Hinnatud autoriks sai Poe kõigepealt Euroopas. Tema esimesi tutvustajaid oli Charles Baudelaire, kes leidis Poe's oma sugulashinge ja asus tema jutte tõlkima. Esimene prantsuskeelne Poe novellide kogu "Ebatavalised lood" ilmus 1856, hiljem järgnesid veel kaks tõlkekogu ja Poe ainuke romaan "Arthur Gordon Pym'i lugu". Baudelaire tegi proosatõlke ka Poe kõige tuntumast luuletusest "Kaaren" (The Raven, 1845) ja kirjutas "Ebatavalistele lugudele" kirgliku eessõna, milles ta esitab oma nägemuse Poe elukäigust, loomingust ja tõekspidamisest. Pole kahtlust, et just siit saabki alguse Poe isiku dramatiseerimine, erilise romantilis-dekadentliku aura loomine, mis hiljem Poe sünnimaal samuti omaks võeti: "Poe elu, tema elukombed, käitumismaneerid, tema füüsiline olemus – kõik, mis moodustab tema tervikliku isiku, paistab meile ühtaegu millegi sünge ja säravana. Tema isiksus oli ainulaadne, veetlev, ning kandis, nagu tema teosedki, mingit määratlematut melanhooliapitserit. Pealegi oli ta igas mõttes märkimisväärselt andekas." ("Edgar Poe, tema elu ja looming". Vt Charles Baudelaire, Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Tlk Katre Talviste. Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 29.) Baudelaire uskus, et "Ühendriigid olid Poe jaoks üksnes suur vangla, kus ta palavikulise ärevusega ringi käis kui olend, kes on loodud hingama moraaliküsimustes vabas maailmas" (lk 15); samal ajal käib Baudelaire aga välja idee, et "paljudel juhtudel, kuigi kindlasti mitte kõigil, oli Poe joomine mnemooniline võte, töömeetod". See üllatav seisukoht hakkab mõjuma väga veenvalt, kui Baudelaire juhib tähelepanu Poe loomingu hallutsinatoorsele ainele: "Luuletaja oli õppinud jooma, nagu hoolas kirjanik harjutab end märkmevihikuid pidama. Ta ei suutnud vastu panna ihale kohtuda taas nende imepäraste või hirmutavate nägemuste, peenekoeliste ideedega, mida oli kohanud eelmises tormis – need olid vanad tuttavad, kes teda vastupandamatult ligi tõmbasid, ning et nendega tutvust uuendada, valis ta kõige ohtlikuma, kuid kõige otsema tee." (Lk 37) Tundub, et Baudelaire kujutleb Poe'd oma õnnetuma teisikuna, projitseerides tema isikule muuhulgas omaenda kogemusi.
Teise tõlkekogu eessõnas "Uusi märkmeid Edgar Poe kohta" (1857) arutleb Baudelaire rohkem Poe esteetika üle. Siin puudutab ta ka esseed "Loomingu filosoofia" (The Philosophy of Composition, 1846), kus Poe tagasivaateliselt esitab luuletuse "Kaaren" kirjutamise meetodi. Baudelaire arvab, et paljud lugejad oleksid nördinud, kui ta analüüsiks seda kirjutist, kus "poeet on pealtnäha puhtsüdamlikult, kuid kerge jultumusega, mida ei saa pahaks panna, üksikasjalikult seletanud konstrueerimisviisi, mida ta kasutas" (lk 61). Ometi ei usu Baudelaire ise autori pakutud seletust, vaid peab seda hoopis kaalutletud strateegiaks, romantilise inspiratsiooni vastaseks manifestiks: "Ma ütlesin, et sel artiklil näib olevat kerge jultumuse maik. Inspiratsiooni austajatel ei jääks sealt leidmata pühaduseteotus ja labastamine. Aga ma usun, et just spetsiaalselt neile see artikkel ongi kirjutatud. Just nagu mõningad kirjanikud teesklevad minnalaskmist, taotledes meistriteoseid suletud silmi, täies usalduses korralageduse vastu ning oodates, et lakke visatud kirjatähed pudenevad luuletusena tagasi põrandale, võttis Edgar Poe poosiks spontaansuse varjamise, külmaverelisuse ja sihilikkuse simuleerimise." (Lk 61-61) Niisugune arusaam läheb hästi kokku ka Baudelaire'i varasema arvamisega, et joomine oli Poe'l "mnemooniline võte, töömeetod". Lühidalt võiks Baudelaire'i ettekujutuse kokku võtta nõnda: Poe sukeldus teadlikult kohutavatesse nägemustesse, mida ta sai hiljem kujutada ainult kaine mõistuse kontrolli all. Seega oli täpne ja kaalutletud kompositsioon vajalik selleks, et "sundida saledasse stroofi elementide pime raev".
