Itaalia keelest Maarja Kangro
Elu kuu peal
Lustlik draama kolmes vaatuses
Joseph Haydni ooperi libreto
Tegelased
ECCLITICO – Petis-tähetark (tenor või alt)
ERNESTO – Ratsaväelane (alt või tenor)
BONAFEDE – (bass)
CLARICE – Bonafede tütar (sopran)
FLAMINIA – Bonafede teine tütar (sopran)
LISETTA – Bonafede teenijanna (alt või sopran)
CECCO – Ernesto teener(tenor)
Tegevuspaigad
Esimene vaatus
Ecclitico maja katuseterrass
Tuba Bonafede majas
Teine vaatus
Võluv aiake kujuteldavas kuumaailmas
Kolmas vaatus
Saal Ecclitico majas
Esimene vaatus
1. stseen
Öö. Kuupaiste, tähistaevas. Ecclitico katuseterrass, mille keskel on vaatetorn ning kahele pukile toetuv suur pikksilm. Terrassi valgustavad neli laternat.
Ecclitico ja neli õpipoissi.
KOOR
Oo kuukera kauge,
nii daamilik-rauge,
kuis paitad me lauge,
kui uinume öös!
Kas saame su pinda
kord jalge all tunda?
Ehk nõu oskad anda
me teadusetöös?
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Aitab, aitab, te kuujüngrid!
Küll me rauge jumalanna
kuulis te harrast anumist;
küll ta pea võtab kuulda me kõigi palumist.
Kuid nüüd hiivake õlule
mu uusim imeseadeldis,
maailma täpseim teleskoop,
ja viige üles torni ta.
Püsti pange ta risti Maa orbiidiga.
Tahan näha, kas ehk valmis on
kaks head planeeti kohtinguks,
id est, kas oma sängi Kuu viib Päikese:
seda kõike vaid varjutuseks lihtrahvas nimetab,
neil tundmatuks jääb tagamaa . . .
Nüüd ent minge, sest peagi Kuu poeb magama.
KOOR
Me haarame hoobilt
siit hea teleskoobi
või hoopis mikroskoobi,
või mis ta nüüd on.
Oo teaduseluule!
Ei mõtle me muule:
ehk kerkinud Kuule
on suurlinn või onn?
Võtavad pikksilma ja tarivad selle vaatetorni; pikksilma ots jääb tornist välja paistma.
ECCLITICO
Oh, küll on palju taipu
ja annet saanud kaasa need,
kel laisa loomu andis loodus!
Ah, küll on kelmiamet siin ilmas soodus!
Kes väidab, et ta luua oskab kulda,
kes ravimiks müüb mulda,
kes teab imedieete,
kes näeb läbi planeete;
on neid, kel tiitlid peened
on ostetud kui meened;
kelmuseks leidub alati mõni moodus,
ah, küll on kelmiamet siin ilmas soodus!
On minu osaks elus peen ebatäheteadus,
kas või doktoreil ajan
hõlpsalt puru silma:
hea jahimees ei jää eal saagist ilma!
Siin on üks ohmu, üks armas lihtsameelne:
hea sinjoor Bonafede!
Ta uskuma jääb kõike
ja sestap lasen käiku
oma hiilgava pettemehhanismi:
kohe näeb, kuidas riugas lööb mehe pahviks!
2. stseen
Bonafede ja eelnevad.
BONAFEDE
Kas tohib tulla?
ECCLITICO
Jah, palun, olge lahke.
BONAFEDE
Tervist, sinjoor Ecclitico!
Tulin vaatama, mis teie siin ka teete.
ECCLITICO
Hetkel tähtkujud köidavad mu meeli.
Ma uurin universumi ülevaid teoseid
ja kõigi nende põnevaid seoseid:
kas mõjutab Suur Peni Taevasõela,
kuis Perseus Medusa pea sai pihku,
kuidas Suure Vankri tee taevas nihkub.
BONAFEDE
Oh mis auväärne amet!
Ka mina väheke täheteadust uurin;
kuid mind hirmsasti häirib see,
et on teadlased ilmselt väljas muu peal
ja teada neilt ei saa, mis toimub Kuu peal!
