõnevooru oodates ning seejärel kaob ka räägitava vastu huvi. Teiselt poolt, kui on harjutud aeglasema kõnetempoga, võib liiga kiire kõne tekitada kuulamisstressi: informatsiooni ei suudeta piisavalt kiiresti läbi töötada. Võib kaduda ka järg: kõnelejat ei suudeta jälgida ega saada enam aru, millest jutt käib. Seda eriti siis, kui vestlus on võõrkeelne. Mittesünkroonne vestlus jätab kõnelejaile rahulolematuse tunde (Hall 1976, lk 71-83).

Kui keeleline suhtlus saadaksegi kuidagi toimima, tekivad probleemid mittekeelelises suhtluses. Eestlased teavad mittekeelelisest suhtlusest kahetsusväärselt vähe. On kuuldud, et eestlased ei naerata ja käivad tänaval tõsise näoga ringi. Kindlasti pole see ainult eestlaste probleem, samasuguse näoga käivad ringi ka soomlased ja teised rahvad, kelle kultuurinormidesse ei kuulu üleüldise harmoonia säilitamine, sh ka ameeriklased. Erinevat pilti näeme Aasias, kus inimesed küll naeratavad pidevalt, kuid nende tegelikku hingeseisundit ei tea keegi. Individualistliku kultuuriga inimest kõigile naeratama sundida tundub kohatu. Teisiti tuleb olukorda hinnata aga siis, kui inimesed vestlevad. Eurooplase pilgule tundub soomlase vestlusnägu väheilmeline: emotsioonid ei peegeldu näos kuigi selgelt (Rusanen 1993). Eestlaste näoilmed on küll mõnevõrra kõnekamad, kuid eestlased jäävad soomlastele alla käte liigutamises. Eestlasi on õpetatud rääkides käsi paigal hoidma. Ilmselt on käeliigutuste mahasurumine siiski ebaloomulik ja tekitab sisemisi pingeid. Just eesti kirjanduses kohtame olukordi, kus räägitakse sellest, kuidas inimesel pole käsi kuhugi panna. Käed tekitavad probleeme ja jäävad igale poole ette, sest neid ei või liigutada. Siiski pole eestlaste ja soomlaste miimika ja kehalise väljendusviisi erinevused sedavõrd suured, et need vestluses tähelepanu tõmbaksid. Probleem on hoopis mujal, nimelt ei reageeri eestlased mittesõnalisele käitumisele nii tundlikult nagu soomlased. Kuigi öeldakse, et juhul, kui keeleline sõnum läheb mittekeelelisega vastuollu, usutakse pigem mittekeelelist (Adler 1992, lk 73 näib eestlastel küll asi asi vastupidi olevat. Pole selge, kas eestlased ei märka mittekeelelisi vihjeid, ei tee neist välja või ei oska neid lihtsalt tõlgendada. Kui kaks inimest vestlevad ja emb-kumb hakkab tegema jutu lõpetamisele viitavaid märke, näiteks peab kõnes pikemaid pause, võtab käekoti, vaatab kella, hakkab ringi vahtima, siis eestlane sellele üldiselt ei reageeri (kuigi ta ise neid märke kasutab). Ometi lõpetab ta jutu kohe ja solvumata siis, kui talle kas või lause keskel öeldakse, et pole enam aega rääkida. Näiteks: Kuule, räägime teine kord, ma pean praegu ära minema. Tavaliselt lõpetavadki eestlased vestluse kaunis järsku ilma suurema mittekeelelise ega ka keelelise ettevalmistuseta. Võib olla, et selline käitumine on soomlastele võõras ning põhjustab hämmingut. Võimalik, et nad peavad sellist käitumist ebaviisakaks.