Baudelaire'i kõhklematu vaimustuse tõttu kujunes Poe ideede mõju prantsuse dekadentidele ja sümbolistidele erakordselt võimsaks, ulatudes läbi mitme luuletajate põlvkonna. 20. sajandi alguses leidsid angloameerika modernistid üllatusega, et prantsuse luule, mis paljudele pakkus kirjanduslikke eeskujusid, on teatava inspiratsioonivastase paatose laenanud Edgar Allan Poe'lt. Ometi oli Poe modernistide silmis ähmane ja lohakas romantik, keda võivad tõsiselt võtta ainult teismelised! Kuidas seda vastuolu seletada? Kuidas võisid Poe'st lugu pidada Stéphane Mallarmé ja Paul Valéry, täpse, detailse ja viimistletud stiili musterkujud? Seda üllatust on 1948. aastal ühes hilises loengus kirjeldanud Thomas Stearns Eliot: "Kohtumõistjalikule kriitikule on Poe tõesti komistuskiviks. Kui uurida tema loomingut lähemalt, siis ei paista see ilmutavat muud kui lohakat stiili, lapsikut mõtlemist, mida ei toeta ei lai lugemus ega sügav õpetatus, ning peamiselt rahavajadusest ajendatud juhueksperimente erinevais žanrides – kuskil ei mingit detailitäiust." ("Poe'st Valéryni". Vt T. S. Eliot, Valitud esseesid. Tlk Jaak Rähesoo. Tallinn: Hortus Litterarum, 1997, lk 174.) Hoolimata kõigist nõrkustest paistab Poe looming Eliotile "ainulise kuju ja imposantsete mõõtmetega massiivina, mis aina kütkestab", ja see on tema meelest mõistatuslik, samuti nagu Poe mõju prantsuse kirjandusele: "Prantsusmaal on tema luule ja luuleteooriate mõju olnud tohutu. Inglismaal ja Ameerikas paistab see peaaaegu olematu." Ka "Loomingu filosoofiat", kus Poe väidetavalt avalikustab "Kaarna" loomise meetodi, polevat Inglismaal ja Ameerikas võetud nii tõsiselt kui Prantsusmaal: "Meil on raske lugeda toda esseed mõtlemata, et kui Poe nuputas oma luuletuse välja niisuguse arvestustäpsusega, oleks ta võinud sellega veel veidi vaeva näha: tulemus teeb vaevalt meetodile au. Sellepärast kipume järeldama, et Poe analüüs on kas lugeja lollitamine või siis enesepettuse näidis, mis jäädvustab, kuidas ta tahtis ise mõelda end tolle luuletuse kirjutanuvat." (Lk 183) Keelelise kommentaariga näitab Eliot, kuidas teatavad ebamäärasused Poe luuletuses mõjuvad lugejale, kelle emakeel on inglise keel: see kõik ei kehti aga siis, kui inglise keelt loetakse võõrkeelena. Kuna Baudelaire, Mallarmé ja Valéry just nõnda Poe tekste lugesidki, pole midagi imestada, et nad nägid paremini just Poe loomingu tervikut ja mitte selle nõrgemaid detaile. Järelikult "pole tähtis, kas "Loomingu filosoofia" on lugeja lollitamine, enesepettuse näidis või luuletuse kirjutamist juhtinud arvestuste enam-vähem tõepärane aruanne; tähis on, et see sisendas Valéryle meetodi ja tegevuse – kirjutava iseenda jälgimise." (Lk 194) Seega on prantslased Elioti meelest lugenud Poe tekste paremini tänu halvale keeleoskusele, ja loonud selle pinnal traditsiooni, mis kujutab endast "luuleteadvuse kõige huvitavamat arengut" alates 19. sajandi keskpaigast kuni Teise maailmasõjani.
