Hispaania keelest Carolina Pihelgas
Punaste nelkide rännetes purskub pikkadest linnunokkadest laule
ja õunad mädanevad enne õnnetust ära
Seal kus naised silitavad oma rindu ja puudutavad häbet
riisitolmu niiskuses ja teejoomisajal
Väädid ronivad läbi selle mis alati jääb ikka samaks
Mõtte väel risti-rästi läbi linna
Tuhkapäev. Valgusvihust vaatab meid vanaema
Hingavad varjutiigid, sajab lillakat peaaegu punast
Kuumus ajab lõuad pärani
All vajub kuu tänavasse
ja neegrinaise hääl, kurva neegrinaise hääl, hakkab laulma. Ja kasvab
gladioolide, laevade viiruk
Ja sinu sõrmed eksivad minu sisse nagu leiged kaheksajalad
Oleme sügise hapras kestas
Suvepäeva kuumus
nurgelises pargis kui heledad värvid on kõige teravamad
Pärast šahhariti,
neid rangeid, unustatud palvesõnu
mis õrnalt uhuvad tõusvat tuult, piprapuusalusid
Ja mu vanaema mängis alati üht ja sama sonaati
Üks tüdruk sööb päikselisel tänavanurgal jäätist
Üks mees loeb bussi oodates ajalehte
Valgus puruneb
ja riided ripuvad päikese käes. Minu vanaema läbitungimatu sonaat
Sa ütlesid et oli suvi. Oo muusika
ja koidiku sissetung ja rohelise sissetung
All mängivate laste hõiked, pähklimüüjad
kollaste rooside hingamine. Kui kinost tulime ütles vanaema
unista, tüdruk, et elu on ilus uni
Vaid kannatamatus viibib veel suvesse kastetud paju all
Kuulekad pilved laskuvad vaikuse poole
Päev haihtub kuumas õhus
Roheline puhkeb rohelises
Ajan vannikraani all jalad laiali
veejuga langeb
ja tungib minusse
Käes on tund, mil avanevad Zohari sõnad
Igavesti püsivad küsimused
Vajun ikka sügavamale ja sügavamale
Valgus tuksub korrapäratult
Kol Nidrei hulluses enne kui algab suur paast
Sünagoogide sinistes aurudes
Enne ja pärast Rosh ha-Shanad
Valendavas vihmas Carmeni väljakul
loeb mu vanaema kella-viie-roosipärga
ja taamal alustab aastat
šofari mühisev kaja
Olematuse kirdenõlval
Tardumusse valguvad sõnad, sülg, unetus
veel kaugemale itta masturbeerin sinule mõeldes
Kajakate karjumine. Koidab. Tiivaviirastuse vaht
Bugenvilleade värv ja aeg ongi sinu jaoks. Õietolm kleepub mu sõrmede külge
Hoia mind. Küpseb vihm, sinu
hapude kannikeste lõhn ja palavikuline tolm
sõnad millest on saanud üksainus pikk palve
hullus pärast hullust
Puurid kus hoitakse parfüüme, lõputuid rõõme
lakkamatu taassünni iharus, liikumatu ekstaas
Liiguta veel. Veel veidi
Nõuan palju. Oled veel ilusam, veelgi kohutavam kui öö
Teed mulle haiget
Vaikuse käärimine on fotod peaaegu kustutanud
Lahtised koridorid
Sinu hingamine lömastab suve
Teised taevad värvis palavik punaseks, akaatsiad hämardavad
poleeritud terrasse
Ja köögis äsja pestud nõud, kuivatatud puuviljad, siirupid
Jõgede üleujutuses
Pajude öös
Unenäo pesuköögis, kust eksimatult ja avaralt
paiskuvad naise sisemuse aurud,
jätan su maha, mu surm, tervenisti ja puutumata
Sulle kogu mu surm
Kellega enne surma räägitakse? Kus sa oled?
Kus on minu sees koht, kus saaksin su välja mõelda?