ECCLITICO
On Kuu me Maa hea sõbratar,
kelle helkivaid palgeid Päike valgustab;
kuid uusim teadus märkas Kuu peal veidrat melu . . .
Selgus: keset seda ilu
ka Kuul on elu!
BONAFEDE
Ah, kas tõesti on nõnda?
Et Kuu peal on ka elu?
Kuid mis siis on need täpid?
Teate küll, kõik need tumedamad lapid?
Minu vanaema väitis, ja uskuma jäin mina,
et Kuulgi silmad on – ja suu – ja ka nina!
ECCLITICO
No mis lora, no mis lora!
Need mustad laigud on ju linnad!
Ja täpid – need on mäed!
Need mäed pole küll kivist, nagu neid Maa peal näeb,
vaid imematerjalist, mis lausa vetrub.
On pehme nagu juust ta,
katab ehk poole Kuust ta.
Iialgi ta ei murdu,
vaid õrnalt nõtkub,
siis kui kogukas härra ta pinda sõtkub.
BONAFEDE
Mis imelugu!
Kuid öelge mulle, sõber,
kuidas saite te teada,
et on Kuul pehme pinnas?
ECCLITICO
On vaatetornis vinnas
peen teleskoop,
mis asju näeb ka seestpoolt
niisama hästi nagu tagant- ja eestpoolt.
Näitab punktipealt ära
kõik külad ja kõik linnad,
lisaks majad ja väljakud
ja üksikisikud.
Mu teleskoop
ka seda võimaldab näha meil, nii salamahti,
kuis Kuu peal naised riietuvad lahti.
BONAFEDE
Oh mis võrratu masin!
Kuid öelge, kas ei võiks
teie vägeva riistaga
vaikselt Kuule kiigata ka mina?
ECCLITICO
No miks mitte?
Kui mul sai valmis
sensatsiooniline vaatlusmasin,
loodan, et teiste huvi pole kasin!
BONAFEDE
Minu tänu ei lõpe, sel pole äärt.
Teie heldus on küll head tasu väärt.
ECCLITICO
Rõõm on näha teadlashinge!
Te lahkelt torni minge.
Seadke vaim valmis lummaks,
näete asju, mis löövad lausa tummaks.
BONAFEDE
Lähen, tahan tõesti näha,
kas säherdune isevärki pikksilm
näitab ära, mismoodi elab Kuuilm.
Kuid kes on kõik need mehed,
kes tulevad sealt tornist, kust näha on tähed?
ECCLITICO
Õpivad siin minu juures.
Ka nemad Kuust on vaimustuses, päris suures.
3. stseen
(Õpipoisid tulevad tornist alla ja kummardavad Bonafedele.)
BONAFEDE
Vennad head, jõudu tööle!
KOOR
Oh aulik, meie teele
te mõistus annab valgust,
me näeme uhket algust:
just teile oma malbust
Kuu ilmutama peab!
BONAFEDE
Kui taevas tahab nõnda,
mul hullupööra veab!
KOOR
Nii võimas on te aju,
pea Kuust ta kõike teab,
kord Kuule rajab maju,
saatkonna sisse seab.
(Lahkuvad)
BONAFEDE
Kui taevas tahab nõnda,
mul hullupööra veab!
(Suundub vaatetorni.)
ECCLITICO
See armas taevas mõnda
nüüd ninapidi veab.
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
No nii, Claudio, Pasquino,
(tulevad kaks teenrit)
te pange masin tööle,
seadke ta päris teleskoobi ette:
las Bonafede vaatab sinna kenasti sisse.
Kui käima panna meie hea umbluu seal,
arvab too loll, et kõik see toimub Kuu peal.
(Teenrid lahkuvad)
Küll on maailmas juhme,
kes võltsi teleskoobiga
loodavad näha püha tõde ennast!
Küll on lust teha lolliks säärast vennast!
Udupead usuvad, et teadlasel on tõsi taga,
kuigi teadlane midagi ei jaga!
(On näha, kuidas teleskoobi otsa seatakse valgustatud masin, kust paistavad liikuvad kujud.)
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Meie hea Bonafede
naudib seal kaunist vaadet,
usub õndsalt, et uurib Kuu peal naisi,
jälgib kuunaiste sääri, hindab reisi.
(Bonafede tuleb naerdes tornist.)