*
Eesti keelde jõuab Poe revolutsioonilisel ajal, vahetult enne Eesti Vabariigi loomist. Poe esimene tõlkija oli Johannes Aavik, kes ilmselt luges teda kõigepealt Baudelaire'i prantsuskeelses tõlkes. Juba 1909 oli Aavik eesti lugejaid šokeerinud Baudelaire'i "Raipe" tõlkega (vt Ninniku nr. 1), 1914 aga algatas ta sarja "Hirmu ja õuduse jutud", kus hakkasid kollitama Guy de Maupassant, E. T. A. Hoffmann ja alates kolmandast vihikust Edgar Allan Poe (1915). Õudusjuttude tõlkimine oli osa Aaviku keeleuuenduse projektist, ja nii said Poe novellid eesti keeles eriti ekstravagantse, võõrapärase ja kummitusliku ilme. 1917 ilmunud "Valitud novellid" esindab juba radikaalselt aaviklikku keelt, kus on rohkesti i-mitmust, i-minevikku, lühikesi partitsiipe, ella-liitelisi verbe, ng-liitelisi verbituletisi ja tollaseid uudissõnu. Kuigi paljud neist sõnadest tänapäeval mõjuvad tavalisena (nt omadussõnad kummaline, julm, sünge, talumatu, tegusõnad häirima, kogema, levima, saavutama, suunduma, tajuma, vältima, nimisõnad aare, ese, jõuk, hetk, kujutlus, laip, poos, suhe, vangla, määrsõnad taas ja äsja, sidesõna vaid ja asesõna milline), jätab Poe tõlke stiil ka praegu maneerliku mulje. Toon ühe iseloomuliku näite novellist "Kaev ja pandel":
"Hämmingis, mis järgnes mu kukkumisele, ei märgand ma kohe üht kohutavat asjaolu, mis aga mõned sekundid hiljem, kuna alles maas lamasin, kogu mu tähelepanu köitis. See oli järgmine: mu lõug lebas vangikoja põrandal, aga mu huuled ja mu pää ülemine osa, ehk küll nägilikult madalamal, ei puudutand midagi. Samal ajal näis mu otsaesine niiskes aurus suplevat, ja repetand seente iseloomuline lõhn tungis mu sõõrmeisse. Sirutin käe ettepoole ja värehtin leides, et olin kukkund ümmarguse kaevuavause äärele, mille laiuse määramiseks mul käesoleval silmapilgul muidugi ei olnud ühtki võimalust. Kivist müüritud veere alumist äärt mööda kobades läks mul korda väike kild lahti murda, mis lasin kukkuda alla sügavikku. Mõned sekundid kuulatin vastukaja ta põrkeist, allalangemisel, vastu kasmi seinu; viimati kuulus tume lärtsatus vette, millele järgnes mitmekordne kaja." (Hirmu ja õuduse jutud IX. Tartu: Istandik, 1917, lk 33.)
Küllap jätsid Aaviku Poe-tõlked kustumatu mulje Ants Orasele (1900–1982), kes nende ilmumise ajal polnud veel seitsmeteistaastanegi. Igatahes kujunes Orasest hiljem meie kõige keeleuuenduslikum luuletõlkija. Seejuures on tähelepanuväärne, et Orase varasemate tõlgete stiil sarnaneb kõige rohkem just 1917. aasta "Hirmu ja õuduse juttude" stiiliga. Just niisugune on Orase esimene tõlkeraamat, 1931 ilmunud Edgar Allan Poe "Valik luuletisi ja essee "Kaarna" tekkimisest" (Tartu: Eesti Kirjanduse Selts), mille keelepruuk on nagu Aaviku suust kukkunud: i-mitmuse ja i-mineviku vohamine, üllatavad tuletised ja uudissõnad, maneerlik süntaks. Kohati läheb Oras isegi Aavikust kaugemale, liialdades ilmselgelt ella- ja uma-liiteliste verbide, liitsõnade, täisobjekti ja lauselühendite tarvitamisega. Selle täiesti ainulaadse ja eriomase stiili suurejooneline musternäide on "Kaaren", mille esimene lause annab kohe aimu orasliku manerismi põhilaadist:
Südaööl, mil kambris selles tummalt, tuskjalt mõlgutelles
meeliskelin aegu vanu, ammu veernuid surmani,
kuulin äkitselt eel ukse kerge väikse sõrmetukse,
koputuse ma eel ukse, tasa kostva minuni...
