Jelena Glazova

Vene keelest Aare Pilv

PIKKSILMA PÄEVIK


vaatasin pikksilma: keegi puistas jahu merre. pinnani jõudmata jäi jahu õhku rippuma ja langes niiskele okastikule

vaatasin pikksilma: pilved jäid paigale tumehallide guaššvärvikoonaldena

vaatasin pikksilma: vihm jäi järele. madalad määrdunudhallid pilved, nagu tulekahjuaseme kohal

vaatasin pikksilma: asfalt veikleb siniselt, mets kihistub, katused helgivad suitsuses säras

vaatasin pikksilma: pime. merd mööda roomavad ereroosad ja helesinakad viirud. neid mööda sumavad laevukesed, vilgutades mänguasjatulukesi

vaatasin pikksilma: meri on õrnalt üle äärte ajav kärg, nõrgub külmas terenduses. loojang on peidus hallsiniste pilvede taga

vaatasin pikksilma: meri, pingul nagu saiakestest pungil kõht. ei ühtki valgushelki hommikust saadik!



LAIALI JOOKSVATE ASJADE KROONIKA


Seni, kui magasin, kadus lühter
Täitsa uus, kodutarvetest ostsin 2005
No olgu, laualamp on veel alles
Siis läksin jalutama, tulen tagasi – voodit pole
Pidin magama lahtivõetavas lastetugitoolis
Jalad ripuvad üle ääre ja padi kukub pidevalt maha
Läksin toidupoodi, tulen tagasi – kappi pole
Selle üle kurvastasin ma vähe, kuivõrd ta võttiski palju ruumi ära
Seisis tühjalt, uksed laiali, ja lõhnas erapooletult
Aga hiljuti tulin turult – alguses mõtlesin, et ajasin uksed segi –
Köögis istuvad võõrad inimesed ja noogutavad päid
Rõõmsad sellised, šampanja on neil ja tort
Irvitavad ja vohmivad mõlema suupoolega süüa, joovad tervist
Järelikult tähistavad midagi
Siis keegi ütlebki mulle koridoris
"Aga need on uued korteriomanikud"
Siis sai mulle kõik lõplikult selgeks, korjasin kärmelt järele jäänud asjad kokku
Pakkisin mustadesse polüetüleenkottidesse
Ja liikusin edasi, et mindki siit enam keegi ei leiaks



ÜHE FILMI KIRJELDUS


A: Teate, ma ei saanudki aru, miks naine ta lõpus ära tappis, kust ta üldse relva sai?

B: Naine läks kingi ostma ja sel ajal varastati talt kott rahataskuga. Ta ei osanud arvatagi, et see sündmus paneb alguse tervele üllatavate sündmuste ahelale. Tema naasmine külasse oli tõeline šokk rahulikult elavatele kohalikele. Mees oli põgenenud Venemaalt, tal polnud taskus sentigi ega katust pea kohal, naine oli murest murtud pärast kalli inimese surma. Sellal kui nad täidavad väljendumise ja tänu vastuvõtmise ilmalikku rituaali, murrab nende rahulikku ellu torm. Minevik ei lase meest lahti. Ta kirjutab autobiograafilise näidendi, milles võtab julguse kokku ja avab kõik perekonnasaladused. Samal ajal sõidab noorem vend talle külla. Emotsioonideta, võõras inimlikule loogikale ja käskudele, ilmub ta uuesti oma vanemate ellu nagu meenutus kõigest, mida olnuks vaja teha, aga mis jäi tegemata. Ja siis sekkub järsku perekonna ellu raevukalt loodus, puu aias kasvab järjest suuremaks ja suuremaks, ja juba ähvardab ta oma juurtega majavundamenti... Kuid mees ei luba puul nende üle kontrolli haarata.

C: "Öelda, et see film oli elust ja surmast, oleks ebatäpne, ebatäielik ja ühekülgne. Sest juba ainult kerge pilk temaatilistele eeldustele tõotab haaravat seiklust. Taassünniringist sureliku keha ilutaotluse ja soovide suursugususeni, elavaid ja mitteelavaid olendeid ühendavast üleinimlikust loodusest kuni universumiga kokkukuuluvuse igapäevase kogemiseni, lähenemisest olemise tasakaalule kuni aja materialiseerumiseni ja tema osani inimsaatuste substantsis..."

D: siis süttis miski põlema ma katsin silmad isegi sulgesin need aga see särab ja helendab ja segab ma tahtsin juba saalist välja minna aga istusin edasi inimesed minust paremal istusid samuti ja ootasid kõik me ootasime millal see film ometi lõpuks otsa saab ja nemad ei pidanud vastu aga mina istusin edasi ja veel tundus et nüüd kohe hakkan köhima selline vastik kuiv köha teate ja mikstuuri pole ka kaasas lõpu eel keegi juba naeris aga enamik istus lõpuni kuigi kõik lõppes kesköösel täitsa pael kolm tundi kunsti see on juba natuke liig ja me läksime kõrvaklappe ära andma

E: Veneetsia filmifestivali FIPRESCI auhind
Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi nominatsioon
Cannes'i filmifestivali Kuldse Palmioksa nominatsioon, 4 Césari nominatsiooni