BONAFEDE
Mis ma nägin, mis ma nägin!
ECCLITICO
No mida siis?
BONAFEDE
Nägin miskit, mis mured ära viis.
Kavatiin
BONAFEDE
Nägin, kuidas nooruke neiu
vanahärrat kaisutas aina,
andis suud nii armsa ja paina.
Oli vanal meel vast hea!
Neiu embas, vanal oli meel nii hea!
Kuu peal piirid neid ei paina,
nemad vanusest ei tea!
(Suundub taas torni)
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Kui kena neiu embab vanaätti,
pole mängus siin arm, vaid omakasu.
Annab musi see ingel!
Kuid eks looda ta vaid, et vana kõngeb.
(Retsitatiiv)
(Bonafede tuleb tornist alla.)
BONAFEDE
Mis ma nägin, mis ma nägin!
ECCLITICO
No mis seal toimus?
BONAFEDE
Tuli välja,
et Kuul saab tõesti nalja!
Kavatiin
BONAFEDE
Nägin vahvat meest, kes andis
oma naisukesele kolki.
Vaene mees, kes sarvi kandis,
tegi naisest kaasa truu.
Majas kord on tolles kandis,
õiglast meelt on tulvil Kuu!
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
No annaks taevas,
et pettepilt, mis äsja jäi silma,
rõõmustaks vahel ka me oma ilma.
Kui sarviteinud naised
õnnetuilt õilsailt meestelt
teinekord saaksid korralikult peksa,
ehk taipaksid, et enam nii ei maksa.
(Retsitatiiv)
(Bonafede tuleb tornist.)
BONAFEDE
Küll see vast oli võimas!
ECCLITICO
Ja mis nimelt?
BONAFEDE
Praegu nägin, praegu nägin,
kuidas Kuu peal
käib asi nii, kuis õigeks peaksin mina:
seal Kuu peal sai naine mehelt pika nina.
Kavatiin
BONAFEDE
Nägin, kuidas armuke hülgas
peene daami keset ta ohkeid,
ainult naeris kaebeid rohkeid,
pööras naljaks ta silmavee.
Küll on Kuu peal kombeid uhkeid!
Miks me Maa peal nii ei tee?
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Kui mehepoeg Maa peal nõnda käituks,
me daamide aplad unelmad ei täituks.
BONAFEDE
Kulla sinjoor Ecclitico,
nägin tõepoolest imet;
selle märgiks, et ma te teadust hindan,
võtke vastu see summa.
ECCLITICO
Oh, mis te nüüd!
BONAFEDE
Oh no võtke ta, palun,
just nii on mu soov.
ECCLITICO
Kui just nii on te soov,
siis võtan küll.
BONAFEDE
Ma tulen homme taas.
ECCLITICO
Kuis härra soovib.
BONAFEDE
Tõesti, see teleskoop on imeasi!
Kuu peal kosmilist õiglust mul näha lasi!
Aaria
BONAFEDE
Neiu vanamehe kaisus:
magus arm on üle kõige!
Mees, kes kolgib naist, kes raisus:
lase käia, täitsa õige!
Daami kaebed naerda välja:
küll seal Kuu peal saab vast nalja!
Oh mis kombeid, oh mis võtteid
näitas mulle kaunis Kuu!
Nüüd ei paelu minu mõtteid
enam tõesti miski muu!
4. stseen
Ecclitico, hiljem Ernesto ja Cecco.
(Retsitatiiv)
ECCLITICO
Ega mina ei jahi
vanamehe raha;
kuigi see poleks paha,
on mu sihtmärk Clarice,
võluv tütar, kes kasvab justkui kongis:
vana oinas mu tibu peab aina vangis.
ERNESTO
Mu sõber, olge terve!
ECCLITICO
Õhtust, sinjoor Ernesto!
CECCO
Las ma kummardan te ees,
Kuise ilma saadik!
ECCLITICO
Ah jäta, mis sa siin sonid.
ERNESTO
Nägin, et teie majast lahkus äsja sinjoor Bonafede.
On ta te sõber?
ECCLITICO
Mu sõber ja mu jünger,
kelle mõte keerleb astronoomia ümber.
ERNESTO
Tal on väga kaunis tütar.
ECCLITICO
Tal on neid kaks.
