Metastasio

Itaalia keelest Maarja Kangro

Teine vaatus

7. stseen

Gernando üksi, vaevatult.

GERNANDO
Halba aimas mu hing, ja tal oli õigus!
Ma aina torman ja pingsalt otsin,
hüüan, näen vaeva,
kuid kuskilt
ühtainsatki jälge kallist ei leia.
Kus on mu sõber?
Ehk tal oli rohkem õnne . . .
Enrico! Enrico! Vaatame . . .
Ah, jõud on otsas:
oh taevas, nii kurnav
on see otsing ja see piin.
Siin kivil puhkan ehk ja kogun end veidi.
(Maha istudes märkab Gernando raidkirja.)
Kuidas? Näen euroopa kirja?
Taevas! Minu nimi? Kes selle raius, ja millal?
(Loeb kirja.)
"Reetur Gernando hülgas
siin rannal kord Costanza.
Ja vaene naine kesk inimtühja saart
kurbusest kustus . . . " Ma suren.
(Vajub kalju najale.)

ENRICO
Ah, on sul uudist?
Räägi, kas leidsid Costanza?

GERNANDO
(kaljule naaldudes)
Costanza on surnud.

ENRICO
Kuidas?

GERNANDO
(osutab raidkirjale)
Loe siis!

ENRICO
Vaene sõber!
(loeb algul vaikselt . . . )
"Reetur Gernando hülgas
siin rannal kord Costanza.
(seejärel valjusti)
Ja vaene naine kesk inimtühja saart
kurbusest kustus.
Oh kuula, sõber rändur:
kui sul kaastunnet on,
maksa siis sina kätte . . . "
Paistab, et kiri pole veel valmis.

GERNANDO
Küllap ta suri enne.
(Langeb nuttes kalju najal kokku.)

ENRICO
Oh kui hirmus on saatus!
Ah, sõber, nuta, sest pisaraiks on põhjust.
Ma nutan kaasa, kaasa nutavad ka kivid.
Ainukene lohutus on ses suures valus see,
et sul endal pole siin süüd.
Sa tegid kõik, mida sinult nõudsid
su tunded ja truudus,
su terve mõistus ja puhas meel.
Ei tahtnud taevas abiks olla . . .
Nüüd jääb sul üle olla leplik,
võtta vastu, mis sulle
kõrgemalt poolt kord ette on nähtud,
ja olla mõistlik, jätta see maa,
kus sulle äng sai osaks.

GERNANDO
Ah pean ta jätma?
Ja kuhu ma siis lähen?
Kas sa arvad,
et võiksin kuskilt veel leida rahu?
Liisk mulle määras just selle paiga siin.

ENRICO
Mis sul on kavas?

GERNANDO
Elu lõpuni tahan
hingata sama õhku,
mida hingas mu arm.
Siin iga ese mu piina aitab toita.
Seda kaljut las suudlen,
leinates elan,
ja kui ma nõnda viin siin täide saatust,
on huultel mul kalli nimi.

ENRICO
Ah, Gernando, mis sa räägid!
Ja su kodumaa? Ja su sõbrad?
Ja vana väeti isa?

GERNANDO
Ta sureks murest,
kui näeks mind selles
haletsusväärses seisus.
Mine! Mu isa eest ise sa kanna hoolt.
Kui minu saatust ta pärib,
püüa välja mõelda veidi leebem jutt.

ENRICO
Ja sa loodad, et mina . . . ?

GERNANDO
Mu sõber, head teed!


4. aaria:

GERNANDO
Lase olla mu haigel hingel,
las ma kaeban, mu kallis sõber.
Hingetõvel, tundepingel
luba saata mind sel teel.
Kuidas võikski leida lohtu
mõnest sõbrast tühjal liival?
Tema piinast poleks rohtu,
minu valu kasvaks veel.


