Eesti piiblitõlke ajaloo lühiülevaade


Sisu:  Sissejuhatus

17. sajandi alguskümnendid: G. Müller, J. Rossihnius, H. Stahl ja hilisemad perikoobiraamatud

17. sajandi keskpaik: piiskop Jheringi algatus, J. Gutslaffi ja H. Gösekeni tõlked

17. sajandi lõpukümnendid: J. Fischeri algatus, isa ja poeg Virginiused, J. Hornung

18. sajandi algus: UT 1715, Piibel 1739

Viidatud kirjandus


Sissejuhatus

Võrreldes ümbritsevate protestantlike rahvastega said eestlased omakeelse pühakirja väga hilja. Eesti keeles ilmus täielik Piibel trükist esimest korda 1739. aastal, ehkki meie kolmel suuremal luterlikul naabril oli juba 17. sajandi lõpuks olemas vähemalt üks omakeelne piiblitõlge, kahel ka selle revideeritud väjaanne. Kõigi luterlike piiblitõlgete eeskuju, Martin Lutheri pöördeline saksa tõlge ise oli ilmunud veidi rohkem kui 200 aastat varem, 1534. aastal. (Luther täiendas oma tõlget pidevalt ning autoriteetseim tema eluajal ilmunud väljaanne ilmus 1545. aastal.) Meie läänenaabrite rootslaste esmatõlge ilmus 1541 ning revideeritud rootsi tõlge 1618. Soome keeles ilmus Uus Testament esimest korda samuti juba 16. sajandi keskel (1548), esimene soomekeelne täispiibel ilmus siiski alles 1642 ja revideeritud väljaanne 1685. Esimene lätikeelne täispiibel kannab tiitellehel aastat 1689, ehkki tegelikult jõudis ta lugejateni 1694. Piibli kordusväljaandeni jõudsid lätlased täpselt samal aastal, mil kogu Piibel eesti keeles esimest korda trükis ilmus.

Peamiseks põhjuseks, miks eestikeelse Piibli väljaandmine nii kaua venis, peetakse enamasti asjaolu, et eesti keeleala oli jagunenud kahe kirikuvõimu vahel, kusjuures administratiivset jaotust võimendas kahe kirjakeele olemasolu. Suurem osa põhjaeestikeelsest alast allus Tallinnas asuvale Eestimaa konsistooriumile, lõunaeestikeelne ala ja ülejäänud osa põhjaeesti keelealast allusid Riias asuvale Liivimaa ülemkonsistooriumile. Kumbki konsistoorium tahtis eestikeelse Piibli väljaandmise au endale, mistõttu selle asemel, et jõudusid ühendada ja Piibel võimalikult ruttu eesti keelde tõlkida, kulutati palju aega ja energiat omavahelisele kemplemisele ning vastaspoole tõlkekatsetuste mahategemisele. Siiski jõuti juba 17. sajandil piiblitõlke alal küllalt palju ära teha. Kaudsetele andmetele ning säilinud tõlkekatkenditele tuginedes on võimalik käsitleda eesti piiblitõlke saamislugu 140-aastase protsessina.

Esimene ülevaade eesti varasema piiblitõlke ajaloost leidub esimese põhjaeestikeelse Uue Testamendi eessõnas (Gnade und Friede 1715). 19. sajandil ilmus kolm pikemat piiblitõlkimise käiku puudutavat publikatsiooni: Sonntag 1817, Reiman 1889 ja Westling 1893. 20. sajandi esimesel poolel andis täispiibli saamisloost põhjaliku ülevaate selle ilmumise 200. aastapäevaga seoses Rudolf Põldmäe (1939a, b). Tema käsitlus tugineb lisaks varasemate autorite töödele ka Eestimaa Konsistooriumi protokollidele ja Saksamaal Herrnhutis asuvast Vennaste-uniteedi Arhiivist leitud materjalidele. Stockholmis paiknevaid arhiivimaterjale kasutades täiendas eesti piiblitõlke ajalugu Johan Kõpp (1959). Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus ainult üks, varasemaid uurimusi refereeriv artikkel esmatõlke 250. aastapäevaks (Laats 1989). Kümme aastat hiljem jõudis trükki Toomas Pauli monumentaalne käsitlus „Eesti piiblitõlke ajalugu“, milles antakse lisaks eestikeelse piibli tekkeloole ka üldkultuuriline ülevaade eestlaste ristiusustamisest ja eesti kirjakeele sündimisest ning käsitletakse esmakordselt lähemalt eesti piiblitõlke arengut pärast esmatrüki ilmumist (Paul 1999). Uue sajandi alguses tuli Eesti Ajalooarhiivis päevavalgele eesti täispiibli Vana Testamendi käsikiri, mis avab uusi tahke tõlke saamisloos (Ross 2002, Tafenau 2009b). Sama arhiivi väljaandena on ilmunud kogumik, mis sisaldab piibli tõlkimise ajalugu puudutavaid allikapublikatsioone aastatest 1686–1690 (Bibelkonferenzen 2003). Lisaks on viimastel aastatel uuritud ja tutvustatud eestikeelse Uue Testamendi tõlkeprobleeme (Roosimaa 2003, 2004), Andreas ja Adrian Virginiuse Vana Testamendi tõlget (Virginiused 2003), Ajalooarhiivis säilinud Uue Testamendi käsikirjade autorsust (Tafenau 2006), Johannes Gutslaffi piiblitõlget (Ross 2009), J. Hornungi osa põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlke kujunemisel (Reila 2007, 2009), Heinrich Gösekeni Uue Testamendi tõlget (Tafenau 2010b), trükipiibli toimetamispõhimõtteid (Kilgi 2009) ja muid üksikküsimusi ning publitseeritud paralleelväljaanne, mis võimaldab jälgida põhjaeesti Uue Testamendi keelelist arengut 17. sajandi lõpus (Põhjaeestikeelsed 2007).


