Synnøve Persen

Norra keelest Marianne Lind

mere ema
           mere hingusega
           tuule kiikuvas süles
           puulatvade mahedas tuules
           vikerkaare säras
           valvab oma laste üle

           suve
           ja 
           talve

          kevade
          ja 
          sügise

mere ema
           nutab meie ühiseid muresid            
           sosistab meie unistusi
           päeva tulles
           paitab õrnalt
           tormide paukudes
           annab talve vabaks
           suve tulles

mere ema
           mere süles
           tuule teel



lumi sulab
ja tuule huulil
üks teine viis

ma ootan kannatlikult
tulgu see
mis tulema peab



tulevad
           meresinised silmad
           kotkad sirutavad välja oma tiivad
           lähme nende varju 
           lootuse saarele



ta ütles
           sel aastal linnud ei tulnud
           isegi varblasi pole kuulda

           kõikide merede taga
           üks vaikne maailm



ta ütles
           ma tahaks nii väga lennata
           näha taeva värve
           kuidas nad säravad
           ja mina ise
           olen nagu lind



ma nägin lahkumiseelset
kõhklust
tema silmades

kõiki neid mägesid
mis tal tuli
maha jätta

ühes sähvatuses säras ta
kui
nektarilind

hiljem leidsin ta
kaljude vahel
lendamas



või oli see
tema
kui porokari katkematu vooluna mööda
tormas



enam ei lähe ma
        mereranda
        et lainete kohinas
        kuulda uudiseid sinust 

        ma vaikin
        nii et sa enam ei teagi
        kus ma olen



üks must kalju
keset merd
hõbedane kiir
muidu valge
üleni valge



kätki mere süles
kantakse
sinna
kuhu vaja
vastutuul tõuseb
ikkagi



ma ei jõudnudki
sinuni
isegi mitte tuulega

tõde
rebib unenäo
lõhki

kuu
oli juba ammu
alla kukkunud



igatsesin
ootasin
särasin
igatsesin veelgi enam

igatsesin mures



silitada seda kangestunud keha

                                       silitada
                                    sulatada
                                           lüüa

kuni
pungad
lõhkevad



tuisk
ja
tuuled

külm

tuiskab
ja
puhub

toob külma



taevad tõmbuvad kokku
sulgevad mind pimedusse

hämarikutuul teab
kõike



puud kõnelevad sosinal
ohates
kohisedes

kuu hõbesõõr
sirutab end alla
teravate mäetippude
poole

meenutab

mälestust
temast



mäekalju
lumekivil
jään seisma
kuulen mere kohinat
fjordijää taga

aja jäänused
närtsinud unistused

külm roomab
soontesse
jahutab vere



see must auk
           kas oled sinna teel
           ma kuulen su hingamist
           ma kuulen omaenese 
           häält
           taevaste all

           auk avaneb
           ja
           ma kukun
           ja 
           kukun

           elu hauda



minna üle mere
           tõsta redel taeva poole
           mõelda
           et millelgi pole lõppu

           meri kahaneb
           redelid kukuvad
           mõtted kaovad

igavik kohiseb



ma lähen üle mere
et leida lootuse saar
rohelised aasad
ja inglite laul

teisel pool

lootuse saarel
võib juhtuda
et kõik on teisiti
pehmem
soojem



liiv ja
meri

olen teel ühest merest teise
püsin ootuses



üksikul lainel
kiigun ma
kiigun
kaugemale välja
kaugemale ära
kaugemale põhja
kiigun
           selle kohina sees
           tema õrnal küljel
kiigun
ja kiigun
kaugemale ära

tähtedeni välja



mustem kui must
süsimust

           keerleb
                       valguse poole

muutub vargsi heledamaks
välgatab valguse käes

          just nii kaua

et jõuan seda näha



isegi väikese tähe valguse paistel
võib vilksamisi teed näha

                                        ütles ta



kirjutan tema nime
vesivärvidega
pehmed varjundid
päikesepaistel
nõnda võikski see jääda
mälestuste merre



täht

tookord ei teadnud ma mitte
kõike seda mida nüüd olen näinud

täht

tookord polnud ma veel
siia ellu sündinudki

täht

tookord
ei kiikunud ma koos lainetega

täht
tookord mitte



juba päiksekiire liikumisest
tunnen ma ära

kes ta on

tuulepuhangus
vere kohinas
kuulen teda

ja päike tantsib



tuule hingus
sajab
unistusi



ma rändan
piki huuli
leian
rõõmu
soojust
lootust

kallasteta meri

tema huuled



ta on end hõbesulega
ehtinud

           meelitab mind 
           arust ära

siruta välja tiivad
teeni tähti
haara kinni suvetuultest

           suvetuultest
           hõbesulgedest
           temast



öösel näen ma
seda imelikku valgust
ja järgnen sellele
kuni kuuni



ühest maailmast
teise
           rända

maailma äärele
          taeva taha

rända

pehmed
soojad
silmad

ilmast ilma



ja
ma kiigun
kiigun
           kaugele ära
           ära
           ära

teispoole udu
kõnnumaade igavesse sosinasse

mälestuste merre



           venitada piire
           sukelduda sügavusse

tulla
jätta
lahkuda

           tulla

           leida uute
           unistuste tee

           liigu koos tuultega

           näe
           avasta

           usu
           looda
           sünni

                      sure
                      lenda
           
          lenda ära



haarata kinni
vikerkaarest

           püüda
           eilset päeva 

lasta kõigel minna

see tuleb
siis
kui tuleb



ma ei oota
       enam
       võtan päeva
       nii nagu ta on



ma tahan sulle järgneda õigel teel
eksinud laps
koos sinu ootustega
sõnade kuldne lind
koos sinu lõhutud unistustega

varmalt tahan sulle öelda
koos ilu sosinaga
aja köidikuis
jää oma unistustele kindlaks
päevast päeva
aastast aastasse
sellest tunnist järgmisesse

ütles ta



muud

           peale
           tuule
           häälte

pole ma
kuulnud juba kaua

taevaste taga
flöödihelid



mere ema
           tuli minu juurde
           oma punase palgega
           sõnatult
           pööras ümber
           ja
           läks

kuhu ta läks
ei tea keegi



tema punane pale
jäi minu
juurde maha
nagu mälestus
                     tummalt
                     nagu 
                     kõik mida välja kannatatakse

punasem
sinisem
mustem



       seilan kallasteta merel
       lootuse saare poole

       minu ümber
                              triivivad
                                          jäämäed

       liustikutükid
       libe kaljunukk

       meri sätendab
       päike särab
       mõtted värelevad

                                         sinna 
                                         jah sinna

                    kõikidest jääpankadest mööda
                    kõikidest meredest mööda

vooluga
tuulega
päiksega



                                minu
                                 meri
                          armastus

las ma puudutan sind
toon unistused maailma

tõuse koos minuga




sisu