8. stseen

Enrico üksi

ENRICO
Pole hea,
kui ma praegu ärritan ta värsket valu.
Pean teda silmas pidama hoolsalt:
kui ta nii jätkab,
pean viima vägisi ta saarelt ära.
Ahoi!
Me kaaslased ootavad meid laevas,
ehk nemad aitavad hädast välja.
Ahoi!
(Ilmuvad kaks meremeest.)
Me peame, sõbrad,
Fernando leidma.
Vaene on valust hullund
ja ihkab surra siin.
Kas teil on meeles koht,
kus kesk kaljurünki voolab selge mägioja?
Koht on täis põõsaid,
justkui varitsuseks loodud.
Oodake seni,
kuni Fernando läheb mööda,
ja siis tooge ta laeva.
On selge? Siis minge!
(Meremehed lahkuvad.)


9. stseen

Enrico tuleb vasakult. Silvia liigub samas suunas, ilma et ta Enricot märkaks.

SILVIA
Kus on Costanza?
Teab, kus ta kadus?
Oh kus . . .

ENRICO
Mis ime!
Oh kaunis nümf, mind kuula!

SILVIA
(tahab põgeneda)
Ah, sa oled jälle siin!

ENRICO
Miks sa paged?
Oota nüüd veidi.

SILVIA
(eemalt)
Mis on su soov?

ENRICO
Ainult sind näha ja rääkida veidi juttu.

SILVIA
(eemalt)
Kuid luba, et sa räägid sealt eemalt.

ENRICO
Muidugi luban!
(eemaldudes)
Ta on kaunis ja õrn!

SILVIA
(lähenedes)
Kui armas nägu!

ENRICO
Aga mis siis sulle nii hirmus
tundub mu juures?
Ma pole mürgimadu ega kiskja!
Üks lihtne mees ei tohiks sind küll
nii endast välja viia.

SILVIA
Nii et mees siis oled?

ENRICO
Mees jah.

SILVIA
(tahab ehmunult põgeneda)
Oh päästke! Oi appi!

ENRICO
(haarab tüdrukust kinni ja peatab ta)
Oota!

SILVIA
Oh säästa mind!
Mida ma sulle tegin,
et olla võiksid julm?

ENRICO
(tõstab ta üles)
No tõuse, kallis!
Kallis, ära karda!
Ah, kuis teeb haiget ebaõiglane hirm.

SILVIA
(Miks küll uskuda meest käsib süda?)

ENRICO
Ütle, kui oled
sama lahke kui kaunis,
kus küll,
millal sai hukka siin Costanza?

SILVIA
Costanza?
Täna taevast, Costanza elab!

ENRICO
Elab? Ah!
Silviake hea!
Aastaid on möödas, nii et Silvia on suur!
Too nüüd Costanza!
Ja Gernando toon mina . . .

SILVIA
Ah, sul on kaasas siis
see kalk ja jõhker olend?

ENRICO
Õnnetuks kutsu mu sõpra,
ja mitte kalgiks!
Kuid nüüd on aeg,
sest oleks tõesti õelus
lasta oodata veel
kahe kaasa õiglasel rõõmul.

SILVIA
Ma tulen kaasa!

ENRICO
Ei, kui läheksime koos,
võiks liialt aega võtta see käik.
Mine! Kaasa too Costanza,
küll ma Gernando toon.
(Hakkab minema.)

SILVIA
Oota – mis on su nimi?

ENRICO
Enrico!
(Tahab lahkuda.)

SILVIA
Kuula mind:
(tundeliselt)
sa kauaks ei tohi jääda!

ENRICO
Kust nüüd see rutt, mu kallis?

SILVIA
Ei tea.
Muutun niivõrd kurvaks kohe,
kui lähed ära; ja kui sa naased,
naaseb ka rõõm mu hinge –
selsamal hetkel.

ENRICO
Oh tea, veedaksin sinu seltsis kõik päevad!
(Lahkub.)


10. stseen

SILVIA
Mis mul on viga?
Ta läheb, ent mu hinge jääb alles!
Ta läheb, ja on mu mõtteis
ikka veel siin minu kõrval!
Kust küll meeltes see maru?
Ma ei saa aru.


