Jaapani klassikaline luule mõjub nagu skulptuur: suurest keelemassiivist on järjest eemaldatud raskeid ja teravaid tükke, kuni järele on jäänud sihvakas, õbluke figuur, mis paistab iga nurga alt isesugune. See kuju tundub olevat väike ja habras, ta mahub peo peale ära ja teda saab hõlpsasti kaasas kanda; ometi on ta väga vastupidav ja teda ei saa niisama lihtsalt koost lahti võtta, ilma et midagi olulist kaotsi läheks.

Just selliste kujude rida on minu meelest Fujuwara no Teika 13. sajandil koostatud antoloogia "Sada luuletust, sada luuletajat". Tankade plastilisust rõhutab veelgi tõsiasi, et iga luuletus esindab ainsana oma autorit, kes mõnikord kuulub jaapani luulepühakute hulka, mõnikord on aga tavaline õukondlane. Kõik need sada teksti on nüüd eesti keeles ilmunud Alari Alliku tõlkes (Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2014). Selge ja täpse sõnastusega tankasid saadavad niisama täpsed ja napid kommentaarid, mis luuletuste skulptuursust sugugi ei ähmasta, aga juhivad aeg-ajalt tähelepanu vaatepunktidele, mida üheainsa tõlkega esile tuua ei saagi. Just selline vaatepunkt ilmub DAINI NO SANMI tanka puhul, mis on järjekorras viiekümne kaheksas (autori eluaastad pole kindlalt teada, sündinud oli ta oletatavalt aastal 999). Tekst algab sõnadega Arima-yama (Arima mägi), mis Alari Alliku selgitust mööda on kirjutatud hiina märkidega "olema" ja "hobune", kuid funktsioneerib samal ajal teatava intertekstuaalse sõlmena:

"Arima mägi on teisteski luuletustes esinev laulupadi (utamakura). See osa luuletusest on sissejuhatus, mis loob pinna teises pooles esineva sõna soyo mitmetähenduslikkusele. On oletatud, et Arima mäe Ina jõe ülemjooksul, kus mõlemal kaldal vohas bambushein, võis asuda ka mehe kodu, kellele luuletus on saadetud. Keiserlikus antoloogias on luuletusele lisatud eessõna, kus on öeldud: "Kirjutatud vastuseks kaugeks jäänud mehele, kes kahtles [naise] tunnetes." See loob võimaluse mõista luuletuse teist poolt etteheitena mehele, kes pole teda tükk aega külastanud ega mõista, et naise tunded tema vastu on samasugused. Teist poolt on seetõttu loetud kahel moel: (a) ushin (‘südamega') seob pidevalt puhuva tuule naise kestvate tunnetega mehe vastu; (b) mushin (‘südametu') on kelmikam tõlgendus, mis seob väikebambuse sahisemise naise etteheitega: kuidas ma siis sulle ei mõtle? Muidugi mõtlen, aga sina oled mind unustanud ja ei käi mu juures enam üldse." (Alari Allik Ninniku toimetusele 13.4.2014.)

Nii on Daini no Sanmi tanka sees justkui kaks erinevat luuletust, mida tuleks tõlkida eraldi. Asja teeb veelgi keerukamaks modaalsete nüansside rohkus: "Soyo-soyo on onomatopoeetiline sõna, mis väljendab asjade kokkupuutel tekkivat õrna heli. Näiteks õhtuhämaruses sahisevad õuedaamide rüüd. Siin luuletuses teevad seda häält väikebambuse kõrred ja lehed, mis tuules teineteist riivavad. See võiks tegelikult osutada ka salaja sosistatud sõnadele, aga võibolla ka mingile mälestusele intiimsetest koosveedetud hetkedest. Kuna soyo on asetatud fraasi ide so yo, siis sosistavad bambused: "Just sind!" (ma ei suuda sind unustada) või "Sa ise ju!" (sina unustasid, aga mina mitte)." (Alari Allik Ninniku toimetusele 13.4.2014.) Võiks öelda, et tegelikult on selles 31-silbilises luuletuses koos terve väikese luulekogu materjal. Ninniku värav annab ehk veidi aimu, milline raamat see võiks olla.

Hasso Krull

Jaapani waka-luule lehekülg
http://www.temcauley.staff.shef.ac.uk/introduction.shtml

Antoloogia „Sada luuletust, sada luuletajat“
http://web.archive.org/web/20071106142145/www.geocities.com/jisei/ogura.html

Transkriptsioon (Alari Allik)

Kristina Viin

Eda Ahi

Aare Pilv