17. sajandi alguskümnendid: G. Müller, J. Rossihnius, H. Stahl ja hilisemad perikoobiraamatud

Mõnevõrra tinglikult võib eesti piiblitõlke alguse asetada vahetult reformatsioonijärgsesse aega, sest vanim eestikeelne perikoobiraamat, mille kohta on olemas kaudseid andmeid, tõlgiti 16. sajandi keskpaiku. 1546. aastal võttis Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Reinhold Beseler oma perekonda eestlase Hans Susi ja pani ta kooli õppima. Tallinna Linnarhiivis säilinud arve järgi ostis ta talle paberit to eynem vnduschen ewangelienboeck vnd sanckboeck (‘mittesaksa evangeeliumiraamatu ja lauluraamatu jaoks’). Hans Susi suri 1549. aastal katku, kuid Beseler jätkas tema tööd ning sai 1551. a. raelt raha, et osta paberit lauluraamatu lõpetamiseks. (Johansen 1935.) Kuigi Susi ja Beseleri tõlked ei ole säilinud, oletatakse kirjeldatud arhiiviandmete põhjal, et Hans Susi tõlkis (vähemalt osaliselt) eesti keelde mingi perikoobiraamatu, mis küll trükki ei jõudnud, kuid mis võis levida käsikirjaliselt ning mõjutada hilisemaid perikoobi-tõlkeid. Võrreldes 17. sajandi esimese poole eri autorite perikoobitsitaate, on Uku Masing leidnud tekstide sõnastusest kinnitust hüpoteesile, et kõigi nende aluseks peab olema olnud mingi vanem kirjalik tõlge, mille autoriks peab olema olnud eestlane, ning on rekonstrueerinud koguni selle oletatava tõlke keelelisi jooni. (Masing 1964.)

Varajasimad meieni säilinud eestikeelsed piiblitsitaadid leiduvad Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Georg Mülleri (u 1676–1608) käsikirjalistes jutlustes. G. Mülleri jutlused pärinevad ajavahemikust 1600–1606, kuid jäid ligi kolmeks sajandiks kasutusest kõrvale. V. Reiman publitseeris need 19. sajandi lõpul (Müller 1600/1891). Nüüdseks on Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimisrühm koostanud jutluste sõnastiku (Habicht jt 2000) ning jutluste tekstid on välja antud ka koos paralleelse tõlkega tänapäeva eesti keelde (Müller 1600/2007). Jutluse teksti põimituna ei taotle Georg Mülleri piiblitsitaadid erilist täpsust, vaid võivad olla vähem või rohkem kohandatud kontekstile. Enamasti lähtuvad Mülleri tsiteeringud üsna äratuntavalt M. Lutheri piiblitõlkest. Asjaolu, et eri jutlustes korduvad tsitaadid on sageli esitatud pisut erinevas eestikeelses sõnastuses (varieerub nii sõnade järjekord kui tõlkevastete valik), lubab oletada, et Mülleril ei olnud jutluste koostamisel abiks mingit eestikeelset kirjalikku tõlget, vaid et ta tõlkis jutluse kirjapanemise käigus ad hoc otse Lutheri Piiblist (vt lähemalt Ross 1998: 108–112). Ometigi pakub nende tsitaatide ja muu jutluseteksti grammatiline võrdlus tuge hüpoteesile, et eesti keeles oli juba enne 17. sajandit olemas mingil määral ühtlustunud vaimuliku keele traditsioon ning tõenäoselt ka mingid väljakujunenud sõnastuses ringlevad piiblitsitaadid ja -väljendid (vt lähemalt Ross 1997).

Järgmisteks olulisteks 17. sajandi esimese poole piiblitsitaatide allikateks on Joachim Rossihniuse lõunaeestikeelne perikoobiraamat, mille V. Reiman 19. sajandi lõpul uuesti välja andis (Rossihnius 1632/1898; [Tekst]) ja Heinrich Stahli põhjaeestikeelse käsi- ja koduraamatu kolmanda osana ilmunud perikoobiraamat (Stahl 1638a; [Tekst]) ning sama autori jutlusteraamat (Stahl 1641, 1649). Rossihniuse käsiraamatute sõnavara on leitav Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimisrühma koostanud sõnastikust (Kingisepp jt 2002).

Perikoobiraamatuid, milles sisalduvad läbi kirikuaasta jumalateenistusel etteloetavad (peamiselt Uuest Testamendist pärit) piiblikatkendid ehk perikoobid (ehk tollase keelepruugi järgi „evangeeliumid ja epistlid”), ilmus kuni trükipiibli ilmumiseni veel mitu trükki nii põhja- kui ka lõunaeesti keeles (mitmesoalise kirikukäsiraamatu ühe osana). H. Stahli perikoobiraamatu teine trükk ilmus 1654., kolmas trükk 1673, neljas 1693. aastal. Lõunaeesti keeles ilmus uus perikoobiraamat Andreas ja Adrian Virginiuse tõlkes 1691. aastal ning 1698. aastal ilmus selle teine trükk. Uue lõunaeestikeelse perikoobiraamatu esimese trüki järel ilmus Adrian Virginiuse ja tema mõttekaaslaste osalusel 1695. aastal ka tõlkeliselt uuendatud ning reformitud keelega põhjaeestikeelne perikoobiraamat, mille kasutamine keelati (kuna see osutus kaks aastat varem ilmunud konservatiivse keelega raamatule ohtlikuks konkurendiks). 1700. aastal ilmus selle veidi kohandatud väljaanne. 1721. aastal ilmus Anton Thor Helle eestvedamisel perikoobiraamat, mis vastas juba trükipiibli ettevalmistajate keeleideaalidele.

Jutlusetekstides leiduvaid tsitaate ja perikoobiraamatuid saab siiski ainult mõningase mööndusega pidada piiblitõlkeks. Oma funktsioonilt olid perikoobiraamatud mõeldud abivahendiks jumalateenistuse pidamisel ning varasemad perikoobitekstid lähtusid saksakeelsetest perikoobiraamatutest (mille tekst on päris esimestes raamatutes toodud paralleelselt eesti tõlkega). Seda, et näiteks H. Stahli taotluseks ei olnudki esitada kanoonilist piiblitõlget, tõestab ka asjaolu, et tema jultusteraamatu tsitaatide sõnastus ei ühti perikoobiraamatu omadega (Paul 1999: 204).

H. Stahli kodu- ja käsiraamatus leiduvad siiski ka esimesed mööndusteta piiblitõlkeks arvatavad tekstid. Käsiraamatu kolmanda osa ehk sellesama perikoobiraamatu lõppu on lisatud Jesaja raamatu 53. peatüki tõlge (põhjendusega, et raamatusse on ruumi üle jäänud - weil etwas raum übergeblieben) ning käsiraamatu samal aastal ilmunud neljas osa (Stahl 1638b) algab 14 psalmi tõlkega (Ps 1, 6, 23, 32, 38, 46, 51, 70, 91, 103, 110, 117, 130, 143).

