Richard Wagner

Saksa keelest Hanno Kompus

Lendav hollandlane

Merilaht kaljuse rannaga; Dalandi maja küljel, esiplaanil. Tagaplaanil, kaunis lähedal teineteisest, mõlemad laevad, norralase ja hollandlase omad. Valge öö: norra laev on valgustet; madrused tekil, rõõm ja lust. Hollandi laev mõjub jubedana kontrastina: ebaloomulik pimedus on laotund ta üle; parral valitseb surmvaikus.

NORRALASE MADRUSED (oma laeval, juues)

Tüürimees, jäta vaht!
Tüürimees, siia nüüd!
Ho! He! Je! Ha!
Purjed ülesse! Ankrule!
Tüürimees, hei! –
Ei me karda tuult ei karisid,
Täna olgu kõigil lust ja rõõm!
Maal on küllalt kenu neidusid,
Suhu suitsupiip ja viina tubli sõõm.
Hussassa he!
Rahnud ja torm –
Jollohohe!
Naerame teid!
Hussassa he! Puri maas! Ankur vees!
Rahn ja torm, naerame teid!
Tüürimees, jäta vaht!
Tüürimees, siia nüüd!
Ho! He! Je! Ha!
Tüürimees, hei, tule joo!
Ho! He! Je! Ha!
Rahn ja torm, he!
Möödunud he!
Hussahe! Hallohe!
Tule, me kaasas joo!

Nad tantsivad, iga takti tugeva jalapõrutusega saates. – Tüdrukud tulevad majast, nad kannavad korve täis sööki ja jooki.

TÜDRUKUD

Oi vaatke vaid! Nad tantsivad!
Siin tüdrukud üleliigsed on.

Nad suunduvad hollandi laeva poole.

MADRUSED

Hei! Neiud! Pea! Te kuhu nüüd!

TÜDRUKUD

Kas värsket viina soovite?
Te naaber seal peab ka sest saama.
Kas jook ja söök vaid teile on?

TÜÜRIMEES

Nii on! Nii on! Neil viige juua!
Näib jänust nad üsna nõrkenud.

MADRUSED

Ei kuule neid!

TÜÜRIMEES

Kas näete vaid! Ei valgust! Ja meestest jälgegi!

TÜDRUKUD (hollandlase parrale astumas)

Hei! Laevurid! Kus olete!
Kas toome tuld? Ei näe me teid!

MADRUSED (naerdes)

Hahaha! Ei kuule nad!
Nad magavad!

TÜDRUKUD

Hei! Laevurid! Vastake kord!

Paus. Suur vaikus.

MADRUSED

Haha! (Pilkavalt, tehtud nukrusega) Tõepoolest! Nad on surnd;
Ei maitse neile söök ei jook!

TÜDRUKUD (nagu ennegi)

Oi, kas te nii laisalt ju magama läind?
Kas täna ka teil' pole tulnud pühapäev?

MADRUSED (nagu ennegi)

Nad kindlalt kohtel lamavad,
Kui lohed aaret valvavad.

TÜDRUKUD

Hei! Laevurid, kas ei maitse teil' viin?
Peaksite jänused olema siin!

MADRUSED

Ei nemad joo, ei laula nad,
Ei valgust nende laeval näe.

TÜDRUKUD

Kas pole teil kellelgi kallikest maal?
Kas ei kutsu kaldale teid lõbus tants?

MADRUSED

Nad vanad, puna palgelt läind
Ja nende kallimad on surnd!

TÜDRUKUD (ikka valjemalt ja kartlikumalt hüüdes)

Hei! Laevurid! Laevurid! Ärgake!
Teid ootamas siin on söök ja jook.

MADRUSED (tüdrukutega kaasa hüüdes)

Hei! Laevurid! Kuulge! Ärgake!

TÜDRUKUD (kohkunud ja hirmul)

Tõepoolest jah! Nad näivad surnd!
Ei neile maitse söök ei jook.