Tavatu on seegi, et Oras lisas Poe luule valimikku "Loomingu filosoofia", asetades nii oma tõlke veidi ebamugavasse korrelatsiooni autori selgitustega. Sedagi otsust mõjutas ilmselgelt prantsuse dekadentide loodud kuvand, milles "Loomingu filosoofia" paigutub kontseptuaalsesse keskmesse. "Poe elule vastab ta luule laad," kirjutab Oras, astudes kindlalt Baudelaire'i jälgedesse. "Sama erinev nagu tema elukäik on ta kirjanduslik füsiognoomia keset ümbritsevat igapäevasust – mingi sünge eksootiline saar keset ajakajalise kirjanduse kord kõrgemat, kord madalamat lainestikku. Ta on autorina täiesti individuaalne, läbi ja läbi tema ise. Ümberringi leidub ärimehelikke või sentimentaalseid nägusid, moraliseerijate pühalikke ilmeid, pedantide kuivunud näojooni. Ainult Poe on mingi suure sisemise valuekstaasi hingestatud, ta kõhn nägu näitab tundlikkust ja võõrdumust elust. Ta ei sobi põrmugi sinna, kuhu saatus ta pannud." (Lk 10-11) Oras kehtestab kindlalt Poe–Baudelaire'i vastavussuhte, ennetades sellega mõnes mõttes Elioti hilisemaid seisukohti: "Kui teine sama õnnetu ja sama geniaalne poeet, Charles Baudelaire, esmakordselt tutvus tema toodanguga, sattus ta otsekohe tema mõju alla, tunnistades, et oli leidnud sugulasartisti, kes sobis tema eksklusiivse hingelaadiga. Mõlemi sageli patoloogilised, kuid siirad ja täiuslikult väljendatud elamused moodustavad kaksiknähtuse, mis uuemas kirjanduses omandanud määrava koha." (Lk 11) Viimane lause sunnib küll kõrvu kikitama: kui Poe ja Baudelaire on Orase silmis "kaksiknähtus", mis "uuemas kirjanduses" asub määraval kohal, kas ei tähenda see hoopiski, et Poe luule tõlkimine on Orase jaoks midagi enamat kui lihtsalt väike täiendus "Hirmu ja õuduse juttudele"? Kas ei tähenda see, et Oras juba siin hellitab lootust: Poe–Baudelaire'i kaksiknähtus võiks sama määrava koha omandada ka eesti luules?
Niisugune kahtlus süveneb, kui jälgida Orase arutlusi "Loomingu filosoofia" üle. Samuti nagu Baudelaire (ja hiljem Eliot!) ei usu ka Oras, et Poe tõepoolest kirjutaski "Kaarna" nii külmalt ja kalkuleeritult, nagu ta oma essees näidata püüab. "Teame, et ta abstraktne mõte võis olla erakordselt järjekindel, laitmatult arenev ja terituv. Kuid näib, et ekstaas veelgi tihendas tema loogikat ja et ta keset jubeduse värinaid võis hämmastaval täpsusel jälgida oma nägemuste sisesidet. Tagantjärele püüab ta seda loogilisust mõnikord teha ettekavatsetuks, nii eriti siin tõlkes esitatud "Loomingu filosoofias", kuid tundub, et selles joones on tegemist ühe tema vaimu põhiomadusega, mida hiljem oli võimalik instinktiivsest seletada kalkuleerituks." (Lk 12) Orase arvates võisid juba Poe nägemused ise olla väga loogilised ja detailsed. Rafineeritud vormi võtsid need pigem intuitiivselt, sest "isegi matemaatiliste valemite avastamine võib minna intuitiivset teed", ja kõige selle kandev jõud oli ikkagi tugev algne emotsioon: "Struktuuri äärmine pinevus ning otstarbekohasus võimaldab tarvitatud materjali abil maksimaalmõju saavutamist. Püsib tunne, et teosed on loodud suure emotsionaalse pinge all, millele mõistus on olnud võimsaks, kuigi väga sageli vaid instinktiivseks abiliseks." (Lk 13) Tundub, et Orase jaoks pole inspiratsiooni-vastane sõjakäik sugugi nii tähtis kui see oli Baudelaire'i, Mallarmé või Valéry jaoks: ta kujutab Poe'd meelsasti intuitiivse, ekstaatilise ja ülimal määral inspireerituna. Kas ei tähenda see, et Poe on Orase silmis juba "arbuja enne arbujaid", teatava luuletajafiguuri prototüüp, mida ta hiljem otsib näiteks Betti Alveris, Heiti Talvikus või Uku Masingus? Ehk veidi teravamalt väljendudes: võib-olla ongi just Edgar Allan Poe kõige esimene arbuja?