Nendegi tõlgete korral on paralleelselt esitatud saksakeelne tekst M. Lutheri tõlkes. Jesaja raamatu 53. peatüki puine tõlge vastab saksakeelsele tekstile peaaegu morfeem-morfeemilt, kuid Stahli käsiraamatus trükitud psalmitõlked on komplitseeritumad ning kajastavad eestikeelse psalmitõlke eri kihistusi. Kuigi ka psalmide eestikeelne tekst vastab üldjuhul morfeem-morfeemilt Lutheri tõlkele, leidub tekstis üksikuid fraase, mis ei ole tuletatavad Lutheri Piiblist, vaid pigem ladinakeelsest Vulgatast. Niisugused fraasid viitavad võimalusele, et eesikeelne psalmitraditsioon peab ulatuma aega, mil tõlke lähtetekstiks oli Vulgata (vt lähemalt Ross 1998).


17. sajandi keskpaik: piiskop Jheringi algatus, J. Gutslaffi ja H. Gösekeni tõlked

Esimene tõsisem katse tõlkida Piibel eesti keelde on teada eanm-vähem samast ajast, mil ilmus Soome piiblitõlge. 1640. aastal teatas Eestimaa piiskop Joachim Jhering Rootsi valitsusele oma kavatsusest tõlkida Piibel eesti keelde. Järgides saadud soovitusi tegi ta järgmisel aastal sinodile esildise siiski vaid Uue Testamendi tõlkimiseks ning kutsus vaimulikke üles ühiselt tõlketööd alustama. 1643. aastal kandis piiskop ette, et tõlge on valmis ja vajab ainult ülekontrollimist. Tõlget redigeeriti mitu aastat, kuid trükki see ei jõudnud. Kuigi tollaste tõlkijate tõlkealaste arusaamade ning keelelise pädevuse kohta ei ole midagi lähemat teada, on arvatud, et tegemist pidi olema Lutheri saksakeelse tõlke järgi kokku pandud üsna ebaühtlase ning mosaiikse versiooniga (Westling 1893: 435–436). On oletatud, et käsikiri läks sajandi 50-ndatel aastatel möllanud katku ajal kaduma (Kõpp 1959: 62), kuid viimased uurimistulemused lubavad oletada, et veel 1670. aastatel oli käsikiri alles (Tafenau 2006: 265).

Sajandi keskel hakkas ilmselt omal algatusel ja täiesti üksi piiblit lõunaeesti keelde tõlkima Urvaste pastor Johannes Gutslaff. 1648. aastaks oli tal kaks esimest Moosese raamatut tõlgitud ja sama aasta mais pöördus ta Rootsi riigikantsleri poole teatades, et tal on kavas kogu Piibel algkeeltest eesti keelde tõlkida, ning paludes, et riik võtaks Piibli tõlkimise ja kirjastamise kulud enda kanda. Kui kaugele J. Gutslaff oma tõlketööga jõudis, enne kui ta 1656. aastal sõjamöllu eest Tallinnasse põgenes ja siin järgmisel aastal katku suri, ei ole teada. Kaudsetel andmetel ulatus Vana Testamendi käsikiri Jeremija raamatuni ning 18. sajandi alguses oli ühe piiblitõlkeprojektina kavas võtta põhjaeestikeelse Vana Testamendi tõlke aluseks Gutslaffi tõlge, tõlkides selle lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde. Tööga olevatki üsna kaugele jõutud, kuid Põhjasõja käigus selle ettevõtmise jäljed kaovad (Sonntag 1817: 30, Tafenau 2009b: 691–692). Tänini säilinud lõunaeestikeelne käsikiri, mille A. Tering on käekirja võrdluse põhjal Gutslaffile omistanud (Tering 1979), katkeb 1. Kuningate raamatu 1. peatüki 33. salmi poole pealt, sisaldades seega veidi rohkem kui 1/3 Vanast Testamendist (kui apokriivasid mitte arvestada). Käsikirja hoitakse Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis. [Tekst]

Pole teada, millal Gutslaff alustas Uue Testamendi tõlkimist, kuid Eesti Ajalooarhiivis on säilinud H. Gösekeni käega kirja pandud põhja- ja lõunaeestikeelne paralleelkäsikiri, mille lõunaeesti osa algseks autoriks juba käsikirja tuvastamisel peeti Gutslaffi (Tafenau 2006: 263–264). Esialgne keeleline ja tõlkeline analüüs on Gutslaffi autorsust kinnitanud (Ross 2009). Seega on J. Gutslaffi tõlge ilmselt vanim eestikeelne nii Vana kui ka Uut Testamenti haaranud piiblitõlge. [Tekst]

Sajandi keskpaiku oli ka Kullamaa õpetaja Heinrich Göseken alustanud iseseisvalt mingite Piibli osade tõlkimist põhjaeesti keelde. Kui lõunaeestikeelne piiblitõlkija J. Gutslaff oli 1656. aastal sõja eest Tallinnasse jõudnud, tegi piiskop Jhering neile kahele mehele, H. Gösekenile ja J. Gutslaffile, ettepaneku tõlkida kahe peale Uus Testament korraga paralleelselt nii lõuna- kui ka põhjaeesti keelde. Paraku surid nii tõlkimise organiseerija piiskop Jhering kui ka lõunaeesti keelde tõlkija Johannes Gutslaff juba järgmisel aastal katku (Westling 1893: 438–440), kuid Heinrich Göseken jätkas tööd ning, nagu öeldud, on põhja- ja lõunaeesti teksti sisaldav paralleeltõlge Gösekeni käega kirja pandult tänini alles (Tafenau 2006: 156–266). Põhjaeestikeelse tõlke saamiseks on Göseken kõigepealt välja kirjutanud Stahli perikoobiraamatust perikoopide kohad ning seejärel tõlkinud juurde puuduvad osad. K. Tafenau analüüsi põhjal lähtub Gösekeni tõlge M. Lutheri saksakeelsest tekstist ning ehkki Gutslaffi lõunaeestikeelne tekst oli Gösekenil käepärast, ei ole ta tõlkimisel sellele tuginenud, vaid on alles tõlke kirjapanekule järgnenud toimetamise käigus võtnud tartukeelsest tekstist üle üksiksõnu ja -fraase (Tafenau 2010b).