CECCO
Kuid nägus teenijaneid?
Koos temaga tal kokku kolm on neid.
ERNESTO
Mind ta Flaminia võlub!
ECCLITICO
Eks mind ta Clarice hurma.
CECCO
Ja Lisetta nimel ma läheksin või surma.
ERNESTO
Ma palusin ta kätt, aga vana oli vastu.
ECCLITICO
Loodab vist leida tütardele printse ja meieni ei lasku.
CECCO
Vahi ahvi –
ta teenijale leida loodab krahvi.
ECCLITICO
Kas Flaminial on teie vastu tundeid?
ERNESTO
Ta tunded on tulikuumad.
CECCO
Minu Lisetta
jumaldab mu sarmi, mu ilu ja mu rammu.
ECCLITICO
Ja Clarice mind ihkab juba ammu.
Öelge, kas poleks aeg nad hullult välja petta?
ERNESTO
Kui taevas aitab!
ECCLITICO
Teie aidake mind,
ja kõik saab korda.
CECCO
Ideede puudust te ilmselt ei kurda.
ECCLITICO
Kas teil rahakest jätkub?
ERNESTO
Kui on vaja, müün maha kogu vara.
CECCO
Terve kuupalga võin ma anda ära.
ECCLITICO
No läki, näitan teile masinat, mis vigureid teeb.
Teie poolt lojaalsus,
minu poolt geniaalsus,
ja see ätt Bonafede, näen juba ette,
meile naisuksed ise rõõmsalt toob kätte.
CECCO
Kui armas!
ERNESTO
Ent kuidas siis?
ECCLITICO
Küll te veel näete.
Pange kõlisev valmis
ja siis oodake käske: plaan on mul peen,
ma annan teile sõna, et imet teen.
Aaria
ECCLITICO
Et petta vana jobu,
peab tarvitama riukaid
ja tühjendama kaukaid –
te mõistate mind küll!
Kõik raha kalliks peame,
kuid – kuid samas hästi teame,
et ihnuskoid või tobu
ei oota eal idüll.
5. stseen
(Retsitatiiv)
CECCO
See tüüp siin ilmselt kokku ajab roppu moodi rikkust.
ERNESTO
Miks sa nii arvad?
CECCO
Eks vahendajad ju võta tühise töö eest lausa tapvat tasu.
Mis muu tõukab neid tagant kui omakasu?
ERNESTO
Nüüd sa küll laimad!
Ecclitico on geniaalne,
lisaks professionaalne;
ta aitab meid, sest ihkab Claricet ta süda.
CECCO
Ma taipasin seda.
See geenius ihkab üht naist: ega paha ta ei taha!
Ja ta soovi viib täide meie raha.
ERNESTO
Oh vaiki, teener!
Mulle aitab, et sa aina kurja haud!
CECCO
Nüüdsest peale ma vaikin nagu haud.
ERNESTO
Lähen vaatan, kui palju ma raha tuua saan.
Ja sina Eccliticol aita seada valmis
kõik see, mis tarvis.
Kui on abi ta vembust,
peagi ma rahus naudin kalli embust.
Aaria
ERNESTO
Mu arm, naeruks paota
nüüd mahlased huuled,
me mängu ei kaota,
sest saatusetuuled
pea muudavad meelt.
Su silmade tulle
ehk ilmub nüüd helgus –
mu daam, luban sulle,
et taibukas julgus
lööb tõkked me teelt.
(Mu arm, naeruks paota
nüüd oma kaunid huuled,
sest saatus ja tuuled,
kõik tuuled pea muudavad meelt.
Ma tõotan, ma tõotan,
et taibukas julgus
kõik tõkked lööb teelt.)
6. stseen
(Retsitatiiv)
CECCO
Küll mu isand on vahel ikka naljakas!
Ta maailm tundub opakas:
muudkui ta kiidab ja imestab,
ta lihtsameelseid silmi iga kelm vabalt pimestab.
Isand arvab, et üht silmakirjateenrit andumus ajendab,
ihnuskoi tema meelest targalt majandab,
neid, kes on lahked, ta kui ilmaimet kummardab.
Et on hurmav mõni daam, sageli pihib ta,
sest too on katnud nina puudrikihiga.