Samal ajal kui Oras tegeles Edgar Allan Poe luulega, on ta kirjutanud ka juubeliteksti "Johannes Aavik keeleuuendajana: märkmeid tema 50-aastase sünnipäeva puhul". Selles on Aaviku keeleuuenduse projekti üllataval kombel jällegi võrreldud Poe'ga: "Aavik oleks võind oma teekonna lõpetada kuski hämaral fantastika maal, kui ta klassitsismilt ja akadeemiliselt distsipliinilt juhiseid saand mõistus ei oleks välja töötand sõidukava. Selle üksikuid punkte leiame kõigis ta väljaandeis ja avaldisis. Detailsemalt ja avaramalt annab sellest ülevaate seni peaaegu arvustamata jäänd, 1922. a. ilmund teos "Keeleuuenduse äärmised võimalused" – raamat, milles kalkulatsioon ja unistus liituvad nagu Edgar Allan Poe "Loomingu filosoofias."" (Ants Oras, Laiemasse ringi. Uppsala: Vaba Eesti, 1961, lk 187.) Võib-olla peitub just selles fraasis vastus küsimusele, miks on Poe luule tõlkimine Orase jaoks nii vajalik olnud. Eestikeelne Poe luule kujutab endast justkui vaheastet keeleuuenduse ja tulevase eesti luule vahel, mida 1931. aastal poldud veel kirjutatud, aga mis Orase lootusrikkas kujutluses juba looma oli hakanud. Küllap mõjutaski "Loomingu filosoofia" rohkem või vähem neid Ants Orase eakaaslasi, kellega ta tollal Tartus suhtles: "Üsna ebaformaalsel viisil võidi Werneris või Ko-ko-kos panna alust paljudele üritustele, vahetada mõtteid ja väidelda ning nii enestes kui teistes kiirendada vaimse vere ringvoolu. [- - -] Kui kokkusaamised toimusid õhtuti, võidi neid minna jatkama kodudesse või restoranidesse – viimastesse vahel, korralikult täidet rahakoti puhul, koguni keskööni või üle kesköö, vaieldes Underi ja Suitsu suhtelisest väärtusest või Villoni, Baudelaire'i ja Valéry eri voorustest ja pahedest." (Laiemasse ringi, lk 293.) Kuna tõlkeluulet tollal ilmus väga harva, oli Poe "Valik luuletisi" selles seltskonnas kindlasti märkimisväärne sündmus. Nii aitas Oras "arbujate" tekkimisele kaasa juba enne, kui ta 1938 pani kokku "Arbujate" nimelise kogumiku.
Suurem osa arbujate luulest vastab "Loomingu filosoofias" esitatud poeetikale vähemalt kahes aspektis. Esiteks, Poe soovitab kõigepealt alati "kaalutella mingit effekti", põlgamata seejuures ära originaalsust, "sest see petab iseennast, kes julgeb loobuda nii ilmsest ja kergesti saavutatavast huvilättest". Efekt peab olema uudne ja elav ning luuletaja peab otsustama, kas teostada see ennekõike sündmustiku või tooni abil. Teiseks ei tohi luuletus Poe meelest olla liiga pikk, sest muidu kaduvat mõju ühtlus ja terviklikkus: "Kui mingi kirjanduslik teos on liiga pikk, et see läbi lugeda ühe sõõmuga, peame rahulduma sellega, et loobume ülitähtsast mõjust, mis tuleb mulje ühtlusest – sest kui läheb tarvis kaks lugemispuhku, siis maailma asjad segavad vahele ja igasugune tervikulisus hävib otsekohe." (Just seda pani hiljem Poe'le pahaks Eliot, leides, et Poe "polnud pikemaks poeemiks võimeline" ja et ühe meeleolu juures püsimine olnuvat "teatud sügavama nõrkuse ilming", vt Valitud esseesid, lk 184 ja 185.) Tõepoolest, kõik arbujate iseloomulikumad tekstid paistavad silma originaalsete ja kaalutletud efektidega, olles seejuures küllaltki lühikesed ja püsides sama meeleolu piirides (mis õigupoolest eristabki arbujaid modernismist, tõmmates veel hiljemgi, näiteks Alliksaare puhul selge eraldusjoone arbujalike ja modernistlike tekstide vahele). Peale selle on Poe poeetikal veel kolmas aspekt, mis ei ole sama üldarbujalik, kuid lööb siiski välja mõne arbuja taotlustes mõnel perioodil: see on tõdemus, et "meetrumi ja stroofivormi teisendamisvõimalused on aeva lõpmatud" ja et "kombinatsiooni originaalsuse mõju kaavitavad teised ebatavalised ja mõningad aeva uudsed effektid, mis tulevad riimi ja alliteratsiooni printsiipide laiendatud rakendusest". Selle poolest näib kõige poe'likum arbuja olevat Uku Masing, kes kümmekond aastat pärast Orase tõlke ilmumist kirjutab:
Uks pitseris ning aknal rist, sest lennand loodusära
ja lilled, mis näind lembimist, on nutnud õied ära.