17. sajandi lõpukümnendid: J. Fischeri algatus, isa ja poeg Virginiused, J. Hornung

Niisiis ei andnud ükski 17. sajandi keskpaiga tõlkealgatus soovitud tulemusi. Sajandi teisel poolel tegi Eestimaa konsistoorium jätkuvalt pingutusi H. Gösekeni tõlgitud või kokku pandud tõlkekäsikirja revideerimiseks. 1666. aastal palus Eestimaa piiskop kuningalt vastavat korraldust ja rahalist toetust (Kõpp 1959: 62–63). Uut hoogu sai revideerimistöö 1680-ndatel aastatel. Paraku ei suutnud Jheringile järgnenud piiskopid tööd otsustavalt lõpule viia. 1684. aasta Toompea tulekahjus hävis suur osa eestimaalaste tõlketööst. 1685. alguses oldi sunnitud tunnistama, et tõlge vajab ikka veel palju tööd (Westling 1893: 440-442).

Selleks ajaks oli Riias asunud jõuliselt tegutsema Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer, kes organiseeris tõlketööd nii läti, lõunaeesti kui (vähemalt mingist ajast alates) ka põhjaeesti keelde (Tafenau 2010a). Läti keele osas suutis Fischer tõlketöö edukalt lõpuni viia. Lõunaeesti keeles suudeti välja anda Uus Testament, mis sai valmis lätikeelsega enam-vähem ühel ajal. Välimuselt ja vormistuselt on lõunaeestikeelne Wastne Testament (1686) aasta varem ilmunud läti sõsarväljaandele väga sarnane. Mõlema tiitellehel on kasutatud ühesuguseid kujunduslikke elemente ja vormistust ning ka raamatu saatesõna on läti ja eesti keeles peaaegu sõna-sõnalt sama.

Lõunaeesti tõlke tegelikust saamisloost pole kuigi palju teada. Traditsiooniliselt peetakse selle peamisteks tõlkijateks eesti kirjakeele arendamisel olulist rolli mänginud Kambja pastorit Andreas Virginiust ja tema poega (hilisemat Puhja ja Otepää pastorit) Adrian Virginiust. Kumma osa tõlkimisel oli suurem, selle üle on avaldatud erinevaid arvamusi. Adrian Virginiuse autobiograafia andmetel oli tema isal Andreas Virginiusel juba enne 1683. aastat terve Uus Testament tõlgitud (Curriculum Vitae 119) ning kui Adrian samal aastal 19-aastase noorukina ülikooliõpinguid pooleli jättes koju tuli, siirdus ta J. Fischeri kutsel Riiga eestikeelse piiblitõlkega „tegelema” (die Ehstnische Version zu bewerkstelligen) (Tafenau 2009a). J. Fischeri sekretäri arvedokumentidest selgub, et teksti toimetamise faasis oli kõige suurema töö tegija siiski just Adrian Virginius, kes luges hiljem ka trükipoognate korrektuuri (Aarma 1995: 36–37, vrd ka Põlvee 2000: 283–284). Selle kõige põhjal võib oletada, et põhiline tõlkija oli ikkagi Andreas Virginius ning nooruke Adrian oli Uue Testamendi lõunaeestikeelse väljaande juures eeskätt teksti trükieelne ühtlustaja ja korrektor. Keeleliselt peetakse Wastset Testamenti oma ajas oluliseks saavutuseks (Peebo 2001: 43). Senine tõlkeanalüüs on lubanud väita, et tõlke lähtetekstina on kasutatud nii M. Lutheri tõlget kui ka kreeka originaali (Roosimaa 2003). [Tekst]

J. Fischeri edu läti- ja lõunaeestikeelse tõlketöö organiseerimisel viis selleni, et 1685. aastal määras kuningas Fischeri koordineerima Eestimaa konsistooriumis aastate pikku tulutult toimetatud põhjaeestikeelse tõlke lõpuleviimist. Paraku ei suutnud isegi Fischeri-sugune jõuline natuur tõlget trükki toimetada ning kogu töö takerdus keelelistesse ja tõlkemetoodilistesse vaidlustesse. Liivimaa ülemkonsistooriumi esindajad leidsid, et piiblitõlkes tuleks arvestada keelilisi uuendusettepanekuid, mida pooldasid noored haritlased eesotsas Bengt Gottfried Forseliusega. Konkreetsed ettepanekud puudutasid eeskätt ortograafiat, kuid uuendajate üldisem nõue oli kirikukeele lähendamine rahvakeelele. Tõlkemetoodiliselt pidasid liivimaalased õigeks lähtuda kreeka originaaltekstist. Eestimaa konsistooriumi esindajad hoidsid kinni H. Stahli poolt poole sajandi eest loodud keelevariandist ega olnud uuendusettepanekutega nõus. Lähteteksti küsimuses toetasid nad Rootsi keskvõimu poolt soositud seisukohta, et aluseks tuleks võtta M. Lutheri tõlge. Eesti- ja Liivimaa konsistooriumi vaheliste piiblitõlke alaste eriarvamuste lahendamiseks kutsus J. Fischer kokku spetsiaalsed konverentsid, millest võtsid lisaks Eestimaa ja Liivimaa konsistooriumi esindajatele osa ka eesti keelealaga seotud kolmanda, Saarema konsistooriumi esindajad. Esimene piiblikonverents toimus 1686. aastal Liepas (Lindenhofis), teine 1687. aastal Pilistveres (Bibelkonferenzen 2003). Vaatamata erimeelsustele suudeti teisel konverentsil tõlkekäsikiri ühtedelt alustelt lõpuni redigeerida, kuid saavutatud kompromisslahendus ei rahuldanud tegelikult kumbagi poolt. Vastastikune kemplemine ja teineteise peale kuningale kaebamine jätkus mitu aastat ja tõlget ei õnnestunudki trükki toimetada.

Piiblikonverentside arutluse aluseks oli tõlkeversioon, mille Heinrich Göseken noorem oli oma käega ümber kirjutanud Heinrich Göseken vanema käsikirja järgi (Tafenau 2006: 256–266). 1684. aastal olid evangeeliumide käsikirjad tulekahjus hävinud ning need taastati hiljem, osaliselt alles Liepa konverentsi ajal (ibid. 267–274). Suur osa Pilisveres redigeeritud käsikirjast, milles on näha eestimaalaste algne tekst ning sellesse konverentsi käigus tehtud parandused, on säilinud Eesti Ajalooarhiivis. Käsikirja Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude osa avaldati hiljuti nii algses kui ka lõppversioonis (Põhjaeesti 2007). Säilinud on ka 1684. aastast pärinev Haljala pastori Joachim Balecke kirjutatud Luuka evangeeliumi tõlge, mida millegipärast revideerimise aluseks ei võetud (Tafenau 2006: 274) ning 1667. aastast pärit katked Christoph Blume sulest (ibid. 278–283).

