Uku Masing (1909–1985) on Eestis ennekõike tuntud luuletaja ja esseistina. Samas on ka tema tõlgete pärand märkimisväärne. Peamiselt koosneb see luulest ja religioosse sisuga tekstidest.

1969 ilmus eesti keeles "VETĀLA KAKSÜMMEND VIIS JUTTU", klassikaline india raamjutustus, kus kooljakehasse asunud tont ehk baital (sanskriti k vetāla) jutustab legendaarsele kuningas Vikramile kakskümmend viis erootilise sisuga mõistulugu. Teos on tänapäeval tuntud peamiselt pealkirja all "Baital Pachisi" ning seda peetakse paljude mujal loodud raamjutustuste eeskujuks. Neist on tuntuimad "Tuhat ja üks ööd", "Kuldne eesel" ja "Dekameron".

Raamatu proosateksti oli tõlkinud Linnart Mäll, kasutades üht 1881 ilmunud saksa väljaannet. Juttudesse põimitud anonüümsete autorite luuletused tõlkis Uku Masing. Kuna tegu oli esimese sanskriti luule tõlkega eesti keelde, lisas Masing ka värsimõõtude kirjelduse. Need jagunevad tema terminoloogias mooralisteks ja silbilisteks. Ninniku tõlkeklassikasse valitud tekst on võetud neljateistkümnendast jutust. Luuletuse värsimõõduks on sloka, sanskriti kirjanduse kõige tavalisem värsimõõt, mis koosneb kahest kuueteist-silbilisest poolest, kummagi keskel tsesuur. Masing on püüdnud säilitada ka kummagi kaheksasilbiku vältelist struktuuri, mis puudutab viiendat, kuuendat ja seitsmendat silpi. Lihtsuse huvides on kõik kaheksasilbikud Ninnikus paigutatud eraldi reale.

Uku Masingu tõlked pole ehk alati niisama omapärased kui tema originaalne luule, kuid siiski paistavad need silma jõulise süntaksi, tavatute neologismide ja haruldaste sõnade rohkuse poolest. "Siin pole rõõmu, õndsust teist" koondab kõiki masingliku tõlkestiili põhiomadusi, muutumata seejuures üleliia raskepäraseks. Jutustuse tekstis pannakse need sõnad noore armunud brahmiini Vāmanasvāmini suhu, kes väljendab nii oma kirge metsas nähtud rad˛atütre vastu. Peale lopsaka sõnastuse paistab see luuletus teiste seas silma ka humoorika tooni poolest, mis kontrasteerub enamiku sanskriti salmide õpetliku hoiakuga.


Hasso Krull




sisu