PABLO NERUDA (1904–1973) on nähtavasti hispaaniakeelse maailma kõige mõjukam ja kõige loetum luuletaja 20. sajandil. Tihti tsiteeritakse Gabriel García Márquezi 1983 öeldud lauset, milles ta nimetab Nerudat "omamoodi kuningas Midaseks", sest kõik, mida Neruda puudutas, olevat muutunud luuleks. Selline ülivõrdeline hinnang pole Neruda puhul sugugi ebatavaline.

Neruda oli sündinud Lõuna-Tšiilis, Parrali maakonnas; tema täispikk kodanikunimi oli Ricardo Eliecer Neftalí Reyes Basoalto. Oma lapsepõlve on Neruda ise kirjeldanud mälestusteraamatus "Tunnistan, et olen elanud" (Confieso que ha vivido, 1974), mis eesti keeles ilmus Tatjana Hallapi tõlkes 1983. "Ehkki olen ilmas palju ringi rännanud, paistab mulle ometi, et seda sorti vihmakunst, millel oli minu sünnimaal Araukaanias kohutav ja kurikaval võim, on kaduma läinud. Sadas kuude kaupa, sadas aastate kaupa. Vihm langes pikkade klaasnõelast niitidena, purunes katusel, või paiskus läbipaistvate lainetena vastu aknaid, ja iga maja oli nagu laev, mis talveookeanil vaevaliselt sadamasse tüürib." (Lk 35) Hiljem üliõpilasena Santiagos elades sai Neruda suurimaks unistuseks pääseda Euroopasse, ning ta hakkas otsima võimalust saada diplomaatilisele tööle. 1927 see viimaks õnnestuski, kuid esialgu sattus noor luuletaja hoopis konsuliks Birmasse – ja seejärel veel Sri Lankale, Jaavale ning Singapuri. Alles 1934 jõudis ta Barcelonasse ja aasta hiljem Madridi, kus ta avaldas mahuka kaheosalise luuleraamatu "Maapealne lähetus" (Residencia en la tierra, eesti keelde seni tõlgitud kujul "Maisest elust").

"Maapealne lähetus" on kirjutatud vastavalt 1925-31 (esimene osa) ja 1931-35 (teine osa); hiljem lisas Neruda neile eklektilisema kolmanda osa, mis on kirjutatud Hispaania kodusõja ajal. Seda raamatut peetakse sageli Neruda kõige võimsamaks luulekoguks, millega võistleb vaid suur müütilis-ajaloolise sisuga sari "Üldine laul" (Canto general, 1938-50, sisaldab 15 osa ja hõlmab trükituna umbes 400 lehekülge). Suurem jagu "Maapealse lähetuse" esimesest osast on valminud Sri Lankal, Colombo eeslinnas Wellawathas. Seal võtab kuju see sürrealistlik stiil, mis valitseb ka teises osas ning hakkab nõrgenema kolmandas, andes teed Neruda hilisemale laadile.

Neruda mälestuste järgi olid Wellawathas veedetud päevad ja aastad tema elus just need, kus ta sai tunda "tõelist üksildust". "Magasin kogu aeg voodis nagu sõdur või maadeavastaja. Minu seltskonna moodustasid laud, kaks tooli, mu töö, koer, mungo ja boi, kes mu majapidamise eest hoolitses ja õhtuti oma külla tagasi läks. Too mees polnud õieti mingi seltskond; tema idamaa teenri seisund sundis teda olema vaiksem kui vari... Niisugustes oludes ei ole üksildus enam kirjanduslik teema, vaid midagi ränka nagu vanglamüür, mille vastu võid oma pea puruks peksta, võid karjuda ja nutta, aga kedagi ei tule." ("Tunnistan, et olen elanud", lk 119.) Teisal kirjeldab Neruda tollast üksindust erootiliste suhete kiire vaheldumise kaudu: "Üksindus Colombos polnud üksnes rõhuv, vaid ka letargiline. Mul oli vaid paar sõpra tänavas, kus ma elasin. Mitmesuguse ihuvärviga sõbratarid käisid läbi mu välivoodist, jätmata mingit jälge peale füüsilise mõnu välgusähvatuse. Mu ihu oli nagu üksildane, ööd kui päevad põlev haolõke troopikarannal." (Lk 126.) Selle pikaajalise üksinduse jälgi on "Maapealses lähetuses" selgelt tunda – ja kahtlemata viitab sellele ka raamatu pealkiri, mis näib diplomaatilise lähetuse ühendavat tundmatule planeedile sattunud tulnuka seisundiga.