5. aaria:

SILVIA
Nii nagu tuul,
mis tõuseb ja tõuseb
ja puhkeb tormiks valla,
võib tormiohtlik olla
arm südames ja suul.
Kui kuum see tundelõke on,
ta leek mu hinge noolib!
Julm armastus ei hooli,
mind süütab põlema!


6. aaria:

COSTANZA
Tormab aeg ja lisab sammu,
aga mind see ei aita palju,
puu küll langeb ja murdub kalju,
vastu peavad mu vaev ja piin.
Kuis mind varem elu hurmas!
Nüüd nii pikaldases surmas
juba aastaid hääbun siin.

(Retsitatiiv)
Et praegu süütut õde pole siin,
ei saa mööda lasta ma juhust,
pean oma ränga töö kord lõpule viima.


12. stseen

(Gernando ja eelnev.)

7. aaria:

GERNANDO
(ilma Costanzat nägemata)
Et truu ja mõistev sõber
eemale on läinud praegu,
ma leinan kalleid aegu
ja annan kaljul suud.

(Märkab Costanzat.)

Kuid . . . kes see on?
Kust ta tuli? Just nüüd!

COSTANZA
Näed vaeva –
ja mis siis, kui kurba teost
ei näe keegi?
Milleks, vaene Costanza, sa küll rügad?

GERNANDO
Costanza! Mu kallim!
(Embab Costanzat, too pöörab ümber ja tunneb mehe ära.)

COSTANZA
Ah, siin on reetur! Ma suren!
(Langeb minestanult kivile.)

GERNANDO
Mu arm! Ta ei kuule . . .
Oh taevas! Meelemärkuse kaotas.
Nüüd aitaks paar tilka külma vett . . .
kust ma need leian . . .
Jah! Seal on ju mägioja, ma äsja nägin . . .
Kuid nõnda jääb mu arm siia minestanult maha . . .
Kui tuul ma naasen kohe.


13. stseen

Enrico ja minestanud Costanza

ENRICO
Ei aima veel mu sõber,
et teda ootab õnn.
Miks varjab ennast . . . teda kuskil ei näe . . .
Kuid sellel kivil kaunis nümf magab rahus!
Et Silvia see pole, on see Costanza!
Oh kuidas kumab surm ta palgel!

COSTANZA
(hakkab toibuma)
Oh aeg!

ENRICO
Costanza!

COSTANZA
(Ei heida mehele pilkugi)
Jäta mind!

ENRICO
Costanza!

COSTANZA
Jäta mind!

ENRICO
Toibu nüüd kaasa
ustava armu nimel.

COSTANZA
(nagu varemgi)
Jäta mind, hirmus reetur,
las suren rahus.

ENRICO
Ma olen reetur? Mind sa ei tunne.

COSTANZA
(pöörab ümber ja vaatab meest üllatuse ning ehmatusega)
Oh taevas! Gernando – kus ta on?
Sa ei olegi tema?
Kas ma und nägin enne
või näen ehk praegu?

ENRICO
Polnud uni see, mis nägid.
Sa nägid tõesti Gernandot,
ja praegu näed sa siin seismas ta ustavat sõpra.

COSTANZA
Ta julgeb veel näole anda,
see mees, kes mind tookord
nii julmalt jättis maha?

ENRICO
Ah, vaene naine,
ta ei jätnud sind,
vaid võeti vangi.

COSTANZA
Millal?

ENRICO
(osutab kaljukoopa poole)
Siis kui koopas nii õndsas unes
magasid sina.

COSTANZA
Kes ta vangi viis?

ENRICO
Piraadid teda
ootamatult ründasid rannal.
Ta võitles vapralt,
ent kui sai haavata, kukkus mõõk tal käest.
Piraate oli rohkem ja nii alla ta jäi.

COSTANZA
Ent siiamaani?

ENRICO
Ent siiamaani
sai ta olla vaba üksnes mõtteis.
Ja oma mõtteis ta viibis aina su juures.

COSTANZA
Oh taevas,
kuis tegin ülekohut sulle, kallis!