Aaria
CECCO
Nii lood on kord ilmaga:
ohmu iga ilmaga
usub, et silmaga
näeb ära ta tõe.
Ei tea lihtne lollike,
et kõik ju luiskavad
ja pettust puistavad:
sest kelmid ei põe!
7. stseen
Tuba Bonafede majas, lahtine rõdu. Valgustatud lauake ja toolid. Flaminia ja Clarice.
(Retsitatiiv)
CLARICE
Tule ometi, õeke: nii tähine on õhtu!
Tule, hingame veidi värsket õhku!
FLAMINIA
Kuid mis siis saab, kui rõdult leiab eest meid
me karm ja võimukas papa?
CLARICE
Ah, maha ta ei tapa!
Kus see ja teine mingu.
Aina kärgib ja vingub,
justkui topiseid meid ummuksis hoiab.
FLAMINIA
Ent seni, kui meid toidab
me papa, jääb meil üle ainult alluda.
CLARICE
Miks lasta õigusi talluda?
Minul on villand vangipõlvest julmast
ja juba ammu unistan ma pulmast.
FLAMINIA
Kas abielus olles me naudime siis vabadust ja õnne?
Pigem veel rohkem allume kui enne.
CLARICE
Kulla õeke, ega mehed pole enam nõnda jäigad;
priius on neile tähtis nagu meile.
Et on kooselu range, mõeldi eile.
FLAMINIA
Meil tõesti veab, küll on me saatus soodne,
kui me mees on nõnda moodne!
Hoidku meid taevas armukadedast kaasast!
CLARICE
Mul kuluks nädal, et terveks teha ta,
või ta peaks elule ütlema aidaa!
FLAMINIA
Sa mehe mürgitaksid ära?
CLARICE
Oh ei! Ma tean teisigi teid,
mis neid mehi, kes on kiivad,
üsna edukalt rabandusse viivad.
FLAMINIA
Kui ainult papa nõustuks,
võiksin loota, et Ernesto saab minu meheks.
CLARICE
Soovin, et nii ka mul ja Eccliticol läheks.
FLAMINIA
Kuid Eccliticol mõttes on vaid taevas ja tähed:
kui musi andma lähed,
mees uurib Kuud!
CLARICE
Õeke, mind see just võlub
veel enam kui kõik muu.
Kui tal mõttes on tähed, no näiteks Päike,
saab ta naine teha rahus oma käike.
FLAMINIA
Kuid mul on hirm, et papa meile neid mehi keelab.
CLARICE
Siis teeme nõnda, et omapead läheme paari,
kalli papaga me arveid ei klaari!
FLAMINIA
Üks tubli tütar austama peaks isa,
kuid mu arm on nii visa,
et kuigi papa keelab,
ma kardan, et mu kirg mõistuse neelab.
Aaria
FLAMINIA
On mõistus kuninganna,
kes ohjab me hinge,
kuid laseb troonil minna,
kui mõõga haarab arm.
Kui arm kord hõivab trooni,
ta kohtleb meid kui vange,
tal on türannijooni:
arm ablas on ja karm!
(Lahkub)
8. stseen
Clarice, seejärel Bonafede.
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Tubli, mu preili tütar!
Sada korda olen öelnud,
et üle rõduläve sa ei astu!
CLARICE
Ja mina luban ikka,
et eksin keelu vastu.
BONAFEDE
Vaata ainult, kui ülbe!
Ah isa keelud ei loe!
CLARICE
Noh, ootan karistust!
Mind kohe pange mehele,
ei mingit halastust!
BONAFEDE
Kui sind panna mehele,
siis ei karistaks see sind,
vaid sinu kaasat.
Kahju oleks vaest meest karistada mul,
anda talle naiseks plika, kes on hull!
CLARICE
Või hull?
Siin te eksite.
Hull oleks hoopis see, kes keelde ja käske kuulda võtaks
ja karistusehirmus tuppa tõttaks.
Aaria
CLARICE
Ihkan ammu kena meest ma,
väga hästi seda teate,
mehe tooma mulle peate –
või ta kuskilt ise toon!
Oskan seista õnne eest ma:
kui te head partiid ei leia,
omal käel ma teen teist äia:
tean, kus asub kullasoon.