Niidist linnad, maanteed, mis viivad alati tagasi algusesse
Guanajuatoses, Santa Clara kiriku lubjas, ohvriripatsite lademed
Kulunud juudi tindiõied pudenemas Toora rullidest
Ei vähematki liikumist
Päevad kaovad käest, nad libisevad aeglaselt
neid rõhub migreen
Ma ei leia end üles. Mul pole isegi suriküünlaid
ma ei tea isegi kaddiši sõnu
Mul puudub kompass. Haaran õhku
Millal katkevad südamelöögid? Kuidas kiskuda lahti see viimane unenäokild?
Puu külge seotud maja, seotud tuule külge
Lehed ja nende opaalsed varjud
Kajade spiraal
Peegelpilt
Oleme see mida mõtleme
Üks mõte teise järel
Sookured tulevad tagasi
nende tiivad vallandavad vaikuse
ootamatud valged õied tühjas taevas
Keskpäeval linnades
kui mäed hingavad kuuma käes nagu merevaik
alati lõuna poole, sinna kus ei juhtu midagi
Eelistan oma väljamõeldisi hoida ja tõeliselt olemasolevast teadmatusse jääda
parem näha unes et olen surnud kui surra kõikides unedes mis mu välja mõtlevad
Vaatame teineteist
Näen silmi mis võiksid olla ükskõik kelle silmad
Jään jälle magama. Und enam ei näe. Valgus rudjub puid
puude karjumine päeva teramikul kurdistab
Pärastlõuna räägib ikka sedasama, see paus ei puhke
kesk ainust tõelist eluruumi, hetkelist geomeetriat
Jahedas aniisihõngus aeglane ahistav unetus
Mesilaste päike murrab laineid, päev on tihke
Kui vanaema roosipärga loeb, sajab vihma
Kui vend mulle kaddišit loeb, sajab vihma
Iga päevaga jään aina kaugemaks ega tea mida teha. Ma ei pääse iseendast välja
ainult iseenda kaudu tean ja tunnen kõiki teisi
väljamõeldis mis igal hommikul pihta hakkab kui mina õpin ühtesoodu ärkama
ja taas endaks saama, üheks paljudest naistest kes minu sees elavad
Aga kui ärkaksingi igaveseks?
Hommik hajub. Kuumad vaikusehetked, teritatud ruumid
põgusad struktuurid, ristkülikud
Reelingule nõjatub naine, raamiks ta enese maastik. Pealtnäha liikumatud lained kinnistavad
tema unenäo. Vajadus rääkida, mõelda. Äkitselt tulvavad sõnad. Peapööritus. Ta ei lähe enam
kunagi tagasi. Laps magab rahulikult tema kõrval. Palavus isoleerib ta. Mehed joovad õlut.
Õhtu paiskub kummuli. Tema kujutis reelingu ääres (halli kleidi peegeldus). Nüüd on valgus
tihke. Ma ei näe midagi
Keskpäeval tulime Veracruzi sadamas maale
Meil olid paksud nahkmantlid seljas. Havannas sõin esimest korda mangot
Kellele sellest rääkida?
Meenub meri ja igavus, see tüdruk, kes ma siis olin. Hall kleit, mis nüüd fotol nii naeruväärne
paistab. Meenuvad laeva laigulised plangud, uljad lained, nende üürike ilu
Meenub peaaegu talumatu kuu
On keskpäev. Täna. Ma lähen kaldale. Augustipäev
Mitte kunagi varem polnud ma nii kõvasti elu külge klammerdunud
Ta sureb teisel pool merd. See on ainus, milles ta kindel on
See, kes ta kord oli. See, kelleks ta enam kunagi ei saa. Enne ärasõitu tehtud fotol ei paista
kuskil välja, mis teda rahutuks tegi. Tuim passipilt, ta juuksed on kokku tõmmatud, kõrval
seitsmeaastane poiss. Ta on tõeline ainult niivõrd, kui ma teda kujutleda suudan. Unustus toob
ta ligemale. Aga talle pole sellest mingit kasu, et ma teda täna mäletan. Kõik, mis tuli pärast
fotot, on kadunud, ja kadunud on ka too hommik või õhtupoolik, mil ta Amsterdamist välja
sõitis. Nüüd on ta vaba sellest loost, mis oli ta elu. Kas oleksime võinud olla sõbrad? Ei usu,
aga sel polegi tähtsust. Oleme ühendatud ühes ja samas pimeduses
Võib-olla olemegi üks ja seesama pimedus samad sõnad samad karjed
Sina ei saaks sellest kunagi teada Surnud ei saa elavatest aru
Ja kui ulatuksin sinu hammasteni
Ja kui ulatuksin kahetsuseni
Sina, kes sa mind enam ei kuula
Sina, kes sa enam ei kuule mu nuttu
ava mulle andeksanni uks võta mind vastu enda ükskõiksusesse
Maa on su põrmustanud
Sa ei tea, et ma olen siin
Vihm läheb kõvemaks Lööb lahku nagu Styxi veed
Midagi pole karta Oleme kaasosalised
ma ei võlgne sulle midagi kingi mulle oma unustus
Kus on nüüd sinu surm?
