Ko Ŭn

Korea keelest Kalju Kruusa

KAEV


Seal talus on kaev
Üle kümne kil’i sügavune kaev
Kõrvalises Pullye talus
ainult kahekesi elavad
pudelkõrvitsa õiena särav Pullye ema
oma pisikese säraõie Pullyega
Ta on noor lesknaine
sõnu valib hoolikalt
ega ole südasuvelgi kaevu ääres ülakeha veega kastnud
Kui kaevule minnes
Pullye ema poolt
kümne-kil’isest kaevust raskevõitu ämbriga üles vinnatud
tumesinist vett
seda vee tüünust ja seda hirmsust
sõõmukese rüüpan jooksevad mul judinad üle kere ja rinnus taob



VÄIKE ALLIKAS


Kui Yongtuni külas allikat poleks
mis siis külast saaks
Allika tumedasse vette
langevad lakkamata lumeräitsakad
ja haihtuvad
Oh milline vaikus vaikus vaikus
kui lumesaju käes
vee järele läinud Yangsulide perenaine
on väikese veepüti maha pannud
ja käes veetõstu pudelkõrvits
lumehelveste haihtumist vaatama jäänud
Vaikus vaikus vaikus



WUITTŬM: WUYŎLI MAJA


Pongt’ae talu taga
on Ko Wuyŏli talu
Seal on sealaut
nii puhas et kui käia läbi kogu maa
teist nii puhast sealauta ei leia
Nii puhas et mitte üksnes siga
vaid inimenegi
võib maha pillatud toidupala üles võtta ja suhu pista
Nii puhas et siin võiks esivanematele ohverdada
Ko Wuyŏli isa
on usin nagu noorkuu
nii et maja sees ei ole ühtki ämblikuvõrku
ega väljas rohtukasvanud kohta
Lisaks peab Wuyŏli ema
puhtust köögis ja õues
nii et kui sügisel väljas viluks kisub
ja kärbsed tubadesse kipuvad
olen seal näinud
ainult paari tükki
Ja talu solgiauk? Kus on solgitoru?
See seal on ju mägioja
Teistes taludes tuulatakse hirssi kulurohu sees
aga seal talu õues
tuuldub see õlgmatil
Wuyŏl
ja ta noorem õde
haaravad pihku kulunud luuavarre
ja enne hommikusööki on töö viuhti valmis
Ometi
ei lähe keegi sealt talust
otra ega riisi laenama
Granaatõunad küpsevad tagaaias nii üksikuna



KAEMA KILTMAA JAHIMEES


Kuningas Sejongi põhjavallutuse järel
Kaema kiltmaal välja ilmunud karvane jahimees Im P’angŏl
tuli iga kord jahilt tagasi ainult ühe loomaga
Talle oli sisse pugenud jahipidamise vaim
metssead aga said haisu ninna ja lidusid pakku
Samas kui põgeneksid kõik
ja see karvik raevu täis läheks
püüaks ta kinni kõik mis kätte saab
Seepärast arutasid metssead omavahel
et üks neist jääb maha ja annab enese Im P’angŏlile saagiks
nii et
lõpuks õnnestus jaht karvase Im P’angŏli oskuste asemel
tänu metssigade meisterlikkusele
Aga kui siis Im P’angŏl
ükskord küttides surma sai
jooksid Kaema kiltmaa metssead kohe kohale
ja hõiskasid et aeg on käes!
Seda me ootasimegi!
Sulle pea
sulle käsi
sulle kints
sulle kere
sulle Im P’angŏli munad
nii jagati kõik palad omavahel ja pisteti nahka
aga metssead läksid lumiseid nõlvu pidi oma teed
ja kogu lugu!



ÕUEDAAM OGYA


Chosŏni õuedaamid pidid isegi magama istukil näoli maas
kokkupandud rusikad otsaesist toetamas
magama tagumik püsti sügavas kummarduses
igaks juhuks
et kui korra kogu elu jooksul
tema kõrgeausus ilmuda suvatseb
peavad nad otsekohe käed otsaesisel
maani kummargil maas silmad avama ja püsti tõusma
Mis reegel see selline on?
Mis õukonna reegel see on?
Koryŏ aja lõpul ei olnud õuedaamid paremas seisus
kohe kui kuningas oli pojata
valiti paslike nägudega mehed
ja tehti daamidele tited
valiti laste seast
välja vaid üks
ja ülejäänud isad emad lapsed tapeti maha
kui juhtus et tütre sünnitanud õuedaam Ogya
jäi imekombel elama
pääses õukonnast minema
ja elas oma mehe ja lapsega
Koryŏ ja Yi aja vahel tavalist elu
Sessinatses ilmas
on nii muserdavat elu nii muserdavat surma
üks tuhandest
üks miljonist



HONGNAE-VENNIKE


Kunsani raudteejaama ümber
hulgub Hongnae-vennike
vaatab midagi hamba alla
sööb mida kätte saab
ja isegi ooteruumi puupingil
krevetina keras
magab paremini
kui pehmel asemel vatiteki ja padjaga
tabatud sõitjate kompsudes tuhnimast
hõõrub ta anuvalt käsi nii et neist lausa sädemeid lööb
valades kanasitta meenutavaid pisaraid
ja pääsenud napilt
näol ilme millal tema küll anus ja nuttis
venib ta suu jälle naerule
Huvitav millal ta ennast viimati pesi
või koguni vannis käis?
Kui tal rahus olla lasta
on ta täpselt nii must
ja nii puhas kui ise tahab
Poisikesest peale
näguripäevadega harjunud
Hongnae-vennike
paistab paludes kohe kokku kukkuvat
ja näib naerdes
kõrge hauakivina seisvat
Aga kus on küll
paukuva pakase ajal
läkiläki ta tulipunaste kõrvade jaoks?
Oh Kunsani raudteejaamas hulkuv
Hongnae-vennike



SIN MANSUN


Kunsanist Kunggi talusse viival teel
Hŭngnamdongi nõlval poekest pidava pere ainsa poja Sin Mansuni
ümaral näol
on lapsest saati olnud ilus lõug
Ning ilusad on käedki
ta näppab ema teadmata
külalastele maiustusi
ja annab vaestele peenraha
Ema jälgib salaja
Mansuni tegemisi
lükandukse klaasi tagant
Veidi aja pärast ilmub ta ise enne kergelt köhatades
ja teeb näo et tema ei tea midagi

Mansun kas sul on koolitöö tehtud
ma vaatan poodi ise edasi

Mansuni isa on leebe
Mansuni ema on leebemast leebem

Ei tea kuidas nad kolmekesi nii ühtmoodi on

Ega tea kuidas nendega nii ühtmoodi on
nende korstna suits
leebemast leebemalt kerkiv
Mansuni pere korstna suits



MITUSADA NIME


Chosŏni aja lõpupoole elanud Kim Chŏnghŭile
teise nimega Yesanile

tuli kirjutades iga kord
uus nimi pähe
ja nii ta lõigi vastava nime
punase pitsatiga alla
jättis maha sada kaheksakümmend viis nime
ja harksaba varju all peidus
üha on teist sada kaheksakümmend viis

Õige ongi kui iga võrratu Ch’usa stiilis kirjarulliga
sai kirjutanust teine inimene
kuidas siis Kim Chŏnghŭi saanukski olla pelgalt üks




sisu