MADRUSED (kasvava üleannetusega)

Te lendavast hollandlasest kuulnud küll!
Ta laeva, kuis lauldud tast, näete nüüd seal!

TÜDRUKUD (nagu ennegi)

Siis ärge unest hüüdke neid!
Sest tondid nad, me vannume!

MADRUSED

Kui kaua ju hulgub teie tondi laev üle vee?
Ei teile ju karid ega maru midagi tee!

TÜDRUKUD

Ei nemad joo, ei laula nad;
Ei valgust nende laeval näe!

MADRUSED

Kas pole teil kirju, teateid mingid me küla jaoks?
Me isaisadelle, emaemadelle rõõmu nad teeks!

TÜDRUKUD

Nii vanad, puna palgelt läind,
Ja nende kallimad on surnd!

MADRUSED (käravalt)

Hei! Laevurid! Hiivake ankur veest,
Las torm tuiskab lendava hollandlase eest!

TÜDRUKUD (taanduvad argadena hollandi laeva juurest)

Ei kuule nad! Meil jube siin!
Ei vasta nad, miks hüüame?

MADRUSED

Te neiud, jätke surnud nüüd!
Elavailt kostab teil' rõõmus hüüd!

TÜDRUKUD (ulatades madrustele omad korvid)

Hea küll! Siis võtke korvid need.

TÜÜRIMEES JA MADRUSED

Hei, tulge ise ka siia!

TÜDRUKUD

Nüüd mitte veel! Teil aega veel küll!
Tuleme pea, nüüd jooge vaid,
Kui tahate, siis tantske ka.
Kuid laske naaber puhkab und. (Lähevad ära.)

MADRUSED

Juhhei! Siin kõike rohkelt!
Hei, naaber! Tänu sul'!

TÜÜRIMEES

Nüüd ääretasa klaasid täitke!
Me naabri poolt see tubli jook.

MADRUSED (hõisates)

Hallohoho!
Hei, naabrid, kui teil mehe meelt,
Siis ärgake ja kastke keelt! Hussa!

(Nad joovad. – Siit peale on märgata hollandi laeval liikumist.)

Tüürimees, jäta vaht!
Tüürimees, siia nüüd!
Ho! He! Je! Ha!
Purjed ülesse! Ankrule!
Tüürimees, ha!
Öösel vahil tormi, tuulega,
Jõime tihti soolast merivett,
Laulu lastes rõõmsa huulega,
Lõbus täna vaht, kui neiu patsib kätt.
Hussassahe!
Rahnud ja torm!
Jollohohe!
Naerame teid!
Hussassahe!
Puri maas, ankur vees!
Rahn ja torm, naerame teid!
Tüürimees jäta vaht!
Tüürimees, siia nüüd!
Ho! He! Je! Ha!
Tüürimees, hei! Tule, joo!
Ho! He! Je! Ha!
Rahn ja torm, ha!
Möödunud, he!
Hussahe! Hallohe!
Hussahe! Tüürimees! Ho!
Tule, meie kaasas joo!

Meri, mis muidu ümberringi on rahulik, on hakand lainetama ümber hollandlase laeva; sünk, sinakas leek lööb temal vahitulena põlema. Torm tõuseb ta taakluses. – Meeskond, kellest varem polnud kedagi näha, elustub ühes lõkkega.

LENDAVA HOLLANDLASE MEESKOND

Johohoe! Hojohohoe! Hoe! Hoe! Huissa!
Rannale a'ab meid torm – Huissa!
Puri maas! Ankur vees! Huissa!
Lahte tüürige laev!
Must kapten, maale nüüd,
Seitse aastat kulund taas!
Neitsit kosida sinu püüd!
Neitsi, ole tal ustav kaas!
Lõbusalt, hui! Peiuke, hui!
Muusikat hulub torm,
Ookean tantsu lööb!
Hui! Vilet a'ab! Kapten hei!
Taas oled siin? Hui! Ankur veest!
Sinu pruut, kuhu ta jäi?
Hui! Merele! Kapten, hei!
Kapten, hei! Sulle arm õnne'i too! Ha haha!
Müha, maru, hulu sa!
Meie purjeid ei puutu ta!
Nõiut nemad saatanast,
Ei nad rebene igavest.
Hohoe! Hoe! Ei igavest.