(Lahkub.)
9. stseen
Bonafede, seejärel Lisetta.
(Retsitatiiv)
BONAFEDE
Selle upsaka plika
peaks ära saatma Kuule,
küll seal tal tuleks aru pähe
ja vabandused suule.
LISETTA
Tervist, mu aulik härra.
BONAFEDE
Oi näe, Lisetta!
LISETTA
Süüa soovite?
BONAFEDE
Veel on vara, ma ootan vähe.
LISETTA
Noh, ega liha kohe hapuks lähe.
BONAFEDE
Ah et liha? Lisetta, kui sa vaid teaksid,
mis imeasju ma sain näha!
LISETTA
No mis teid nii rõõmsaks võis teha?
BONAFEDE
Nüüd pole tähtsust muul:
ma sain näha, mis toimub kaunil Kuul!
LISETTA
(Ikka see vana luul!)
BONAFEDE
Tead mis . . . Võib-olla . . .
Oled ju mulle armas.
Nii et võib-olla, kui oled mulle truu,
mind ikka aitad ega ütle teeneist ära,
sinagi näed, mis on Kuu,
näed tema sära.
LISETTA
Te teate küll,
et olen teie ustav teenijanna,
ja kui on soovi, kõige kirglikum armsam.
(Tema raha on tast endast märksa armsam!)
BONAFEDE
Kui see on nii, mu kiisu,
luban, et näha saad sa seda imet.
Näed härrat, kelle amet
ongi see: kaeda tähti.
Tema teleskoop muugib kosmose lahti!
LISETTA
Kuid säärast teleskoopi kuskilt vist ei leita,
mis lubaks pilku heita
minu vaesesse hinge,
kus arm on kange,
vahel lausa rusub!
(Ta on tõepoolest hull, kui seda usub.)
BONAFEDE
Et heita hoolsat pilku mu kiisu hingeilma,
tarvis on tarka südant, mitte silma.
Näen ju, et meeldin sulle,
näen sinu tundeküllust!
LISETTA
(Võtku tont vana edvistaja hullust!)
BONAFEDE
Meid homme ootab niisiis aulik tähetark;
sa näed, et Kuul on kaunid põhitõed,
näed, kuis toimivad seal su suguõed.
Aaria
LISETTA
Minutaolist tublit naist
kuskilt te ei leia teist.
Mul on tundlik naisevaist
ja mu süda hoolib teist.
Teistelt pärida võib ka,
tean, et vastus on kindel "jaa".
Kurjast miskit ma ei tea,
sünnist saati olen hea.
Harva kuulete mult "ei'd",
kui vaid saan, ma aitan teid.
Teie kurja ju ei hau –
nõnda alles jääb mu au!
(Lahkub.)
10. stseen
Bonafede, hiljem Ecclitico. (Seejärel Clarice ja Lisetta.)
BONAFEDE
Ei mina saa küll kurta,
mu Lisetta on armas.
Mu soove täitma on ta nõnda varmas.
Ei ole ta mõni eputaja piiga,
peremehe armu ei tarvita ta liiga.
ECCLITICO
(lava tagant)
Tervist, hea Bonafede! Kas tulen sisse?
BONAFEDE
Oh heldeke, kes see on?
Ah teie! Olge lahke! Kas juhtus miskit head?
Näen te näost, et on nõnda – annan pea!
ECCLITICO
Andke andeks,
et tüli teen teile veel hilisöisel tunnil,
ent tulen siia sõbratunde sunnil.
BONAFEDE
Oh, mis uudiseid toovad küll head tuuled?
ECCLITICO
Kas keegi meid ehk kuuleb?
BONAFEDE
Ei, mitte keegi.
Siin võite vabalt tunda end.
ECCLITICO
Pean teist kui õilsast ja targast härrasmehest lugu,
kaunistab teie isik ajalugu,
peab teid ju oma ehteks aadlisugu.
BONAFEDE
Teete mulle suurt au.
Kuid mida tähendama peab küll te jutt?
ECCLITICO
Ma tahan jätta nüüd igaveseks hüvasti.
BONAFEDE
Oh aeg! Või hüvasti?
Öelge nüüd, millest jutt!
ECCLITICO
Oh sõber, head aega.
Kahjuks on mul nüüd rutt.