Eestlastel ja soomlastel on erinevusi ka kuulamises. Lisaks sellele, et soomlased kuulavad vaikides, vaatavad nad kuulamise ajal vestluspartnerile pingsalt silma (Salo-Lee, Malmberg ja Halinoja 1996, lk 68). Eesti rääkijale pole kuulaja pidev pilgukontakt oluline. Enamasti vaatab kuulaja vestluspartnerile silma siis, kui tahab saada kõnevooru. Muul juhul võib ta vaadata ka mujale ning noogutada. Eestlast ilmselt ei häiri, kui soomlane teda pingsalt vaatab (erinevalt Aasia rahvastest, kes näkkuvaatamist agressiivsusena tõlgendavad), küll aga võib soomlast häirida eestlase kuulamisviis: seda võidakse tõlgendada huvipuudusena. Siiski on kõnelejal oluline jälgida kuulajat täpsemalt: kui näiteks lauale vaatamine ja noogutamine tähendavad kuulamist, siis ringi vahtimine, olgugi et noogutades, enamasti huviga kuulamisele ei viita.

Mittekeeleline suhtlus on enam-vähem samasugune kõikjal, kuid sellega antava sõnumi eesmärk ja tõlgendamine on eri kultuurides erinev. Mittekeelelisest suhtlusest põhjustatud vääritimõistmise tausta selgitamine eeldab sügavat kultuuritundmist ja - tundlikkust (Salo-Lee, Malmberg ja Halinoja 1996, lk 68). Mõtestamata suhtluse aeg võiks ka eestlaste ja soomlaste vahel ümber saada.

Näide eestlaste väitlusest, A on intervjueerija, B stuudiokülaline (Carte Blanche 29.04.97)

B: ... aga ma arvan, et see ei ole ka mingisugune eriline tolerants, sellepärast, et kui hakata mõtlema - võtame EKP Keskkomitee, kui me võtame ALMAVÜ Keskkomitee, võtame - ma ei tea - Punaseristi Keskkomitee, võtame Komsomoli Keskkomitee, võtame komsomoliliikmed. Kas me siis peame mõtlema nii, et kõik, kes kunagi tollal üldse mingis süsteemis funktsioneerisid peavad nüüd - ma ei tea - minema kraavi kaevama või...

A: Ei muidugi!

B: ... või metsa puid istutama...

A: Absoluutselt!

B: ....kuigi ka see on õilis asi.

A: Täiesti selge! Sest kui tulid neljakümnendal aastal kommunistid, nad ju tegelikult kodanluse suhtes, eee noh, ilmutasid peaaegu samasugust tolerantsi nii et, see on niisugune vastastikune nagu võlgade tasumine. Siin ma saan teist täiesti aru!

B: Ma kardan, et paralleel on täiesti kohatu. Paralleel...

A: Vägivaldne!

B: Paralleel ei ole ülekantav.

A: Nii! O.K

B: Ei ole ülekantav.

A: Üldiselt. See on ikka fantastiline, kui hästi kaadrikommunistid on end sisse seadnud: keegi on kooli direktor, keegi teeb kirjastust rahvusliku pealkirjaga. Kõik siiri-aire villod on leidnud oma koha elus ja Eesti Vabariigis. Kõigile Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmetele makstakse pensioni. Kui nad saavad aegajalt kokku teeõhtutel barankat närides - nad ju vihkavad tegelikult seda elu, mis on saabunud nende jaoks!

B: Ma usun täitsa kindlasti, et kui me võtame näiteks need mehed, kellega mul oli au koos töötada. Võtame näiteks...

A: Rein Ristlaan!

B: Võtame ka...

A: Toomas Leito!

B: Võtame ka teised! Võtame Vaino Väljas, võtame Indrek Toome ...

A: No Vaino Väljas - arusaadav! Indrek Toome - ilma nendeta poleks olnud ka vabadust!

B: Voh! Voh!

A: See on täitsa selge, eks ole ju!

B: Vot nüüd olete õigel teel!

A: Jaa. Vaino Väljas - see on ju meie Messias koos Indrek Toomega.

B: Nüüd läks juba...

A: Me ei tohi unustada, hr S, et just partei alustas perestroikat. Kui teie poleks selles asjas n-ö käsi valgeks teinud, me istuksime ju tänaseni 26ndas viisaastakus.