Hollandlaste laulu ajal tõuseb ja vaob nende laev; hirmus maru vihiseb läbi köiestiku. Õhk ja meri jäävad aga, maha arvates hollandi laeva ligemat ümbrust, vaikseks nagu ennegi. – Norra madrused kuulasid ja vaatasid seda algul imestusega, siis kohkumisega.

NORRALASE MADRUSED

Määnne laul? Tondid need! Jube mul!
Kõlagu meie laul! – Laulge kõik! –
Tüürimees, jäta vaht!
Tüürimees, siia nüüd!
Ho! He! Je! Ha!

HOLLANDLASE MEESKOND

Müha maru, hulu sa!
Meie purjeid ei puutu ta!
Nõiut nemad saatanast,
Ei nad lõhke igavest!
Johoe!
Johoe! Huissa!

Norra madrused, keda torm ja ikka metsikumaks muutuva lummutuse toiming vaikima sundis, põgenevad, risti heites, tekilt. Hollandlased, seda nähes, naeravad õudsel pilkel.

Hahaha!

Sedamaid jääb kõik nende laeval surmvaikseks, nagu ennegi; jällegi laotub ta üle läbitungimatu pimedus; õhk ja meri vaiksed, kui ennegi.






Hollandlane tuleb maale; ta kannab musti hispaania rõivaid.

Aaria

HOLLANDLANE

Taas aeg on täis, ning jällegi on möödund seitse aastat.
Täis tüdimust heidab mind meri randa . . .
Ha, uhke ookean!
Vaid lühe viiv, ja sa mind jälle kannad!
Su viha lahtub, ent igavene minu piin!
Too lunastus, mida mandrilt otsin,
Eal ma teda'i leia!
Teile, ilmamere vood, jään mina truuks,
Kuni murdub viimne te laine,
Ja kuivab teie viimne märg!
Kui tihti mere kurku
Ma heitsin end igatsuses alla,
Ent ah! Ei surma leidnud ma!
Seal kus on laevu hirmus haud,
Seal tüürisin just karidelle,
Ent ah! Mu haud ei sulgunud!
Ma mõnites ähvardin piraati,
Sest võitluses ma lootsin surma:
"Siin" – hüüdsin – "näita oma julmust,
Küll aardeid kallid täis mu laev!" –
Kuid ah! Ka mere metsik poeg
Lööb hirmul risti ja põgeneb. –
Kui tihti mere kurku
Ma heitsin end igatsuses alla!
Seal kus on laevu hirmus haud,
Ma juhtsin laeva karidelle:
Kusalgi haud! Iialgi surm! –
See minu needuse hirmus hüüd.

Ta tõstab pilgu taeva poole.

Sind küsin ma, sa taeva kiidet ingel,
Kes mulle pääsu tingimuse lõid:
Kas olin, vilets, kanniks ma su pilkel,
Kui mulle lootust lunastuseks tõid?
Ah, tühi lootus! Õudne tühi uim!
Sest ilmast igavene truudus kadund on!
Üks ainus lootus mulle jäägu,
See vankumatult seisma jääb:
Las maa peal eod veel õitsma löögu,
Ta ükskord siiski hukka läeb.
Päev viimse kohtu! Viimne päev!
Mil koidad sa küll minu öös?
Mil raksub hävituse hoop,
Mil murdub maailm rusudeks?
Kui tõusvad surnuist üles kõik,
Siis hääbun ma ei millekski!
Maailm, sa käiku lõpeta!
Igavene surm, mind hävita!

Käsivarred vaheliti, süngena endasse vaibund, najatab end hollandlane kaljuseinale esiplaanil.

HOLLANDLASE MEESKOND (laevaruumis, nägemata)

Igavene surm, meid hävita!


sisu