Anne Vabarna

Seto keelest Hasso Krull

EMA UNENÄGU


Oi seda Pekot, pikka poissi,
väga kõrget kosilast,
tema ema hellakest,
Peko mammat marjakest –
õhtul ei enne läind magama,
ei pannud peadki peatsisse,
kui pidi paluma jumalat,
kulda kenasti kummardama:
"Maarja, näita mul magades,
jumal, hästi juhatele,
kust mu poeg naise naiks,
kust saaks osta ubasuu!
Oi Jeesus, meie isa,
Püha Maarja, meie mamma,
kas on mulle mõnusat,
kust on õige kosida?
Talle ju tuhat tulijat,
mitusada sallijat."
Ema läks õhtul magama,
pani pea padja peale.
Ema ütles nii mehele,
kadsatas oma kaasale:
"Kuule, mu üla ülihea,
minu kallis kaasakene!
Peko-poega, pilliroogu,
kallis poissi, kange meesi –
Peko mul rääkis pika jutu,
hani jutu mul haleda:
teid küll kaks on kahekesi,
Peko kõva ja korralik,
kahekesi teete kaheksa võrra,
Peko mitme mehe võrra,
sina, ema, oled ihuüksi,
kandja kahella jalalla,
memmele tahan minia võtta,
taadile taaritegija."
Isa siis emale ütles,
nõnda mammale mainis:
"Ega ei keela minagi,
ei keela mitte sugugi.
Kust leiaks aga omausulise,
veeretaks meile viisilise?
Peko meil pehme viisiga,
kõval usk on korralikum."
Seni ema isaga kõneles,
isa mammaga manitses,
kuni kuked katusel kiresid,
suured tiibu soputasid.
Siis Jeesus emale une andis,
Maarja taadile suiku soovis.
Mamma magas magusasti,
taati tudus tugevasti.
Ingel neile ligi hiilis,
pühavaim tuli tasakesi,
mammale ütles ta magades,
unevoodi peal õpetas,
kus on see Peko jagu,
kus on poja õige osa.
Kõik jäi meelde memmele,
kirjutati keele peale.
Emakene, hellakene,
mammakene, marjakene –
marja und tema magas,
linnu und tema lebas.
Emake siis vaikselt virgus,
mammakene tasa ärkas,
oma meesta raputas,
kena käega kergitas:
"Ärka üles, minu üla,
kaldu üles, minu kaasa!"
Pekotki kutsus pingi pealt,
kulda kõva koti pealt.
Ema hakkas und jutustama,
öökirja keerutama,
kuhu kästi kosja minna,
kästi veereda viinuga:
kästi minna sinna linna,
astuda sinna alevisse,
kus jookseb meri mitut pidi,
kalarand kaksipidi.
Ilus on õunapuu mere taga,
kirsipuu Piusa veeres.
Seal on selline õunapuu,
virvekene visnapuu,
sügisel hakkab õitsema,
talvel marju kandema,
marjad on muudest magusamad,
õunad muudest õigemad,
võtad suhu ja sulabki,
peo peale, pehmenebki.
Neiu koob seal kuldseid sokke,
hõbevitsa veereteleb.
See on Nabra naljaline,
ilus laps, iluline –
pole tal kodu, kus elada,
tare, kuhu taganeda,
neiul on kodu kuuse all,
tare tammeoksa all.
Kõrge kasvab neiu kuuse all,
tark neiu tamme all.
Kuigi vihmale visata,
kuigi tuulele tõugata,
vihm kui viskas, virgaks sai,
tuul kui tõukas, tugevaks sai.
Neiu elas taevaste taga,
sinipilvede servalla,
Jeesus maale ta läkitas,
saatis kulla kõrge'elta.
Tema on päris Peko jagu,
ongi õige Peko osa.




sisu