Ja see märja puu lõhn. See niiske ja soolakas lõhn
Valguse käes närbunud naised (paljudel parukas peas) pomisevad äsjaõpitud sõnu
selles võõras keeles, kordavad neid nagu litaaniat
Tähed tulevad öö küljest lahti jätkavad oma õiget teed
Mina järgnen neile pimesi
Ikka veel kuulen sireenide laulu läbi uduviiru
Ikka veel ei tea ma midagi unustusest. Ega andeksannist
Mida sa selles unenäos otsisid?
Heida armu neile, kes on oma elu juba ära elanud
Kingi mulle igatsust, et võiksin sind otsida
Kõik mida armastasin, on kadunud
Olen sissepiiratud
Palu minu eest
Otsin märjal maal kohta kus surra
Kuidas võiksin sind leida?
Noor naine, küünarnukid aknalaual
Ümberringi tolmused lillepotid mandoliinimuusika
Ja ma küsin endalt: mis siis kui sa poleks läinud?
Viimased vihmad, praegu on september
Valgus täitub tolmuga muutub kollaseks
Trööstitu
Halastav valgus murdub
Aken on kinni
Sinu tahtmine sündigu, Jumalaema
ära jäta mind maha
Videvikus on tolmu hääl vali
Ülal lindude ränded
ja muezzinite laul, mis lööb õhtu kildudeks
Suletud muuseumites
muutuvad raidkujud ja vaasid taas
ainult kiviks ainult pronksiks
Läände suundub sirgjoon, mis viib surma koridori
ja nende maa-aluste unede
lõhnani
Väljaspool mõtte linnasid
dissonantsid jäägid mõtisklused iha
minu naha all ja jõgi
nagu roostes mõõk
Teadvus nagu meduus
kõrvetab seda tumedat ja kuulekat keha
need sõnad
vaesed asjad, relvitud ja kuutõbised
lõpuks rohuga kaetud
või olen mina see, kes enese ära kaotas?
Üleliia anuv
tühjade kätega perenaine
kuivetu ja emalik
valgus langeb
salakaval
parm
mulle pole antud seda mõista
Nii palju aastaid, et jõuda selle hommikuni
mis on nagu iga teinegi
et jõuda selle päevani
mis on nagu iga teinegi päev
võta see vastu
nagu ohvriand
olen sinu vaikuses
sinu unustuses – mis on ka minu oma –
keha põlvitab ja upub
nagu päike
olen selles rahus
sinu hääletus voolus
sinu valguses
suvi avaneb
lembeliiliad haaravad päikest
sinine
sa istud ja lased elul mööda minna
kuulad iseennast
muugid lahti vanu unustatud endid
kaugelt tuleb kahetsus
sööstab nagu leopard
sõnad – tähendus äkitselt kadunud –
sööstavad
unenäod hõljuvad
ja hajuvad siis
aeglane kojutulek
öö
oi ema kui ma ainult saaksin sulle andestada
oi ema kui sa ainult saaksid mulle andestada
sisu