BONAFEDE
Halastage ja öelge, mis teil on kavas!
ECCLITICO
Olgu. Ma kaardid avan:
te teadke, sõber, et Kuukeiser palus
mind oma õukonda: rõõmuks on mul alust!
Peagi tõusen ma lendu
ja tasa Kuule kandun.
Enam Maa pind mu jalgu ei määri,
jätkan Kuu peal ma teadlasekarjääri.
BONAFEDE
Kuidas? Kas tõesti?
Püha ime!
Oh häda mulle, kui teist ma ilma jään!
Kuid kuidas Kuu pealt te kätte saite selle tähtsa teate?
ECCLITICO
Kuu peal elab, kas teate,
tubli teadusemees, just minu moodi,
kelle juhendusel Kuul teleskoop loodi.
Kui teleskoobid vastakuti seame
ja neilt võtame läätsed – need on need klaasid –,
võime kuulata teineteise häält.
Mu kolleegi on vabalt kuulda,
kuigi kõneleb kaunil kaugel Kuul ta.
BONAFEDE
Uskumatu! Uskumatu!
Ja kuidas loodate üles Kuule jõuda.
Nõnda kõrgele hüppamist ei saa nad nõuda.
ECCLITICO
Räägin teile siis kõigest.
Kuukeiser hästi teab me hüppevõime piiri:
kui selle ära joon,
tõuseb lendu iga lihas, luu ja soon.
BONAFEDE
Mu sõber, oh olge lahke,
mulle teene te tehke!
ECCLITICO
Ja kuidas siis?
BONAFEDE
Andke mullegi veidi eliksiiri,
mis mind võiks tõsta üle pilvepiiri!
ECCLITICO
(Kalake ongi võrgus!)
BONAFEDE
Siis Kuule lennata saan mina ka.
ECCLITICO
Kuid ma ei tea ju, mida sest arvaks Tema Kuine Kõrgus.
BONAFEDE
Ta on külalislahke, ei tema tõrguks!
ECCLITICO
No hästi, kulla sõber,
peab täituma te soov.
Siin on see pudel.
Me teeme joogi pooleks,
jätame maised mured teiste hooleks.
BONAFEDE
Kuid mis täpselt siis juhtub?
ECCLITICO
Siis joogi mõjul
muutuvad me kehad nii kergeks kui udusuled.
Üks väike lend, ja paistavad Kuulinna tuled.
BONAFEDE
Jooksin küll, ent ei tea . . .
On see idee ikka hea . . .
ECCLITICO
Siia jääda ju võite;
eks ma lendan siis üksi, kui araks lõite.
(Teeskleb joomist)
BONAFEDE
Jätke nüüd mulle ka veidi, palun teid.
ECCLITICO
Oi, hoidke mind, ma hakkan juba lendu tõusma!
Oh, süda hõiskab!
Õnneaeg kätte jõuab,
sest minu süda peagi Kuule sõuab.
(Pööritab silmi.)
BONAFEDE
Miks te pilk on nii veider?
Te silmad on kui purjus.
ECCLITICO
Jook mu hinge teeb priiks, kaob maine orjus.
Head aega. Lähen.
BONAFEDE
Ma palun!
Pidage, tulen kaasa!
ECCLITICO
Olgu,
siin õnneks on piisavalt palju alles.
Jooge see ära.
BONAFEDE
Kuid mu tütrenääpsud?
Mu teenijanna?
ECCLITICO
Kuu peal on teil ükskõik,
kiskugu neil või kiiva elukäik.
Nüüd ma lähen.
BONAFEDE
Ma joon, kohe: ainult sekund!
ECCLITICO
(Tubli, joo nii et õitseb.
Minu mäng läkski läbi.
Pea võtab unerohi vana üle võimust;
nii saab ta osa kuupealsest erilisest vaimust.)
BONAFEDE
Korras. Ma jõin kõik ära.
Maailm, sa nigel maailm,
ma jätan sind nüüd maha.
sulnilt Kuult enam eal naasta ei taha.
Mis nüüd? Mu pea justkui hõõguks.
ECCLITICO
Pole viga.
Nüüd iga sekund teie kehakaal muutub,
varsti te jalg veel vaevalt maapinda puutub.