B: Ei, aga kui tõsiselt rääkida, siis tol ajal...

A: Indrek Toome, muuseas, ta ükskord ütles mulle... Ma kutsusin ta saatesse, ta ei tulnud. Siis ta ütles.. (Mulle meeldib see, kuidas vana kommunist annab mulle nõu!) Ta ütles: "Aga te ei tohi niimoodi tigedaks minna!" Ilmselt seda võibolla ühiskonnateaduste akadeemias või või kusagil, tähendab noh, kommunistlik ideoloogia nägi ette, et vot ei tohi tigedaks minna. Aegajalt mulle annab nõu... Nii

B: Ei, aga muide, see on õige märkus..

A: Jah...

B: Sellepärast, et ma kardan et tigedust tänasesse päeva kanda...

A: Ei sobi!

B: Ei sobi.

A: (Plaksutab)

B: Tõesti ei sobi!

Kirjandus

R. B. Adler 1992. Communicating at Work. New York

E. T. Hall 1976. Beyond Culture. New York

J. J. Gumperz 1982. Discourse Strategies. Cambridge

J. Lehtonen 1994a. Puhekasvatus ja sosiaaliset taidot. - Puheesta ja vuorovaikutuksesta. Pekka Isotalous (toim.). Jyväskylän yliopisto viestintätieteiden laitoksen julkaisuja 11. Jyväskylä, lk 43-59

J. Lehtonen 1994b. Vaikeneva kulttuuri ja vieran kielen pelko. Miksi suomalainen vaikenee vieraallakin kielellä. - Puheesta ja vuorovaikutuksesta. Pekka Isotalus (toim.). Jyväskylän yliopisto viestintätieteiden laitoksen julkaisuja 11, lk 85-101

R. Lewis 1997. Kultuuridevahelised erinevused. Tallinn

H. Pajupuu 1995a. Kultuurikontekst, dialoog, aeg. Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut. Preprint. Tallinn

H. Pajupuu 1995b. eestlaste ja soomlaste kommunikatsioonikäitumise tagamaadest.- Keel ja Kirjandus nr 11, lk 767-776

A. Rantasalo, T. Palomäki, A. Pura 1994. Suomalaiset Saksan markkinoilla. Turun kauppakorkeakoulun julkaisuja C-2:1990. Turku

S. Rusanen 1993. Suomalainen kansanvälisessä viestintätilanteessa. - Kulttuurien kohtaaminen. Näkökulmia kulttuuriväliseen kanssakäymiseen. Jaakko Lehtonen (toim.) Jyväskylän yliopisto vistintätieteiden laitoksen julkaisuja 9. Jyväskylä, lk 31-75

L. Salo-Lee 1993. "Teillä on kaunis nappi" - small talk: tyhjänpuhumista vai mielekästä viestintää? -- Kulttuurien kohtaaminen. Näkökulmia kulttuuriväliseen kanssakäymiseen. Jaakko Lehtonen (toim.) Jyväskylän yliopisto vistintätieteiden laitoksen julkaisuja 9. Jyväskylä, lk 77-90

L. Salo-Lee 1994. Suomalaiset ja kiinalaiset viestijöinä: vahvuuksia ja ongelma-alueita. -- Puheesta ja vuorovaikutuksesta. Pekka Isotalus (toim.). Jyväskylän yliopisto viestintätieteiden laitoksen julkaisuja 11, lk 103-112

L. Salo-Lee, R. Malmberg ja R. Halinoja 1996. Me ja muut. Kulttuurienvälinen viestintä. Jyväskylä

L. Tiittula 1993. Kulttuurit kohtaavat. helsingin kauppakorkeakoulun julkaisuja D 190. Helsinki

Artikkel on ilmunud ilma vestlusnäiteta Keeles ja Kirjanduses nr 8 1997, lk 547-550.

Artikli internetiversioon on valminud Sihtasutuse Eesti Teadusfond rahalisel toetusel. Projekt nr 2601.