F: punane põld ujub välja, kollased siilud, hall surub peale, kellegi nägu suurelt, suu, räägib, kõik oli kadunud, aga nüüd jälle välja tulnud, valge põhjatus, sõit kaugele, kaugele, tunne nagu rongis, relsid, valge taevas, valge piim, läheme edasi, ilmuvad inimesed, seisavad ja ootavad midagi, suur lahmakas, see on kuur, kaugemal miski sinine ja hall

G: Hämmastavalt maitsev film! Vaadata, tingimata vaadata ja saada nauding igast hetkest, nagu seda tegi tolle suurepärase filmi kangelanna!




hiiglasuur poolläbipaistev pea ujub idast läände
liigub äärmiselt aeglaselt, jättes vaevumärgatava varju loomade ja põõsastike peale
tahtejõuetu suu ripub poolenisti ära kuivanud järve kohal, viivitab, liigub edasi
maastik on peaaegu liikumatu. oranž ja kollane. sinise gradatsioon
pea tuprub üles. harva mõningane selgimine näol
sellelt libiseb läbi jäneseirve. õline pilk
siis lööb pea naerust särama otsekui mingi hoo käes
kuid kohe jääb mõttesse ja jõnksatab edasi, otsekui viivituse eest vabandust paludes
silmad peituvad tumenevasse kotiriidesse, kortsus laup
pea ripub maa kohal tohutu halli pelmeenina
suu liigub vahel harva ebaühtlaste lainetena ja toob kuuldavale midagi arusaamatut
pea liigub edasi, pooleldi sulgedes endaga taevalaotuse

pea läheneb, me näeme seda kaugelt
karta pole meil tegelikult midagi, me oleme varjendis
kõik see on suunatud rohkem psühholoogilise efekti loomisele
kuid mõnikord keegi kaotab kannatuse
jookseb muldonnist talle vastu, langeb kummuli
ja kisendab midagi umbes nagu "ma olen murtud ja muserdatud, heida mulle armu!"
see on see, mida pea ootab, see, millest ta toitub
just sellepärast ta siia lendabki, muud seletust meil seni pole



MEIE VAATLUSTE PÕHJAL


meie vaatluste põhjal möödunud perioodil:
– kaks ülekannet luksemburgist
– kolm korda on fikseeritud sularaha väljavõtmine rootsis
– teenustasu sularaha väljavõtmise eest
– üksteist kaardimakset rootsi territooriumil
– teenustasud kaardimaksete eest rootsi territooriumil
– viis kaardimakset ukraina territooriumil
– teenustasud kaardimaksete eest ukraina territooriumil
– neli kaardimakset eesti territooriumil
– teenustasud kaardimaksete eest eesti territooriumil
– üks sularaha väljavõtmine eesti territooriumil
– teenustasu sularaha väljavõtmise eest eesti territooriumil
– teenustasud sularaha väljavõtmise kõrgema limiidi eest määratud perioodi jooksul
– kindlustusboonused määratud perioodi eest
lisa
– ootel on ühe kaardimakse tagastus ukrainast
– ootel on maksetagastus tagastatud kauba eest usa-st
ülejäänud rahavoogudes normist kõrvalekaldumisi pole



MOBILOGRAAFIA


"ma olen tantsimiseks liiga vana," ütleb ta, sahistades kunstsiidist kraed. kaob uttu. ilmub õngekorgina välja ega kiirusta külge jäämisega. siin on ta täiesti ebakindel, ma ei mäleta teda sellisena. ja vasak jalg on kuidagi kõrvale asetatud, mis pole tema puhul üldse tüüpiline. 126 kb

siin oleme kuidagi täitsa sodid. mulle ei meenugi midagi sellist. me nagu istusime vaikselt, aga välja näeb, nagu oleks olnud karm läbu. ma olen siin täitsa lampis. mäletan veel, et kutid vaatasid sealt nurgast mind imelikult, aga kui ma neid vastu vaatasin, siis kohe rahunesid maha. 161 kb

kust sa sellised püksid said? ja seda jopet ma ka ei mäleta. mida sa jood. siin on ta täitsa uljaks läinud ja laiama hakanud. enne seda istusime rahulikult diivani peal ja rääkisime patoanatoomi elukutsest. 182 kb

siin olete kõik kolmekesi kaunitarid. aga mis hetkel ma niimoodi pea selga ajasin ja kes see mind niimoodi embab. 221 kb

saada neid faile veel
nad asendavad natuke mu mälu



(LEITUD SAATMATA SÕNUMITEST)


23:11 "ma olen kuskil maja lähedal. kus sa oled?"

ukse tagant kostab sebimist. aknast lendab välja kahvatu kiir, keegi tuhnib laternaga tubasid mööda. kahtlustan, et see pole tema. keegi ei vasta kõnedele. on vaikseks jäänud. maja. veel üks maja. veel üks. liiga pime, et aru saada. liiga tumedad numbrid. KAHEKSAÜMMEND KAKS. ukseauk. tänav. koer. maja. vahesein. KAHEKSAKÜMMEND KUUS. must auk. pidulik haukumine. tara. number süttib otse pea kohal. ÜHEKSAKÜMMEND KOLM

23:25 "juba leidsin, ma olen sees"

kuup numbriga üheksakümmend kolm. nüüd on vaja üles leida ta ise. toru ta ei tõsta. mustad kolmnurgad. trepikäänak. kuup paistab olevat asustamata. hõljumine trepimademe kohal. keegi lasi mu sisse. ei saa veel aru kes. hall sein. ülaltvalgus. trepp ülespoole. aeglaselt lendan teisele tasandile.

