Prantsuse keelest Kristjan Haljak
SELGES KEELES MANIFEST
Roger Vitracile
Kui ma ei usu ei Head ega Kurja ja tunnen, et taolised jaotused vääriksid hävitamist, kui algpõhjuste vallas ei ole minu jaoks midagi mõistusega haaratavat, siis ongi algpõhjus minu ihus.
*
Ma hävitan, sest mõistusest tulevad asjad minus ei püsi. Pean endastmõistetavaks vaid seda, mis erutab mu üdi ega pöördu mu mõistuse poole. Olen avastanud närvikava erinevaid korruseid. Tunnen, et suudan nüüd endastmõistetavust eritleda. Minu jaoks peitub endastmõistetavus puhta ihu vallas ja sellel pole mingit pistmist mõistuse toodud tõenditega. Igavene võitlus mõistuse ja südame vahel hakkab minu ihus uuesti otsast peale, aga mu ihu niisutavad närvikanalid. Afektiivse ootamatuse puhul võtab mu närvidest saabuv kujutis kõige kõrgema mõistuslikkuse vormi, ma keeldun seda mõistuslikkust kõrvaldamast. Ja sedasi aitan kaasa mõiste tekkimisele, mis hõlmab asjade sähvatusi, jõudes minuni loomise müras. Ükski pilt ei rahulda mind, kui ta pole ühtlasi Tunnetus, kui ta ei sisalda peale oma aine ka selgust. Mu arutlevast mõistusest väsinud vaim tahab anda end uue, absoluutse gravitatsiooni võimusesse. Minu jaoks on see nagu sõltumatu ümberkorraldus, kus osalevad vaid Ebaloogika väed ja võidutseb uue Tähenduse avastamine. See on see uimastite korratusse kadunud Tähendus, mis vastuokslikele unekujudele sügavaima mõistuslikkuse ilme annab. See Tähendus on vaimu vallutusretk iseendasse, ja kuigi teda mõistuse abil taandada ei saa, on ta siiski olemas vaid vaimu sees. Ta on kord, ta on mõistus, ta on kaose tähendus. Kuid ta ei lepi kaosega niisama, vaid tõlgendab seda, ja tõlgendades kaotab ta. Ta on Ebaloogika loogika. Ja sellega on kõik öeldud. Mu kirgas hullus ei pelga kaost.
*
Ma ei loobu millestki, mis on Vaimust pärit. Tahan vaid enda vaimu koos ta seaduste ja organitega mujale kanda. Ma ei anna end vaimu seksuaalse automatismi meelevalda, vaid üritan sellest automatismist eraldada avastused, mida selge mõistus minule ei paku. Heidan end unelmate palaviku meelevalda, kuid vaid selleks, et võtta sealt kaasa uusi seaduseid. Sonimisest otsin mitmekordistumist, peenust ja mõistuslikku pilku, mitte juhuslikku ettekuulutust. On üks nuga, mida ma ei unusta.
*
Aga see nuga on poolest saati tunginud mu unne, ma hoian teda enda sees ega lase tal jõuda selgete meelte piirimaile.
*
Kujutluste vallas olevat ei saa mõistusega taandada, see peabki jääma kujutlusse, ähvardades iga hetk hävida.
Siiski peitub kujutluspiltides mingi mõte, pildirikka elususe ilmas on selgemaidki kujutisi.
Vaimu vahetus pulbitsemises sigineb igasuguseid helkivaid elukaid. See tundetu ja mõtlev sädelus allub iseenda seest ammutatud seadustele, kuskil selge mõistuse ja ületatud teadvuse või mõistuse vahelisel äärealal.
*
Ülendatud kujutluspiltide vallas ei leidu meelepetet, materiaalset viga sõna tõsises mõttes, aga seda enam peitub seal teadmise meelepett; seda enam võib ja peab uue tunnetuse mõte laskuma elu tegelikkusesse.
Elutõde peitub mateeria äkilisuses. Mõistete keskel jääb inimese vaim haigeks. Ärge nõudke, et ta endaga rahule jääks – piisab sellest, kui ta on rahulik ja usub, et on oma õige koha leidnud. Aga ainult Hull on päris rahulik.
PUU
See puu ja ta värin,
kutsete, karjete sompus
mets
sööb öö tumedat südant.
Äädikas ja piim, taevas, meri,
taevalaotuse tihke mass
kõik hingab kaasa vapetele,
mis elutsevad varju tihkes südames.
Süda, mis kärvab, kange täht,
mis kahekordistub ja taevasse paiskub,
selge taevas, mis praguneb
heliseva päikse kutsel
mürisevad samamoodi, mürisevad samamoodi
nagu öö ja puu tuule käes.