Kuigi Fischer tegi veel 1694. aastal viimase edutu katse kutsuda kokku ühine tõlkekonverents, näib, et tegelikult otsustas ta juba vahetult pärast Pilistvere piiblikonverentsi asuda tegutsema omal käel ilma eestimaalaste osaluseta. Nimelt sõitis Johann Hornung, kes oli üliõpilasena Pilistvere konverentsil viibinud ning kellele Fischer oli andnud ülesandeks konverentsil läbiarutatud tekst puhtalt ümber kirjutada, 1687. aasta novembris Adrian Verginiuse juurde Puhja, et tõlkida Uus Testament kreeka originaalist põhjaeesti keelde. Järgmisel aastal andiski ta tõlke J. Fischerile üle (Curriculum vitae 122) Pole selge, kui originaalne see tõlge oli. Osa uurijaid oletab, et tegemist oli Gösekeni algse tõlke Pilistveres redigeeritud variandiga, mille J. Hornung lihtsalt puhtalt ümber kirjutas (Westling 1893: 527–528). Kuivõrd A. Virginius rõhutab nii oma eluloos (Curriculum vitae 122) kui kirjas konsistooriumile (vt Kõpp 1959: 64), et seekord tõlgiti originaalist, võib oletada, et tõlget originaalipärastati oluliselt. Erinevad dokumendid võimaldavad erinevaid tõlgendusi ka selles osas, kas tõlkijaks oli J. Hornung üksi või koos Adrian Virginiusega. Kuna Adrian Virginius samal ajal ise koos isaga Vana Testamenti tõlkima asus, võib arvata, et töö Uue Testamendi kallal jäi siiski eeskätt J. Hornungi õlule.

Tõlge ise säilinud ei ole, kuid sellest tehti mitmeid ümberkirjutusi. Praegu on teada kolm käsikirja, mida peetakse Hornungi tõlke koopiaks või edasiarenduseks: 1694. aastast pärinev Müncheni käsikiri, 1705. aastast pärinev Stockholmi käsikiri ja Tartu Kirjandusmuuseumis talletatav käsikiri. Müncheni käsikirja näol on ilmselt tegemist Hornungi tõlke üsna originaalitruu ümberkirjutusega (Reila 2007). Stockholmi käsikiri on sama tõlke Põhjasõja-aegne edasiarendus, mis sai aluseks 1715. a. trükiväljaandele. Kirjandusmuuseumis talletatav käsikiri on kirja pandud sama käega nagu Stockholmi käsikiri.

Paralleelselt Uue Testamendi tõlkimisega põhjaeesti keelde püüti nii Eesti- kui Liivimaal põhjaeesti keelde tõlkida ka Vana Testamenti. Põhjaeestlaste tõlkekatsetuste kohta on olemas ainult kaudseid andmeid. Näiteks teatab üks Uue Testamendi tõlkega seotud pastor 1687. aastal, et mis puudutab Vana Testamenti, siis on see juba ammu kirikuõpetajate vahel ära jagatud ja suur osa (ein gut particul) sellest on juba valmis (Bibelkonferenzen 2003: 106).

Rohekm on võimalik öelda liivimaalaste tõlke kohta. Ilmselt oli J. Fischeril plaan anda kogu Piibel ilma Eestimaa konsistooriumi abita põhjaeesti keeles välja, sest täpselt samal ajal, kui Hornung tuli Puhja Uut Testamenti tõlkima, asusid Andreas ja Adrian Virginius Fischeri õhutusel sealsamas tõlkima ka Vana Testamenti põhjaeesti keelde. Ajavahemikus 1687–1690 jõudsid nad tõlkega kuni Iiobi raamatu lõpuni. 1690. aastal kutsus J. Fischer Adrian Virginiuse Riiga tõlget lõpetama, kuid nähtavasti ei tulnud edasitõlkimisest midagi välja. (Curriculum vitae 122–123) Kui Tartu Põhjasõja käigus 1704. aastal vene vägede kätte langes, läks tõlge kaduma ning veel 19. sajandi keskpaiku peetigi seda jäljetult kadunuks. 1887. aastal räägitakse Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul piiblitõlke käsikirjast, mis olla umbes 40 aastat tagasi leitud ja seltsile üle antud (Sitzungsberichte 1888: 51–52). Ehkki koosoleku ülevaates ei seostata käsikirja Virginiuste nimega, võib selle kirjelduse järgi oletada, et tegemist on praegu Virginiustele omistatava tõlkega, mis on suures osas (kuni Iiob 42:3) tänini alles Eesti Kirjandusmuuseumis, tõlke alguse- ja lõpuosa (1. Moosese raamat ja Iiobi raamat) on ilmunud ka trükis (Virginiused 2003). [Tekst]

Kõiki kolme Fischeri tõlkeprojektis tegutsenud meest – Johann Hornungit ning Andreas ja Adrian Virginiust – peetakse oma aja parimateks eesti keele tundjateks. Andreas ja Adrian Virginius olid 17. sajandi lõpu olulisimad lõunaeesti kirjakeele kujundajad. Enne Uue Testamendi ilmumist olid nende osalusel valminud ning Riias välja antud lõunaeestikeelne suur katekismus (1684) ning laulu- ja palveraamat (1685). Kuid Adrian Virginiusel oli oluline roll ka põhjaeestikeelse kirjanduse arendamisel. Tema osalusel ilmus 1695. aastal Riias põhjaeestikeelne (ka prikoobiraamatut sisaldav) “Ma Kele Koddu ning Kirgo Ramat”, mis Põhja-Eesti pastoreid eriti riivas, sest see oli igati ladusam ja parema keelega kui kaks aastat varem ilmunud analoogiline Tallinnas trükitud raamat ning võeti seetõttu paremini vastu. Virginiuste eesti keele oskust on uurijad kiitnud omas ajas silmapaistvalt heaks (Saareste 1926: 593, Reiman 1907: 2).


18. sajandi algus: UT 1715, Piibel 1739

Niisiis ei jõutudki Rootsi ajal eestikeelse tervikliku Piibli publitseerimiseni. 18. sajandi esimesel kümnendil oli Eesti ala haaratud Põhjasõja keerisesse, mille tulemusel eestlaste eluala läks Rootsi alluvusest üle Venemaa alluvusse. Põhjasõja käigus sai eestikeelsetest aladest eriti rängalt kannatada lõunaeestikeelne (Liivimaa ülemkonsistooriumile alluv) osa. Sõja käigus hävitati Tartu täielikult. Suur osa õpetajatest põgenes sõja eest varjule Tallinnasse (Kõpp 1959: 196–217).

