Inglise keelest Ants Oras
KAAREN
Südaööl, mil kambris selles tummalt, tuskjalt mõlgutelles
meeliskelin aegu vanu, ammu veernuid surmani,
kuulin äkitselt eel ukse kerge väikse sõrmetukse,
koputuse ma eel ukse, tasa kostva minuni.
"Rändur see vist, rännukäigul jõudev öisel minuni,"
mõtlin, "muud ei midagi."
Talv too oli, öö, mil ahi nagu tukkuv tulikahi
pidas viirastava vahi – valvur öise helveti!
Tusklin, ja all paatund koore hõõgus vaev mul imme noore,
neitsi pärast, kel "Lenoore" nimeks nüüd ja alati –
nimi nii kesk inglikoore taevas nüüd ja alati –
sääl vaid – siin ei iialgi.
Kuulin, kuulen veel, kuis kahin, siidi hiiliv salasahin
esiriideist käib, ja vaatan, hurmund, hirmund surmani,
nii et, võites õudse põkse rinnas mu, peaaegu rõkk see
huulilt kuuldub: "Ei, ei lõkse Saatan sea. See vihuti
hirm – see rändur vaid, kuis ikka otsiv paika öösiti –
rändur vaid – muud midagi."
Aga vapraks varus süda; karta miks, ning mida, mida?
"Daam või härra, neid või noormees," ütlin, "palun lahkesti,
oo, see lukk, nii raskelt lukk see kinni, ja kui tuuletukse
hääbus koputus eel ukse, et ei tõesti midagi
kuulnud – midagi!" Ja ukse prahvatin ristseliti:
öö ja öö – muud midagi!
Kaua vaatlin pimedikku, vaatlin sünget, imelikku,
vaatlin, mõtlin mõtteid kurbi, mõtteid, mõeld ei iialgi;
aga murdumatu vaikus – ainus hääl, mis sumbjalt kaikus,
ah, ei kaikund – millest vaikus vaevalt võppus, sageli
mõeld – see sõna vaid: "Lenoore!" kostis, mõeld nii sageli –
ainult see, muud midagi!
Pöörin, tulin lennujalu, hinges lõõskav tulipalu,
kuulin jälle koputusi, hoogsamaid kui viimati.
"Tõesti," mõtlin, "ei, ei pruugi karta – taga aknaluugi
ootel miski – saagu ilmseks varjat võlu! Vagusi,
hing, mu süda, ära põksu, löö, mu rind, nii valjusti –
tuul too vaid – muud midagi!"
Lahti luugi lõin siis julges hoos. Ja ülbelt sisse kulges
suur ja võimas, sünge kaaren, ajust läinuist ammugi
kandunu; ei pilku visand kõrvale, ei viibet lisand –
nagu üllas daam või isand tõstus, laskus loogeldi
ukse kohale, pääl valge Pallasbüsti marmori –
istus sääl – muud midagi!
Suur ja must ja kõrk! Tõest', valdas hirm, end palg veel naerda maldas,
nii sääl istus, hoidis nokka kõrgilt kõrgel uhkesti.
"Kuigi pöet sul pää ja turi," ütlin, "lind sa must ja kuri,"
pelgur pole sa, su puri käind maailma lõpuni.
Pluto surmaranna rändur, kuis sind, lind, sääl kutsuti?"
Lausus lind: "Ei iialgi!"
Imelik ja võigas lugu – loom see öine, linnusugu,
tiivuline võõras, vestev – ah, kuid hääd ei midagi!
Imelik – sest kel ei oleks norgund pää, kel hinge poleks
hiilind tusk, nii kuuldes lindu ukse kohal uhkesti,
ukse kohal, kuju kiivril pajatavat uhkesti,
nimeks kel: "Ei iialgi!"
Aga kaaren üksildane kujul tol, nii salajane,
salavarglik – muud ei sõna öelnud, muud ei öelnudki,
muud ei kõbinat ei kõppu – tiib ei liikund, vajund rippu –
kuni, saabund mure tippu, pomisin: "Läind viimseni
sõbrad mu, kõik hääbub – kaob, kuis lootused, nii temagi!"
Vastas lind: "Ei iialgi."
Kohkus süda, kuuldes seda häält nii võtvat häiritseda
targalt hääletust: "See ainus lugu tal – ta laulab nii,"
ütlin, "ütlust peremehe endise, kel töö ja tehe
hävitet, kel nagu lehe liuglev võbin areldi
surmatuulde tiirles elu, kuuldes koidust õhtuni
kaebeviit: "Ei iialgi!"
Ent veel palgel kummaline, norus sumbuv naeruvine
hämmastavast linnujutust, võtin tooli, seliti
süvenin ta patje siidi, heietades mõtteniidi
järel niiti, mõeldes: "Viidi hukka tööd me mõlemi,
lind mu kurblik, lind mu õudne, hääl kel haudne süngesti
ennustleb: "Ei iialgi!"
Nõnda pää mul mõttes kummus, vajus raskes valulummus,
süda hõõgus linnusilmist, kütvaist hinge põhjani.
Viirastusi mööda veeris – vaimuvarje kooljaleeris!
Mängles tule lõklev keeris – heites kuma seinteni,
riivas lauda, sametpatju, tooli, tutvat, meelsat nii,
mil ei Tend näe iialgi!
Siis, mul näis, õhk soojuv süngus, nagu seeravite hingus
nägematult külvaks hõngu jumaliku viiruki.