HALB UNISTAJA
Mu unelmad on ennekõike vedelik, teatav iivelduse vesi, kuhu ma sukeldun, see veeretab verist vilgukivi. Ma ei küüni teatavate kujutluspiltide kõrgusele, ma ei mahu iseenda pidevusse, ei oma unede elus ega elu elus. Kõik mu unelmad on väljapääsuta, kindluseta, linnaplaanita. Äralõigatud jäsemete läppunud hais.
Muide, ma olen oma mõtetega nii hästi kursis, et seal toimuv ei huvita mind enam; palun vaid üht: et mind mu mõtetesse lõplikult vangistataks.
Ja mis puutub mu unelmate füüsilisse olekusse, siis seda ma juba ütlesin: vedelik.
ÖÖ TOIMIB
Paisunud linade lähkreis,
kus kogu öö hingab,
tunneb luuletaja, kuidas ta juuksed
kasvavad ja paljunevad.
Kõigil baarilettidel üle kogu maa
kerkivad juurtest lahti rebitud klaasid,
luuletaja tunneb, kuidas mõte
ja sugu jätavad ta maha.
Sest siin on mängus elu
ja mõtte kõht;
pudelid lüüakse katki vastu
õhuvägede kolpi.
Sõnast võrsub uni
nagu lill või klaas
täis vorme ja suitsu.
Klaas põrkab kõhuga kokku,
klaasistunud kolpades
on elu selge.
Luuletajate tuline areopaag
koguneb rohelise vaiba ümber
tühjus pöörleb.
Elu läbib
tihedate juustega luuletaja mõtet.
Tänaval on ainult üks aken,
taotakse kaarte;
aknal naine näitab sugu,
kõht hindamiseks välja pandud.
ENESETAPUST
Enne enesetappu palun olemise kohta kinnitust, sest oma surmas tahaksin kindel olla. Mulle tundub, et elu on vaid leppimine asjade näilise loetavuse ja nende omavaheliste seostega mõtlemises. Ma ei tunne enam, et oleksin asjade paratamatu risttee, surm küll ravib, lahutades meid loodusest, aga mis siis kui ma olen ainult valude tuletis, millesse asjad ei puutugi?
Ma ei tapa end mitte selleks, et ennast hävitada, vaid hoopis uuesti kokku panna, enesetapp pole muud kui viis ennast vägivaldselt tagasi vallutada, tungida jõhkralt enda olemisse, ennetada Jumala ebakindlat pealetungi. Enesetapuga viin oma mustri tagasi loodusesse, esmakordselt annan asjadele enda tahte kuju. Vabastan end nende elundite piiravatest tingimustest, mis minu minaga sugugi ei sobi, ja elu lakkab olemast mõttetu juhus, kus mina mõtlen seda, mida mulle mõelda antakse. Valin siis ise, mida mõtlen, ja juhin oma jõude, kalduvusi ja reaalsust. Asetan end ilusa ja inetu, hea ja kurja vahele. Jätan enda lõpetamata, muutun erapooletuks, mul pole kalduvusi, langen heade ja halbade püüdluste tasakaalu saagiks.
Sest elu pole iseenesest veel mingi lahendus, elul pole vähimatki valitud ega määratud olemist, millega võiks leppida. Ta on vaid rida himusid ja vastakaid jõude, väikseid vastuolusid, mis lahenevad või luhtuvad vastavalt õela juhuse suvale. Kurjust ei ole inimestes sugugi ühepalju, ega geniaalsust, ega hullust. Hea, ja samuti kuri, sõltub asjaoludest ja sellest, kuidas mingi juuretis käärima hakkab.
Igatahes on vilets loodud olla ja elada ja iseennast kuni kõige pisemate soppideni tunda, kuni oma paratamatu olemise kõige mõeldamatumate harudeni. Lõppude lõpuks oleme vaid puud ja küllap on minu liiki puu mingisugusesse käändu sisse kirjutatud, et ma ennast ühel kindlal päeval ära tapan.
Isegi mõte, et enesetapp on vaba, variseb nagu maha raiutud puu. Mina ju ei loo oma enesetapu aega, kohta ega asjaolusid. Isegi seda mõtet ei mõtle ma ise välja, kas tunneksin sedagi, kui ta mu üles kisub?
Võib küll olla, et sel hetkel mu olemine hajub, aga kui ta terveks jääks, kuidas reageeriksid siis minu purustatud elundid, milliste võimatute organitega saaksin ta lagunemist märgata?