Tolm aknaid sööb, tuul ruute lööb, neid ei saa lahti teha,
kui õhtus köeb ja leegiks lööb täis suuri metsi eha,
mis hyyda võiks kui kaerakõik veel kord ta yle kao,
kuid eha hõigu ahas lõik peab leidma raamis prao,
sest klaas on võik ja rõõmus hõik ei seda lahti tao.
(Uku Masing, Luule I. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 219.)
Masingu manerism on kõigist arbujalikest manerismidest Orasele kõige lähemal; mõned Poe luuletused Orase tõlkes kõlavadki justkui "Masing enne Masingut", taotledes teatavat hallutsinatoorse nägemuslikkuse ülimat astet, kuid jõudes seejuures sageli sõnastuse ähmasusse ja määramatusesse, mis sobivad ainult pöörasele romantikule ja paneksid Elioti kindlasti kulmu kortsutama. Tunnuslik on seegi, et Masing kunagi ei loobunud mõnedest keeleuuenduslikest taotlustest, mis ta noore arbujana omaks oli võtnud (muuhulgas y pro ü, mis uuemates publikatsioonides on alles jäetud ainult tema luuletekstidesse!).
Ninniku tõlkeklassikas on Poe "Kaarna" tõlge samuti "Loomingu filosoofiaga" kõrvuti. Kumbagi neist ei ole redigeeritud (välja arvatud sõrenduste teisendamine kursiiviks). Tõenäoliselt valmis see kogumik Orasel siiski pikema aja jooksul, sest ta on unustanud viia "Loomingu filosoofias" tsiteeritud lõigud vastavusse luuletuse täisversiooniga (mis on tõenäoliselt tehtud hiljem). Selline suurejooneline hajameelsus on küllaltki haruldane, sest tavaliselt ei paiguta luuletõlkijad samasse väljaandesse tõlkeversioone, mis teineteisest üksnes nõrgalt erinevad. "Kaarnale" on Ninnikus lisatud veel kaks hallutsinatoorset teksti, "Uinuja" ning "Unenägu unenäos", mis on värsitehniliselt lihtsamad.
"Kaaren" on hiljuti taasavaldatud Jüri Talveti koostatud "Ameerika luule antoloogias" (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008), kuhu on Orase kunagisest valimikust võetud veel "Israfel", "Ulaluum", "Annie'le", "Annabel Lee" ja "Kellad". Teisi Ninnikusse valitud tekste varem taasavaldatud ei ole.
Hasso Krull
Suur Edgar Allan Poe tekstide pesa
http://www.eapoe.org/
Valik Edgar Allan Poe tekste
http://www.poestories.com/
Edgar Allan Poe "Loomingu filosoofia"
http://www.eapoe.org/works/essays/philcomp.htm
Edgar Allan Poe lehekülgi
http://www.online-literature.com/poe/
http://www.poets.org/poetsorg/poet/edgar-allan-poe
http://www.poetryfoundation.org/bio/edgar-allan-poe
http://www.ushistory.org/tour/edgar-allan-poe-house.htm
Edgar Allan Poe muuseum Richmondis
http://www.poemuseum.org/
sisu