PAUL CELANI on 20. sajandi teise poole suurimaid saksakeelseid poeete, kelle loomingu tumemeelne nimbus on lähedalt seotud tema elukäiguga. Paul Antschel sündis 1920. aastal Rumeenias, tänastel Ukraina aladel juudi haritlaste perekonnas. Tema isa esindas juutlikku, sionistlikku alget, samas kui ema näol oli tegemist suure saksa keele ja kultuuri armastajaga. 1938. aastal siirdus ta õppima Prantsusmaale Tours'i arstiteadust, kuid jätkas aasta hiljem õpinguid romanistika erialal Rumeenias. Pärast saksa okupatsiooni algust ning getosse surumist püüdis Celan asjatult veenda oma vanemaid kodumaalt põgenema. 1942. aastal viidi ta vanemad vangilaagrisse, samal aastal sai Celan uudise vanemate hukkumisest. Luuletaja elas holokausti üle, töötades pärast sunnitöölaagrist vabanemist sanitarina vaimuhaiglas. Sõprade mälestuste kohaselt kannatas luuletaja ränkade enesesüüdistuste käes, kuuldes Poola ja Saksa koonduslaagritest pääsenute jutustusi. Samal ajal sündisid esimesed versioonid Celani tuntuimast ning olulisimast luuletusest "Surmafuuga". Luuletus lõppeb ridadega der Tod ist ein Meister aus Deutchland / dein goldenes Haar Margarete, / dein aschenes Haar Sulamith ("Surm on saksa meister / sinu kuldsed juuksed Margarete / sinu tuhakarva juuksed Sulamith", tlk Ain Kaalep). Need kummituslikud read võtavad kokku ka luuletaja enda vastuolulise saatuse kirjutada oma vanemate ja paljude sõprade-sugulaste mõrvajate keeles – rahva keeles, kelle maal ta kunagi ei elanud – keeles, mis oli intiimseks sidemeks nende samade vanemate, iseäranis armastatud ema mälestusega. "Surmafuuga" võib olla saksakeelse luule mõjuvamaid pühendusluuletusi kõnealusele ajaloolisele kataklüsmile. Ka tsiteeritud ridades avalduv saksa keele tumedalt salapärane lumm on justkui elav vastulause Adorno mõjurikkale teesile, mille kohaselt oli luule kirjutamine pärast Auschwitzi barbaarne, sest estetiseerimine pehmendavat sõnulseletamatut õudust. Märgin ka, et kunstiarmastajana ei suuda ma neid ridu oma meeles lahutada Anselm Kieferi samanimelisest maalist.

1948. aastal asus Celan elama Pariisi, samal aastal andis välja esimese luulekogu, 1952. abiellus, 1955. omandas Prantsuse kodakondsuse. Saksamaal ei elanud ta kunagi. Aprillis 1970 uputas Paul Celan end Seine'i jõkke.

Käesoleva valiku Celani armastusluuletusi tõlkisin ligi kümme aastat tagasi kogumikust Liebesgedichte (Frankfurt am Main: Suhrkamp, 2003). Armastusluuletuste autorina on Celan suhteliselt vähem tuntud. Nooruses oli ta ilus mees, paljude tüdrukute lemmik ja kaaslane. Hiljem kirjutas Celan kümneid armastuskirju oma prantsuse naisele (võib-olla Kafka eeskujul).

Payl Celani luulet on ilmunud Ninnikus nr. 4 Aare Pilve tõlkes. Ülevaade varasematest tõlgetest (Ilmar Laaban, Ain Kaalep, Aadu Hurt) on antud selle saatesõnas.

Tõnis Tatar