Nõnda sai 18. sajandi esimesel kümnendil Tallinnas kokku rühm võimekaid pastoreid, kes hakkasid Pühavaimu koguduse õpetaja Eberhard Gutsleff vanema eestvedamisel tegelema piiblitõlkega. Tegelikult oli Liivimaa kindralsuperintendent Nikolaus Bergius juba enne seda, kui suur hulk Liivimaa kirikuõpetajaid seoses Tartu langemisega 1704. aastal Tallinna põgenes, teinud Palamuse õpetajale J. A. Dorschile, Pilistvere õpetajale J. D. Bertholdile ja Suure-Jaani õpetajale Magnus de Moulinile ülesandeks toimetada J. Hornungi tõlget, et see trükki anda. Tallinnas sõjapaos ühinesid nende Liivimaa õpetajatega Eestimaalt Peetri koguduse õpetaja J. Schoppius, Ambla õpetaja J. Salemann ja Eberhard Gutsleff. (Cederberg 1927: 63–64) Ühiselt töötati läbi ja toimetati üle J. Hornungi tõlge või mingi selle revideeritud variant, kuid trükki see sõja tingimustes esialgu siiski ei jõudnud. Puhas käsikiri, mis kannab aastaarvu 1705, sattus 1708. aastal Pärnusse ning viidi linna 1710. aastal venelaste kätte langedes koos paljude muude käsikirjadega Rootsi (Westling 1893: 535–536), kus see tänini Stockholmi Kuninglikus Raamatukogus tallel on. Käekirja põhjal on puhtandi ümberkirjutajaks peetud Pilistvere õoetajat Johann Daniel Berholdi (Sild 1928). Sama käsikirja mustandversioon võeti 1713. aastal uuesti töösse ning otsustati nüüd ilma edasise revideerimiseta välja anda (Westling 1893: 536). Põhjaeestikeelne Uus Testament ilmus 1715. aastal. 1720. aastatel toimetati Uue Testamendi tõlget Anton Thor Helle juhendamisel põhjalikult teise trüki tarvis (1729) ning sellisena lülitati tekst 1739. aasta esimesse eestikeelsesse täispiiblisse (Põldmäe 1939: 50–51, Kilgi 2009).

Vahetult pärast Tallinna kapituleerumist 1710. aastal oli olukord ka Eestimaa konsistooriumile alluvatel aladel üsna trööstitu. Kogu Eestimaal oli ellu jäänud ainult 15 kirikuõpetajat (Põldmäe 1939a: 37). Kuid õige pea hakkas vaimulikkond taas kasvama ja seda eeskätt Halle pietismist mõjutatud õpetajate arvel. Sajandi teise kümnendi lõpuks kujunes Tallinnas ja selle lähemas ümbruskonnas pietistlikest pastoritest tegus rühmitus, kes asus arendma eestikeelset vaimulikku kirjasõna (Põldmäe 1939a: 45-46). 1724. aastal sai Tallinna Toomkiriku ülemõpetajaks hallelane Christoph Friedrich Mickwitz, kes oli ühtlasi Eestimaa konsistooriumi assessor ning alates 1726. aastast ka sinodi direktor (Kõpp 1926: 321). Sellega oli pietism Eestimaal ka ametlikult võimule pääsenud ja kogu edasist eestikeelse piiblitõlke väljaandmise lugu võibki vaadelda kui pietistlikku üritust (Põldmäe 1939a: 58–59). Järgnevatel aastatel tekkisid mõnedel Eestimaa konsistooriumi liikmetel lähedased suhted ka pietismi äärmusliku vormi, hernhuutluse esindajatega (Põldmäe 1939a: 67). Üheks Tallinna pietistide oluliseks ettevõtmiseks oli juba mainitud Uue Testamendi teise trüki ettevalmistamine, mida juhendasid Kullamaa õpetaja Heinrich Gutsleff ning Jüri õpetaja Anton Thor Helle.

Anton Thor Helle eestvedamisel ning juhtimisel asuti 1720-ndate aastate keskel tõlkima ka Vana Testamenti. Ehkki on olemas kaudseid andmeid, et juba 17. sajandi lõpuks oli lisaks Virginiuste tõlkele ka Eestimaal suur osa Vanast Testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud (Tafenau 2009b: 690), tõlgiti see 18. sajandi alguses praktiliselt tervikuna uuesti. Tõlke tänini säilinud mustandkäsikirja järgi otsustades võttis tõlkimisest osa rohkem kui kümmekond pastorit. Vanima osana on mustandkäsikirja koondatud Pilistvere pastori Johann Daniel von Bertholdi poolt tõenäoselt ajavahemikus 1705–1710 tõlgitud Saalomoni Tarkuseraamat, ent hilisemal toimetamisel on seegi välja vahetatud (ibid. 695). Põhiosas tõlgiti Vana Testament 20/30-ndatel aastatel, kusjuures Moosese raamatute tõlkijaks võib pidada Anton Thor Hellet ennast, keda sealjuures abistas Keila koduõpetaja Johann Laurentius Hesse (ibid. 703–705). 1731. aastal moodustati konsistooriumi juurde ametlik tõlkekomisjon, kuhu lisaks Anton Thor Hellele ja Heinrich Gutsleffile kuulus veel Heinrich Christoph Wrede. Säilinud käsikirjades kajastub selgesti Anton Thor Helle toimetajatöö. Suure osa tekstist on ümber kirjutanud Heinrich Gutsleff, ehkki kas mis missuguseid osi ta ise tõlkis, pole võimalik kindlaks teha. Kanooniliste raamatute toimetamine ja ühtlustamine kestis kuni 1734. aastani. 1735. aastal revideeriti kogu käsikiri veel kord üle ning seejärel asuti tõlkima puuduvaid apokriiva raamatuid. Vana Testamenti hakati trükkima 1737. aastal, kuid apokriivade toimetamine kestis 1738. aasta suveni (Ross 2002). Uue tõlke esimene trükiproov oli õieti ilmunud juba mõni aasta varem. 1732. aastal trükiti “Eesti-Ma Rahwa Kalendris” 1. Moosese raamatu kuue esimese peatüki terviktekst (Annus 2000: 13–14), mis oli selleks ajaks läbinud esimese toimetamisringi. (Edasine piiblitekst ilmus kalendris kuni 1770. aastani lühendatud ümberjutustusena.) Terve Piibli trükkitoimetamine oli rahaliselt siiski keerukas. Siinjuures oli eestimaalastele toeks vennastkoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf, kes 1736. aastal külastas Tallinnat ja kutsus üles tegema annetusi Piibli trükikulude katmiseks. Esimene eestikeelne Piibel ilmus 1739. aastal 6015 eksemplaris (Eestikeelne raamat 2000: 183). [Tekst]