"Taevased, kes rõõmsaks teete – elu pettuse ja reete
eest (nii hüüdsin) toote Leete vett kord hingel' ometi!
Joobu, unusta Lenoore, joobu veest, hing, ometi!"
Lausus lind: "Ei iialgi!"
"Prohvet," ütlin, "lind, kas saabund põrgumailt või taevast maabund,
kas su kurat tõi või kaame maruga sind paisati,
prohvet sa, öö julmund hulgus, kartmatu, kel säilis julgus
siin, kust Arm ja Lootus sulgus – ütle, ütle, ihkan nii,
ütle, kas kord Kiileadis lõkkab koit? – Oo, ihkan nii!"
Uhmles lind: "Ei iialgi."
"Prohvet," ütlin, "prohvet siiski, lind või saatan! Kuhu viiski
turm mu lunastuse? Lausu – taevas siiski läkiti
abiks su! Ons sääl, kus peitsid õrna nad, – kus kodu leidsid
kaunile, kes kirkam neitsit? Kas saan rahu viimati
embel õilsa, kes "Lenooreks" inglikeelil kutsuti?"
Vastas lind: "Ei iialgi."
"Siis, oo lind, meelt põrgupiiskel kastev," hüüdsin hirmukriiskel,
"siis, oo siis tee lõpp! – siis haihtu öösse, kust sind saadeti!
Musta sulgegi ei jätta tohi valest, heitvast hätta!
Sumbub arm all surmamätta! Kao ka sina! Kiiresti!
Hukkav nokk mu rinnast kisu, sünge lumm mu hoonest vii!"
Rõkkas lind: "Ei iialgi!"
Ning ta püsib, ning ta püsib, kaaren must, õel vaade küsib,
vaade uurib, vaade puurib hinge viimse narmani.
Deemon must pääl Pallaskuju – kas ei surm ta silmist uju,
kas ei reetvaid võrke kuju vari, valguv minuni?
Ning mu hing sest varjust mustast, valguvast talt minuni,
ei saa tõusta – iialgi!
UINUJA
Siin seisatlen ööl juunikuu
all müstiliselt kirka kuu.
Tal ümber aurav uduring;
kuldveerelt oopiumihõng
tilkhaaval langeb, tilk ja tilk,
mäele, mil nii vaikne pilk,
siis piserdab täis rauget norgu
maailma määratusse orgu.
Näe, haual tukub rosmariin,
ja lõmmelehtki uinleb siin;
loss mähkind udu üle pää,
tal unes mureneda hää;
ning järv, nii tumm on järverüpp,
teadlikult tardund vete hüpp,
Leete rõõm neil rõõmu tipp.
Kõik ilu suigub und – ei sega
Ireenet tema saatusega.
Oo särav daam! mis kokkusaam –
näe, valla akna sünglev raam!
Puuladvast tuul hool vallatul
liugleb luuki, naerust hull –
iilide vaimud võtnud loa
karelda, käia ümber toa,
tantsides eesriide alt
nii tujukalt – nii hirmukalt
üle su ripsmelise lau,
kus uinub hing – me rõõm, me au! –
et seinteni – oo une vang! –
viirastub varju tõus ja lang.
Oo magav neid, mis jube leid!
Milleks, milleks otsid meid?
Su kodupaik vist rannul muil,
mis võõrad iidseil pargipuil!
Nii võigas rõiva tuuletõus,
nii valge palg! nii pikk su hius,
nii tarduv ilma kurbuv kius!
Daam uinub! Olgu uinang pikk
ja rahulik – nii rahulik –
kaugel, kaugel raev ja rikk!
Kui saabub aeg, et talle loodi
teine süngem, sumbjam voodi,
siis andku arm, et tend ei lööda
hirmuga, et läbi öö ta
võiks suikuda, kui Vaim käib mööda!
Imb uinub! Olgu uinang pikk
ja rahulik – ja õnnelik! –
Õrn olgu Vagel, roomar mükk!
Kesk kauget, morni muistset laant
ta uinugu all võlvikaant,
all võlvi, mille ukse raskel
lajataval allalaskel
nii mõni kätkus surnuvaip,
nii mõni mattus üllas laip –
all võlvi, keset hauarive –
sääl, kus vastu välisläve
lapsena ta heitnud kive –
neid heitnud uksele, täis aimu
videvat, et kuuleb vaimu –
kuuleb täitvat altmaa paiku
kooljahäälte õõnsat kaiku.
UNENÄGU UNENÄOS
Minnes sult kaugele,
sa mu arm, mu hurm ja võlu,
surun suu su laugele!
Ei see pettev meeliskelu,
et vaid viirastus mu elu –
ent kas õnn, nii hääbuv praegu,
pagend öö või päeva aegu,
ilmsi hajund, unne hahkund,
kas me rõõm sest vähem lahkund?
See maailm – näiv ja ilmne –
uni vaid suur, suletsilmne!
*
Ranna tuulisel rühal
vaatlen merd, mis möirgab mühal,
kätes pehmelt liuguvaid
kullaseid sõmeraid –
kullaseid – väheseid –
ent ei suuda hoida neid!
Kaovad – nii nõrk neil turb –
ja mul kurb – mu hingel kurb!
Oleks ühelgi sääst!
Kas nad kõik mul kaovad käest!
Kas nii nõrgad mu peod –
haprad, haprad kõik mu teod?
Kas see kõik – see, näiv või ilmne –
uni, uni unisilmne?
sisu