Tajun surma enda kohal nagu kärestikku, nagu kõuekärgatust, mille võimsust ma ei suuda ette kujutada. Tajun surma, mis on täis hõrgutisi, keerlevaid labürinte. Kus on seal sees minu olemise mõte?
Aga ühtäkki on siin Jumal nagu rusikahoop, nagu läbilõikav valgusvihk. Ometi eraldusin vabatahtlikult elust, tahtsin oma saatust ringi teha!
Ta kasutas mind mõttetuseni ära, too Jumal; eituste ja raevukate enesesalgamiste tühjuses hoidis ta mind elus, hävitades viimsedki riismed mu mõtteelust, mu tundeelust. Ta taandas mind elama kui automaat, kes kõnnib, kuid kui automaat, kes adub lõhet oma mitteteadvuses.
Ja nii ma tahtsin leida oma elule tõestust, tahtsin taasühineda asjade võnkuva tegelikkusega, tahtsin oma saatuse murda.
Ja mida ütles see Jumal?
Ma ei tunnetanud elu, moraalsete ideede ringkäik oli mulle nagu ära kuivanud jõgi. Elu polnud mulle ei objekt ega vorm, temast oli saanud arutluste jada. Aga arutlused käisid tühjalt ringi, nad ei läinud üldse käima, nad olid minus nagu võimalikud "skeemid", millele minu tahe keskenduda ei suutnud.
Isegi selleks, et jõuda enesetapuks sobivasse seisu, tuleb mul oodata oma mina naasmist, mul läheb tarvis oma olemise kõigi liikumiste vaba mängu. Jumal viskas mind meeleheitesse nagu tupikutest koosnevasse tähesüsteemi, mille valguskiired jooksevad mus kokku. Ei saa surra, ei elada, ei saa olla elu ega surma ihkamata. Ja kõik inimesed on nagu mina.
Endastmõistetavuse ja aju tõelisuse valguses,
punktis, kus maailm saab meis kõlavaks ja vastupidavaks,
tolle silmadega, kes iseendas adub asjade muutumist, kes liitub uue tõelisuse algusega ja keskendub sellele.
Need seisundid, kus minuni ei jõua kõige lihtsam, kõige tavalisem tõelisus, kus minuni ei tungi harjumuspärase reaalsuse pakiline surve, kus ma ei saavuta isegi enda eluks tarvilikku taset.
Tahan, et see surve ja see tundmus sinus ärkaksid ja enesestmõistetavatena tekiksid, oma normaalses tiheduses, sobides sellega, mis osa süsteemis mängid sina ja teatud hulgaga, mis kujutab sind ja teatud hulgaga, mis kujutab sind.
Mitte päriselt asjade kogus, vaid nende tunne ja järelkaja minus: järelkaja, mille tipus paikneb mõte.
Minna asjadega kaasa, selmet haakuda mõne nende eriomaduse külge, selmet lõpmatult otsida seletusi, mis ei ava meile muud kui vaid tühiseid tahke
aga selleks tuleb iseendas hoida asjade voolu, olla nende voolu tasandil, olla viimaks elu tasandil, et mitte olla kahe vahel, seal, kuhu meie armetu vaimne seisund meid lakkamatult surub,
olla objektide ja asjade tasandil, hoida endas nende kõikehaaravat vormi ja samal ajal nende seletust
ja et su mõtleva aine piiritlused läheks liikvele samaaegselt kui nende nägemus ja tunne sinus.
*
Ükskord ometi
1º paistan kõvasti vaeva nägevat tõestamisega, et ma ei mõtle ja annan endale aru oma aju nõtrusest, aga ma arvan, et esiteks on kõigi inimeste aju nõder – ja pigem tasubki olla nõder, pigem maksaks olla pidevas vaimust loobumise seisundis. See seisund on inimese jaoks palju parem, see on palju normaalsem ja sobib paremini meie võika inimolemisega, inimeste võika tahtetaotlusega.
Mul on hämmeldunud kujutlusvõime.
*
Igast küljest piiravad meid probleemide mäed: häda sellele, kes mõtleb probleemide käest pääseda, häda sellele, kes usub, et saab hakkama ilma mõtlemata.
Milline sajand sisaldaks, suudaks elavalt näidata seda meeleheitlikku vallutuspüüdu, mis asub Vaimu jäisteil tippudel.
VAHERAHUTA ARMASTUS
See janune veekolmnurk
see kirjata tee
proua, ja teie mastide märk
merel, kuhu ma upun
Teie juuste sõnumid
te huulte püssipauk
see torm, mis mind tõstab
te silmade kiiluvette.