Viidatud kirjandus

  • Aarma 1995 = Liivi Aarma. Tsensuur ja kirjasõna Eestis 16.–17. sajandil. – Uurimusi tsensuurist. Koostanud Piret Lotman, Acta Bibliothecae nationalis Estoniae / Eesti Rahvusraamatukogu toimetised IV. Tallinn, lk. 7–66.
  • Annus 2000 = Endel Annus, Eesti kalendrikirjandus 1720–1900. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn.
  • Bibelkonferenzen 2003 = Bibelkonferenzen und Sprachstreitigkeiten: Quellen zur Geschichte der Übersetzung der Bibel ins Revalestnische (1686–1690) / Piiblikonverentsid ja keelevaidlused: Põhjaeestikeelse Piibli tõlkimise ajaloost (1686–1690). Allikapublikatsioon. Koostanud Leino Pahtma, Kai Tafenau, toimetanud Jürgen Beyer. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu. [Ex fontibus archivi historici Estoniae]
  • Curriculum vitae = Curriculum vitae Adriani Verginii Pastoris in Odenpee descriptum Dörpati ao. 1706. 9. Apr. – Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s. Neunter Band, Riga 1860, lk. 118–125.
  • Eestikeelne raamat = Eestikeelne raamat 1525-1850. Toimetanud E. Annus. Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Tallinn, 2000.
  • Gnade und Friede 1715 = Gnade und Friede von Gott unserm Vater und dem Herren Jesu Christo! – Meie Issanda Jesusse Kristusse Uus Testament ehk Jummala Ue Sädusse Sanna. (Sissejuhatus). Tallinn, Johan Kristow Brendeken, [lk 2-14]. (Faksiimilväljaanne: Tallinn, 2004. Väljaande lõpus sissejuhatuse eestikeelne tõlge Toomas Paulilt.)
  • Habicht jt 2000 = Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Urve Pirso, Külli Prillop. Georg Mülleri jutluste sõnastik. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 12. Tartu.
  • Johansen 1935 = Paul Johansen. Wanradt-Koell’i katekismuse tundmatuist järglastest. – Eesti Kirjandus 10, lk. 433–436.
  • Kilgi 2009 = Annika Kilgi. Kirikukeele toimetamispõhimõtetest enne täispiibli ilmumist. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 679–687.
  • Kingisepp jt 2002 = Valve-Liivi Kingisepp, Külli Habicht, Külli Prillop. Joachim Rossihniuse kirikumanuaaldie leksika. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 22. Tartu.
  • Kõpp 1926 = Johan, Kõpp. Mickwitz, Christoph Friedrich. Eesti biograafiline leksikon. Tartu, Loodus 1926–1929 (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetused II), lk. 321.
  • Kõpp 1959 = Johan Kõpp. Kirik ja rahvas: Sugemeid eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. Eesti Vaimulik Raamat. Lund.
  • Laats 1989 = Alar Laats. 250 aastat esimese eestikeelse Piibli ilmumisest. – Keel ja Kirjandus 12, lk. 705–719.
  • Luther 1545 = Biblia. Das ist: Die gantze Heilige Schrifft / Deudsch / Auffs new zugericht. D. Mart. Luth. M.D.XLV. Deutsche Bibelgesellschaft. Stuttgart. (Faksiimileväljaanne.)
  • Masing 1964 = Uku Masing. Hans Susi 1551. a. tõlkest. – Emakeele Seltsi Aastaraamat 10, lk. 121–136.
  • Müller 1600/1891 = Neununddreißig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren 1600–1606. Mit einem Vorwort von Wilhelm Reiman. Tartu, 1891. (Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. Fünfzehnter Band.)
  • Müller 1600/2007 = Georg Müller. Jutluseraamat. Koostanud Külli Habicht jt; toimetanud Külli Habicht, Kai Tafenau, Siiri Ombler. Tartu: Ilmamaa.
  • Paul 1999 = Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu: Esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr. 72. Tallinn.
  • Peebo 2001 = Jaak Peebo. Wastse Testamendi lugu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Piibel 1739 = Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna, mis Pühhad Jummala Mehhed / kes pühha Waimo läbbi juhhatud / Wanna Seädusse Ramatusse Ebrea Kele ja Ue Seädusse Ramatusse Kreka Kele essite on ülleskirjotanud / nüüd agga hopis / Jummala armo läbbi meie Eesti-Ma Kele Essimest korda üllespandud … Tallinn, Jakob Joan Köler, 1739. (Faksiimileväljaanne Tallinn, 1990.)
  • Põhjaeestikeelsed 2007 = Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705. Luuka evangeelium. Apostlite teod. Koostanud Kristiina Ross, toimetanud Heiki Reila, Kristiina Ross, Kai Tafenau. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Põldmäe 1939a = Rudolf Põldmäe. Anton Thor Helle: esimene eesti piibli tõlkija. – Vana Tallinn. IV köide. (Tallinna Ajaloo Selts), lk 35–74.
  • Põldmäe 1939b = Rudolf Põldmäe. Lisandusi eestikeelse piibli väljaandmisloole. – Eesti Kirjandus, lk 448–455.
  • Reila 2007 = Heiki Reila. Uue Testamendi Hornungi tõlke kohast vaimuliku eesti keele kujunemisloos. – Keel ja Kirjandus 2, lk 143–151.
  • Reila 2009 = Heiki Reila. Potentsiaalivormidest eesti piiblitõlgetes. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 668–678.
  • Reiman 1889 = Villem Reiman. Eesti Piibli ümberpanemise lugu: meie Piibli 150-aastase juubeli mälestuseks. Tartu.
  • Reiman 1907 = Villem Reiman. Adrian Verginiuse surma mälestuseks. – Sirvialuad. Eesti Rahwa Tähtraamat 1907. Üksteistkümnes aastakäik. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, lk 1–14.