ENRICO
Viimaks võitles end kütkeist ta vabaks:
viimaks sai siia naasta
truu ja armastav kaasa,
et rahu saaks su süda
ja et lakkaksid kaebed,
et kogu elu ta olla saaks sinu kõrval.

COSTANZA
Oh, mu Gernando,
oh, kus sa said?


Viimane stseen

Eelnevad, Silvia. Samal lavapoolel ka Gernando.

SILVIA
Costanza! Costanza?
Gernandot ootad sa asjatult siin.
Ta veidi aja eest läks vett sulle tooma
ja võeti vangi, nii et naasta ei saa.
(näitab käega paremale)

COSTANZA
Heldus! Võeti vangi?
Kuid kes? Ja miks?

ENRICO
See kõik on minu süü.
Ta pidas sind ju surnuks
ja tahtis jääda siia,
nii lasksin meestel
ta kinni püüda.

COSTANZA
Oh lähme
ja päästame ta vabaks.

SILVIA
Ah, oota,
ma rääkisin neile kõik.

COSTANZA
Mis ootan veel?
Kas ma aastaid pole oodanud juba?
On aeg, et minu kibe saatus
lõpule jõuaks.
(Üritab lahkuda ja leiab end Gernando embusest.)

GERNANDO
Vaid selles embuses, kallis.

COSTANZA
On see tõsi?

GERNANDO
Või on uni?

COSTANZA
See on Gernando?

GERNANDO
Kallis on minu kõrval?

ENRICO
Sellest õnnest, neist ohkeist,
sellest suudluste tulvast
mul hellaks läheb meel.

SILVIA
(läheb Enrico juurde)
No näed, Enrico,
vist on Gernandol rohkem tundeid.
Vaid vaata, kuis ta Costanzaga räägib:
ja sina ainult vaikid.

ENRICO
Kui ma vaid teaksin,
et pead mind sama kalliks,
sulle ütleksin kõik.

SILVIA
(õrnalt ja väga rõõmsalt)
Kas pean sind kalliks?
Kallimaks kui oma hirve.

ENRICO
Kui nii, kas annad mulle siis käe
ja saad mu naiseks?

SILVIA
Su naiseks?
Ei elu sees!
See oleks hullus!
Kuskil saarel peaksin ju siis
kurvalt üksinda veetma kõik elupäevad.

COSTANZA
Ei, Silvia,
mu hea Gernando ei jätnud mind:
teada saad kõik.
Ma ei rääkinud meestest õigust,
nad ei ole julmad kiskjad.

SILVIA
Kui Enricot ma nägin,
sai see mul selgeks.

COSTANZA
Mu kaasal polnud süüd
ja oma sõnad ma võtan tagasi.

SILVIA
Ja minagi teen nii.
(Ulatab Enricole käe.)


Kvartett:

COSTANZA
Rind lausa rõkkab rõõmust,
kui kõrval on kallis kaasa.
Viis tuul kõik mu mured kaasa,
viis ohked ja nutu ka.

GERNANDO
Mis võin veel elult tahta,
kui leidsin üles kalli!
Nüüd nukrust mu hing ei salli,
vaid tahab hõisata.

SILVIA
Kui sa vaid näeksid, armas,
kui võimsalt taob mu süda,
siis teaksid sa ka seda,
kuidas sind hoian ma.

ENRICO
Võta see käsi pandiks,
tea, et mu arm ei leigu,
veel ustavamat peigu
ei leia kuskilt sa.

KÕIK
Armuleeke tuleb hoida,
armas Amor, neid sa toida,
ole hoolas, ära halba
oma valda
luba sa!

GERNANDO
Õndsad piinad!

COSTANZA
Kõik need aastad!

GERNANDO
Ah, Costanza!

COSTANZA
Jõudsid naasta!

ENRICO
Kallis Silvia!

SILVIA
On need vast rõõmud!

ENRICO
Kullakallis!

SILVIA
Oh, õnnesõõmud!

KÕIK
Oh kiitkem seda päeva,
kui rõõm lõi selgeks taeva!
Nüüd lennuta, tuul, me laeva
ja meie laulu ka!

(Lõpp.)



sisu