Sel perioodil oli Neruda suurimaks kirjanduslikuks kiindumuseks Marcel Prousti "Swanni poolel", mis tema enda sõnul "pani mind uuesti läbi elama minu noorukiea piinu, armastust ja kiivust." (Lk 124.) Nerudat kummitas romaanis korduv "väike meloodia", mida Swann Odette'il endale tihti mängida laseb:

"Swann palus tal [oma lemmikpalade] asemel mängida Vinteuil' sonaadi väikest meloodiat (la petite phrase de la sonate de Vinteuil), ehkki Odette mängis väga viletsalt; aga tihti jääb meile kõige kaunimaks nägemuseks mõnest muusikapalast see, mis meis kohmakate sõrmede alt häälestamata klaverist kostvate möödalöödud nootide kohale kerkis. Meloodia seostus Swannil endiselt armastusega, mida ta Odette'i vastu tundis... [See] väike meloodia oskas, niipea kui Swann seda kuulis, teha endale vajalikku ruumi Swanni sisimas, tema hingeproportsioonid said teiseks, üks nurk oli reserveeritud õndsusele, mis samuti ei vastanud ühelegi välispidisele objektile... Ja et ta väikesest meloodiast ikka otsis tähendust, milleni tema intelligents ei suutnud tungida, siis kooris ta kummalises joovastuses oma sisima hinge paljaks viimasest kui mõistuse abist, et see üksi helide käiku, nende tundmatusse filtrisse pääseks." (Marcel Proust, "Swanni armastus". Tlk Leili-Maria Kask. Eesti Raamat, 1973, lk 52-54.)

Neruda otsustas Prousti kirjeldatud muusika kindlasti üles leida. Muusikutest sõprade abiga uuris ta välja, et väike meloodia "oli võib-olla loodud Schuberti ja Wagneri ja Saint-Saënsi ja Fauré ja d'Indy ja César Francki eeskujul" ("Tunnistan, et olen elanud", lk 124.) Viimaks leidis ta ühe César Francki kolmeplaadilise albumi, kus ta uskus väikese meloodia ära tundvat. Seda albumit hakkas Neruda nüüd öösiti lakkamalt kuulama:

"Ma ei kahelnud hetkegi, et see fraas ja sonaat olid just need. Pimedus langes äkki nagu rusikahoop minu kookospalmide varjus olevale majale Wellawathas, aga igal ööl elas sonaat koos minuga, ta juhtis mind, mähkis mind endasse, kandes minusse üle oma pidevat nukrust, oma võidukat melanhooliat. Kriitikud, kes on minu töid risti-põiki lahanud, pole tänini märganud seda salamõju, mille ma siin nüüd üles tunnistan." (Lk 125.)

Ninniku valik on tehtud peamiselt "Maapealse lähetuse" teisest osast; esimesest osast on võetud "Türannia", "Üksildane härrasmees" ja "Ei ole unustust", ning kolmandast osast "Taevauppunu". Hämara pealkirjaga "Josie Bliss" viitab ühe Birma tüdruku inglisepärasele hüüdnimele, kellega Neruda elas lühikest aega koos, kuid pidi tema eest hiljem põgenema kaunitari armukadeduse tõttu:

"Minu eraelu läks keeruliseks. Veetleva Josie Blissi kirglik armastus kasvas haiglaseks kiivuseks. Muidu oleksin võib-olla alatiseks tema juurde jäänud... Ta oli kiivas ja tundis vastikust minule kaugelt tulnud kirjade vastu... Teinekord äratas mind valgusekiir, moskiitovõrgu taga liikuv viirastus. See oli tema, valges riides, vibutades oma pikka vahedat pärismaalasenuga. Ta tiirles tundide kaupa mu voodi ümber, aga ei suutnud kuidagi otsustada, kas mind tappa. "Kui sa sured, on minu kartustel lõpp," ütles ta mulle. Järgmisel päeval tegeles ta salapärase riitusega, et kindlustada minu truudust." Viimaks saab Neruda ametliku läkituse, kus teatatakse tema ümberpaigutamisest Sri Lankale: "Tegin oma reisiettevalmistusi salaja ja ühel päeval lahkusin kodunt nagu tavaliselt, jättes maha oma riided ja raamatud, ja läksin laevale, mis viis mind kaugele." (Lk 115.)

Neruda luulet on esimesena eesti keelde tõlkinud Johannes Semper. Tema koostatud valimik "Kivid ja linnud" on ilmunud koguni kahes trükis (1968 ja 1977); enne seda oli osa tõlkeid juba ilmunud raamatus "Valik luuletusi" (1953). Ninnikus nr. 6, 2003 on avaldatud väike kimp Kadri Kõusaare tõlkeid.


Hasso Krull




Neruda lehekülgi
http://www.kirjasto.sci.fi/neruda.htm
http://en.wikipedia.org/wiki/Pablo_Neruda
http://nobelprize.org/nobel_prizes/literature/laureates/1971/neruda-bio.html
http://www.aspirennies.com/private/SiteBody/Romance/Poetry/Neruda/pneruda.shtml
http://www.literarytraveler.com/literary_articles/pablo_neruda_chile_isla.aspx

Neruda luuletusi hispaania keeles
http://amediavoz.com/neruda.htm
http://www.angelfire.com/co2/coditos0/
http://www.patriagrande.net/chile/pablo.neruda/poemas.htm
http://www.elmistico.com.ar/poetas/neruda.htm

Pablo Neruda sihtasutus
http://www.neruda.cl/





sisu