  • Roosimaa 2003 = Peeter Roosimaa. “Wastne Testament” das erste estnischsprachige Neue Testament. – Die Bedeutung der Religion für Gesellschaften in Vergangenheit und Gegenwart: Akten des Fünften Gemeinsamen Symposiums der Evangelisch-Theologischen Fakultät der Universität Tartu, der Estnischen Studiengesellschaft für Morgenlandkunde und der Deutschen Religionsgeschichtlichen Studiengeselleschft am 2. und 3. November 2001 zu Tartu/Estland. (Forschungen zur Anthropologie und Religionsgeschichte. Band 36). Münster: Ugarit Verlag, lk 171185.
  • Roosimaa 2004 = Peeter Roosimaa. Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavatest [p.o. toetavast] eksegeesist. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Ross 1997 = Kristiina Ross. Kohakäänded Georg Mülleri ja Heinrich Stahli eesti keeles. – Pühendusteos Huno Rätsepale 28.12.1997. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, lk 184–201.
  • Ross 1998 = Kristiina Ross. Translation of Psalms by Georg Müller and Heinrich Stahl. – Kirik ja kirjasõna Läänemere regioonis 17. sajandil / The Church and Written Word in the Baltic Sea Region in the 17th century. Koostanud Piret Lotman. [Eesti Rahvusraamatukogu toimetised / Acta Bibliothecae Nationalis Estoniae), lk 106-133.
  • Ross 2002 = Kristiina Ross. Esialgseid täiendusi Vana Testamendi tõlkeloole. – Keel ja Kirjandus 2, lk 73–87.
  • Ross 2009 = Kristiina Ross. Kõige vanemast tartukeelsest piiblitõlkest. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat VIII. 2008. Tartu.
  • Rossihnius 1632/1898 = Joachim Rossihnius. Südestnische Uebersetzung des Lutherischen Katechismus, der Sonntags-Evangelien und -Episteln und der Leidensgeschichte Jesu nebst einem Anhang in das Südestnische übersetzter Kirchenlieder und Stücke der Agende. Mit einer Einleitung von Vilhelm Reiman. Tartu. (Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. Neunzehnter Band.)
  • Saareste 1926 = Andrus Saareste. Virginius, Andreas. – Eesti biograafiline leksikon. Tartu, Loodus 1926–1929 (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetused II), lk 592–593.
  • Salu 1965 = Herbert Salu. Olematu raamatu konfiskeerimine. – Tuul üle mere ja muid lühiuurimusi eesti kirjandusest. Vaba Eesti, lk 32–45.
  • Sild 1928 = Olaf Sild. Kelle käega on kirjutatud Uue Testamendi eestikeelse tõlke Stokholmis olev käsikiri? – Eesti Kirjandus 12, lk 656–661.
  • Sitzungsberichte 1888 = 535. Sitzung der Gelehrten Estnischen Gesellschaft am 4. (16.) März 1887. – Sitzungsberichte der Gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1887. Dorpat: Druck von C. Mattiesen. 1888, lk 45–77.
  • Sonntag 1817 = K. G. Sonntag. Versuch einer Geschichte der lettischen und esthnischen Bibel-Uebersetzungen. Riga.
  • Stahl 1638a = Heinrich Stahl. Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren und Hausz-Väter Esthnischen Fürstenthumbs, Dritter Theil, Darinnen die gewöhnliche Evangelia und Episteln durchs gantze Jahr […] Tallinn, Dch. Reusners Sel. Nachgelassener Widwen Drückerey.
  • Stahl 1638b = Heinrich Stahl. Hand- und Hauszbuches Für die Pfarherren und Hausz-Väter Esthnischen Fürstenthumbs, Vierdter und Letzter Theil, Darinnen I. 14. Psalmen Davids […]Tallinn, Dch. Reusners Sel. Nachgelassener Widwen Drückerey.
  • Stahl 1641 = Heinrich Stahl. Leyen Spiegel, Darinnen kürtzlich gezeignet wird, wie ein einfaltiger Christ Die Fest- und Sontägliche Evangelia in reiner Lehr und heiligem Leben jhm zu nutze machen kan, [Winter Theil] […] Tallinn, Heinrich Westphal, des Gymnasij Buchdrucker.
  • Stahl 1649 = Heinrich Stahl. Leyen-Spiegels, Darinnen kürtzlich gezeignet wird, wie ein einfältiger Christ Die Fest- und Sontägliche Evangelia in reiner Lehr und heiligem Leben Ihm zu nütze machen kan, Sommer-Theil […] Tallinn, Heinrich Westphal, des Gymnasij Buchdrucker.
  • Tafenau 2006 = Kai Tafenau. Eestikeelsetest Uue Testamendi tõlkekäsikirjadest Ajalooarhiivis. – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil II. Koostanud Enn Küng. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 12. Tartu, 241–294.
  • Tafenau 2009a = Kai Tafenau. Adrian Virginiuse eluloost. – Keel ja Kirjandus 11, lk 847–855.
  • Tafenau 2009b = Kai Tafenau. Veel täiendusi Vana Testamendi tõlkeloole. – Keel ja Kirjandus 8–9, lk 688–708.
  • Tafenau 2010a = Kai Tafenau. Et tõlkida piiblit eesti ja läti keelde … [Ilmumas.]
  • Tafenau 2010b = Kai Tafenau. Heinrich Gösekeni Uue Testamendi käsikiri 17. sajandi eesti piiblitõlke traditsioonis. [Ilmumas.]
  • Tering 1979 = Arvo Tering. Lisandusi ja täpsustusi Johannes Gutslaffi kohta. – Keel ja Kirjandus 1, lk 26–30.
  • Wastne Testament 1686 = Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament / Echk Jummala Pöhä Sönna / Kumb Perräst ISSANDA JESUSSE KRISTUSSE Sündmist pöhist Ewangelistist nink Apostlist om ülleskirjotetu. Riga. Faksiimileväljaanne: Eesti Keele Instituut, Eesti Keele Sihtasutus, 2001.
  • Westling 1893 = Gustaf Oskar Fredrik Westling. Vorarbeiten zu der ehstnischen Uebersetzung des Neuen Testaments 1715. - Mittheilungen und Nachrichten für die evangelische Kirche Rußland. 49. Band. Neue Folge. 26. Band, lk 433–454, 518–537.
  • Virginiused 2003 = Esimene Moosese raamat, Iiobi raamat: tõlkinud 1687-1690 Andreas ja Adrian Virginius. Eesti Keele Instituut. Eesti Keele Sihtasutus.
  • Vulgata 1994 = Biblia Sacra iuxta vulgatam versionem […] Deutsche Bibelgesellschaft. Vierte, verbesserte Auflage.