Antoine Marie Joseph Artaud ehk ANTONIN ARTAUD sündis 1896. aastal Marseille's ja suri 1948. Ivry-sur-Seine'is. Ta häiritud vaimuteravus leidis väljendust nii teatris, esseistikas, luules kui ka kinematograafias. Eesti lugejaile on ta tuttav just nimelt "julmuse teatri" teooria kaudu (e.k Esseid ja kirju, 1977, tlk. Ott Ojamaa). Kehalisus, julmus ja võitlus tervemõistuse ja keele piiravate raamidega kõlavad vastu ka ta luules. Tema kaks tähtsaimat luulekogu kannavad nimesid "Eelpõrgu keskpunkt" (L'ombilic des limbes, 1925) ja "Närvikaal" (Le pèse-nerfs, 1926). Alguses liitus Artaud Bretoni ringi sürrealistidega, kuid ajaks, kui 1930 ilmus teine sürrealismi manifest, olid vastuolud kasvanud juba sedavõrd suureks, et Breton heitis ta põlglikult liikumisest välja. Tihti pannakse Bretoni ja Artaud nimed siiski paari just selleks, et alla joonida nende sürrealismi käsitluste vastandlikkust (sarnane paar kui Breton / Bataille). Kui Breton võttis kiita eluvaimustust, siis kogu Artaud looming paistab kuulutavat murdumatut eluvõikust, olukorda kuhu kohaneda on võimatu ja kust niisama ära surra ei saa (kui mitte just van Goghi kombel ühiskonna poolt enesetapetuna). Antonin Artaud loomingut on mitmel pool käsitlenud ka Jacques Derrida, nt essees "Pöörastades aluspinda / subjektiili" (Forcener le subjectile) ja kahes peatükis raamatust "Kirjutus ja erinevus" (L'écriture et la différence). Ninnikusse on valitud tekstid, mida tavaliselt loetakse kuuluvat Artaud varasemasse, sürrealistlikku perioodi.


Kristjan Haljak



Antonin Artaud linke
http://www.levity.com/corduroy/artaud.htm

Antonin Artaud "Kogutud teoste" tutvustus
http://melusine.univ-paris3.fr/artaud.htm




sisu