Anne Vabarna

Seto keelest Hasso Krull

PEKO SÜND


Löön rinnale Jeesuse risti,
otsa ette oma risti:
anna jumal mulle jõudu,
armas Jeesus mind avita,
seda raamatut kirjutada,
seda laulu luua.
Hakkan surnust jutustama,
lamajast ma leelotama,
kes on ammu ära koolnud,
muiste musta mulda läinud.
Eesti tahan riiki rõõmustada,
tahan laulu kokku panna.
Peko see oli pikka meesi,
väga kõva vägimeesi,
ta oli meieusuline,
ta oli selge setukene,
sestap tahan teid rõõmustada,
naine teile nalja teha.
Ema kuis tõi ta ilma peale,
mamma tema maa peale,
sest korrast hakkangi kõnelema,
armas otsast arutama.
Emake haigeks haaratie,
mamma tõppe tõmmatie,
selili ta heitis sängi,
ilma vööta voodi'elle.
Ei püsind selili sängis,
ilma vööta voodi'ella.
Kutsuti parem paabakene,
varjule üks vanem naine –
hakkas pöidlail pehmendama,
käsivarsil vajutama.
Jälle lõi halu hammastesse,
valu veeres varvastesse,
viskas kummuli koti peale,
pahempidi padja peale.
Lõi siis käega vastu kätt,
põrutas ühe vastu teist,
käed vajutas vaheliti,
viis sõrme viskas kokku:
surm on tulnud mu suu juurde,
katku kaela ümberelle.
Kutsus siis Maarjat oma ligi,
hõikas ta Jeesust häälega:
"Oi-või-eks Jeesus, minu isa,
püha Maarja, minu mamma,
tulge mu halu harvendama,
minu valu kustutama!"
Nii ta nuttis. Jeesust kutsus,
nii ta ohkas, Maarjat ootas.
Jeesusel olid selged silmad,
selged silmad, helged kõrvad –
ema kui kutsus, Jeesus kuulis,
haige kui ohkas, Maarja hoidis.
Jeesus tuli rutusti,
Maarja astus armsasti,
viht oli villane käessa,
peos liuda lilleline.
Jeesus andis oma käed,
Maarja viskas viisi sõrme.
Jeesusel pehmed peopesad,
kallid käed kalevised.
Targasti siis jumal tasus,
Jeesus mudis nii mahedalt.
Olid ta juures veidi aega,
ei kaenud haiget kaua aega.
Kõik tänasid jumalat,
kiidetumat Maarijat –
Jeesus päästis ta peakese,
Maarja tema õrnad juuksed:
võtsid kähku käte peale,
päris pehmelt peo peale,
Jeesus pesi liual lillelisel,
kullakarva kuldakausis.
Jeesus andis lapse Maarja kätte,
käänas käteräti peale,
Maarja andis pardi paaba kätte,
vajutas vanale naisele.
Paaba pesi teda parajasti,
pehme veega pehmiteli,
hakkas märksalt mähkimaie,
sihvakalt sirutamaie.
Kutsus mitmed kaema lasta,
kolm-neli kohe katsuma.
Vaatasidki, ütlesidki,
katsusidki kolmekesi,
tänasid pealegi jumalat,
Püha Maarjat ju mainisid,
jõumehe jumal et meile andis,
korraliku kõva lapse:
küljeluud küünrapikkused,
sõrmekondid kui rusikad,
ihu mõnestki ilusam,
luud teistest ju toekamad.
Ei jaksand mähkmeisse mähkida,
kõvasti kinni siduda.
Pandi siis küünal põlema,
vahaküünal valvama.
Isa pani ette Issanda,
ette ikoonikapikese
küünla küünrapaksuse,
vaha mitme vaksa pikku.
Ise pani ja kõneles,
vaha hoidis, riste pildus.
Kingakontsini kummardas,
ise marja maani paindus,
kummardades, kõigutades,
palju paludes jumalat,
"Jumal, anna tervist mu pojale,
kallist õnne mu kanale!"
Kolmekesi nad kummardasid,
paaris maani painutasid.
Seni kullad kummardasid,
seni pardid painutasid,
kuni põles küünal küünrapaksu,
vaha mitme vaksa pikku.
Ilusti palusid Issandat,
marjad kenasti Maarijat,
saigi kaks pead et peatsisse,
neli jalga jalutsisse.
Jeesus kuulis kummardamist,
hulka aega palvetamist.
Ei näind Jeesust need inimesed,
taevataati talurahvas –
jumal oli haige juures,
targa tarenaise ligi.
Jeesus vaatas last ladusasti,
Maarja kana kallisti,
panid kõvad numbrid kõrva juurde,
jõukirjad keset pead,
õndsalt teda õnnistasid,
pühavaimuks valmistasid.
Siis läks jumal oma paika,
Taevaisa oma tarre.




sisu