23:45 "tule teisele korrusele"

see olend elab siin koos temaga. vähemasti nii too väidab. tema ise ei tõsta toru. suured hallid silmad. vaatab usaldavalt. näib, et naiivselt. hallid silmad. väidab, et see on ohutu. aga kus tema on? varsti tuleb. kas ta elab siin. ei mäleta, et tema juures oleks alati nii hall olnud. suured hallid silmad. vaatab mõistmata. kas see on ohutu? ma ei näe ühtki süvendit. võib-olla on kõik sisse ehitatud. suured hallid silmad. tema ei vasta. võtan kaitsevälja maha. hall. hakkas virvendama. näib, et lendasin vastu seina. müra üle kogu ekraani. suured hallid seinad.



IDEAALNE EKSPONAAT


...me hakkasime juba ära minema,
möödusime ükskõikselt hiiglaslikest jäsemeist, mis hingasid läbipaistvate linade all,
kiirkõnnil mööda standardsetest rääkivatest peadest, ainult see pulstis roosa plüüš
naha asemel äratas mu tähelepanu,
edasi tuli saal, kus olid vaataja kehatemperatuurile reageerivad kuubid,
üldiselt, kõik nagu ikka,
kui äkki sikutab ta mind käisest ja osutab paremale,
sinna jäi veel midagi,
natuke ajasid meid segadusse väljuvad inimesed, kes olid näost valged ja hoidsid peast kätega kinni,
me läksime selles suunas eesriide taha,
valgus mustas ruumis soodustas tõesti näost valgeks minekut,
see oli hall udune endassemähkiv kuma,
tuli sellest läbi minna mingisuguse kehalise sära allika poole,
ja siis muutusime soolasammasteks,
niivõrd lummas ta meid - põrandal pikali mingis siivutus poosis,
kutsudes esile hulgaliselt põhjendamatuid reaktsioone ja emotsioone,
üksikasju ei olnud uduvine pärast näha,
nägu märjas hägus, suust tuli vahtu,
tema keha kattus sel hetkel otsekui oavarrest millegi tihke kusikollase ja lapselik-helesinisega,
see silendas liikmeid,
tekkis tunne, et temas kihab miski
kõdunev ja roosa,
veel lähemale minnes taipasime, et see on teos muundumisest
ta muutus pidevalt,
need tema metamorfoosid tekitasid meis vahelduvad reaktsioonid -
ta lõi roosalt helendama ja me joobusime ihaekstaasist,
ta kattus halli värviga ja meid vallutas põhjuseta halemeelsus,
musta roisku mattudes tekitas ta vastikustunnet...
ta genereeris ka lõhnu ja kattis meid odava lõhnaõli lainega,
tugeva juukselakilõhnaga, avaliku väljakäigu läilusega,
lillevaasi vee läpaga...
ühesõnaga, me olime mingi aeg halvatud,
jälgisime tema mehhaanilist suud,
mis tegi teadvustamatuid liigutusi,
jõllitasime nõiutult seda, kuidas tema ihu laguneb ja taassünnib,
ebasündsalt laiali aetud reisi,
nende vedelike voogu, mida saatis kume undamine, sosin, kihisemine ja ohked,
inimesed meie ümber jäid samuti tummaks,
nõristades aeglaselt sülge ja seemet
"mis asi sa oled?" pomises mu kaaslane, haarates endal peast,
"mis asi?"
himurushoost ärgates viisin ta välja,
kus ta veel mõnda aega ringi vaatas ja kordas vahel "mis asi?"
"mis asi?"



PARANDATUD MAASTIK


Kaua küsisin endalt – kas ma seda näha tahtsin?

Jälgisin, kuidas must ruut liigub lääne poolt, asendasin ta halli looriga, mis sõi ära metsad kirdes

Samuti märkasin, et pilved segunevad katlamaja suitsuga ja saja meetri pärast pole neid võimalik lahutada, kujutlesin mõnda aega nende koost lahti võtmist

Ühtlane lünk pilvede vahel, kaheksa kilomeetrit pikk, jaotab taevalaotust, ma eelistaksin ilma jaotuseta

Loojangul on tõkked ees, tuleks paremale poole nihutada

Tehasehooned üle jõe on mustaks tõmbunud, tagantpoolt valgustatud maast tuleva lameda nimbusega, kujutlesin kogu pilti hallina

Majad seisid, oranž kuma tulistas neist läbi, parandasin oranži külmaks

Varjustatud pori rippus puhta taeva taustal silmapiiril, tegin inversiooni ja sain valged rebitud servadega pilvekesed mustal taustal




sisu