Viimaks see vari kaldal,
kus elu sõlmib vaherahu, ja tuul
ja hirmsasti trampiv rahvahulk
minu teel.
Kui tõstan teie poole silmad,
võiks öelda, et maailm vappub,
ja armastuse tuled meenutavad
te kaasa kallistusi.
HELI AKNAKLAASID
Heli aknaruutudel keerleb tähti
klaasidel küpsevad ajud
taevas kihab häbematusest
ja õgib paljaid tähti.
Kummastav ja marus piim
kihab taevalael
üks tigu kerkib ja ajab sassi
pilvede õrna rahu.
Mõnu ja raev, terve taevas
pilvena heidab me peale
metsikute tiibade ja voolavate
roppuste keeristormi.
IHU ASUKOHT
Ma mõtlen elule. Ükski süsteem, mis ma ehitada võiksin, ei vastaks ealeski mu karjetele – inimese karjetele, kes on asunud oma elu ümber tegema.
Kujutan ette süsteemi, kus lööks kaasa iga inimene, koos oma füüsilise ihuja oma kõrgustega, vaimu mõistusliku projektsiooniga.
Ennekõike peab see mulle korda minema, inimese arusaamatu magnetism, too, mida täpse väljenduse puudusel pean kutsuma ta elujõuks.
Need sõnastamata jõud, mis mind piiravad, ühel päeval peaks mu mõistus nad vastu võtma, et nad asuksid kõrgema mõtte kohale, need jõud, kelle väljaspoolseks vormiks on karje. On olemas mõistuse karjed, üdide peenusest tulevad karjed. See ongi see mina, keda nimetan Ihuks. Ma ei lahuta oma mõtlemist oma elust. Iga minu keele võnkumine annab põhjust muuta kõiki mõtlemise käike minu ihus.
Alles siis, kui on ilma jäädud elust, olemise närvilisest kiirgusest, närvide teadvustatud terviklikkusest, hakatakse aru saama, mil määral iga mõtte Tähendus ja Teadus peitub üdide närvilises elususes, ja kui väga eksivad need, kes panustavad Mõistusele või täielikule Mõistuslikkusele. Üle kõige on närvide terviklikkus. Terviklikkus, mis hoiab kogu teadvust ja vaimu üleloomulikke radu ihus.
Kuid mis olen mina keset seda Ihu teooriat, või õigemini Olemise teooriat? Olen inimene, kes kaotas oma elu ära ja teeb kõik mis saab, et see jälle oma kohale asuks. Mingil moel olen iseenda elususe Ärritaja: elususe, mis on mulle märksa kallim kui mu teadvus, sest see, mis teiste inimeste puhul on vaid Inimeseks olemise vahend, on minu puhul terve Mõistus.
Sellel uurimisretkel oma teadvuse eelpõrgusse oleks ma justkui tajunud plahvatusi, nagu varjatud kivimürakate kokkupõrkeid või tulede äkilist kivistumist. Need tuled olid otsekui tundetud tõed, mis imekombel elusaks said.
Kuid surnud kividest teed tuleb käia aeglasel sammul, eriti siis, kui sõnade tunnetus on kaduma läinud. See on kirjeldamatu teadus, lõhkemine aeglaste tõugete haaval. Ja kui keegi seda valdabki, ei tunne ta seda ometi. Ja inglid ei tunne samuti, sest iga tõeline tunnetus on hämar. Selge Vaim kuulub mateeria juurde. Pean silmas Vaimu, mis mingil antud hetkel on selge.
Kuid mul on veel vaja uurida tolle ihu tähendust, mis peab mulle andma Olemise metafüüsika ja kindla arusaamise Elust.
Kui keegi ütleb: Ihu, tähendab see minu jaoks ennekõike kohutavat mõistmist, turris karvu, paljast ihu ja ühes sellega mõistuslikku süvenemist puhta ihu vaatemängu, ja kõiki selle tagajärgi meeltes, see tähendab tundeelus.
Ja kui keegi ütleb: tundeelu, tähendab see eelaimust, seega otsest tunnetust, tagasipöördunud suhtlust, mille seest kumab valgust. Ihus on küll vaim, aga see vaim on kärmas nagu pikne. Ja ihuline vapustus osaleb igatahes vaimu kõrgemas aines.
Ja ometi, kui keegi ütleb: ihu, tähendab see ka tundlikkust. Tundlikkus on omaksvõtmine, aga see on minu enese valu intiimne, salajane, sügav ja täielik omaksvõtmine, ja nõnda tolle valu üksildane ja ainulaadne tunnetamine.
sisu