BONAFEDE
Uni mind tahab niita.
ECCLITICO
Just õige tunne,
me jooki saab vaid kiita.
BONAFEDE
Mu jalad mind ei kanna.
ECCLITICO
Siis parem istuge.
Meie lend algab varsti, pea õhku viskume.
BONAFEDE
Ma kerkin juba nüüd.
ECCLITICO
Ja nii ka mina.
BONAFEDE
Mu Ecclitico hea,
öelge, kus ma nüüd olen:
kas maa peal või õhus?
ECCLITICO
Poolhõljuvaks teid nimetada tuleks.
BONAFEDE
Ma muutun udusuleks.
Kuidas me sellest kambrist välja saame?
ECCLITICO
Siin samas on ju aken, kust mahume välja.
BONAFEDE
Õigus, võtame hoogu!
ECCLITICO
(Nüüd saame nalja.)
Finaal
BONAFEDE
Lendan, lendan!
Lähen teele!
ECCLITICO
Teie lend
teeb heaks mu meele!
BONAFEDE
Kus te saite?
ECCLITICO
Olen lennus!
BONAFEDE
Kus te saite?
ECCLITICO
Lendan, vennas!
ECCLITICO & BONAFEDE
Head aega, maailm!
Head aega, maine ilm!
CLARICE
Armas papa, mis teil on?
LISETTA
Kulla härra, mis teil on?
CLARICE
Mis teil on?
LISETTA
Mis teil on?
CLARICE
Armas papa, mis teil on?
LISETTA
Kuulge nüüd, mis – mis teil on?
BONAFEDE
Lendan, lendan,
lähen teele.
CLARICE & LISETTA
Kuhu, kuhu? Kuhupoole?
ECCLITICO
Küll meil on õnne!
BONAFEDE
Kohe lendan Kuule külla!
CLARICE & LISETTA
Nüüd ta sureb!
Oi-oi! Ta sureb!
BONAFEDE
Oh mis õndsus! On see vast nauding!
ECCLITICO
Tõesti-tõesti, küll meil on õnne!
CLARICE & LISETTA
Nüüd ta sureb.
BONAFEDE
Armas Kuuke, juba tulen!
Otsemaid, tulen, tulen otsemaid!
CLARICE & LISETTA
Nüüd ta sureb.
(Paus, Bonafede jääb magama.)
Teeme kähku.
Arstirohtu otsime.
Nii ehk vaese päästame.
ECCLITICO
Hea kange rohuga
töötlesin tobu ma,
nii kena und pole
näinud ta eal.
Fabrizio, Prospero,
te ärge passige,
aeda ta tassige –
norsaku seal!
(Clarice ja Lisetta tulevad tagasi.)
Neiud, näe, kurdavad,
nii väga kardavad!
Neil vaestel tõesti on
ahastus peal!
CLARICE & LISETTA
Õnnetu papa
jättiski meid!
Ah, et ta päevad siin
loetud nüüd said!
ECCLITICO
Ei, ärge nutke,
oodake vaid!
CLARICE & LISETTA
Ah, et ta päevad siin
loetud nüüd said!
Ah, valust nõrken,
jah, sedamaid!
ECCLITICO
Õnneks tal valmis testament sai!
CLARICE & LISETTA
Ah, valust nõrken!
Jah, sedamaid . . .
ECCLITICO
"Saab mu Clarice
kuus tuhat skuudot,
kui ühel päeval
teeb pulmad ta."
CLARICE & LISETTA
Oli ju lõpuks surelik ta.
ECCLITICO
"Saab mu Lisetta
tukateid hulgi,
kui tubli mehe leiab kord ta."
CLARICE & LISETTA
Tublisti vanust oli tal ka.
ECCLITICO
Õnnetu papa, nii ta nüüd lahkus.
CLARICE & LISETTA
Ah, seda mõtetki ma ei talu!
ECCLITICO
Jääb raha teile – on see vast lahkus!
CLARICE & LISETTA
See mõte lohutab,
ha ha ha ha,
viib ära valu,
ha ha ha ha . . .
ECCLITICO, CLARICE & LISETTA
Elab, kes elab,
kes surnud, see surnud.
Kenake pärandus lohutab meid!
Esimese vaatuse lõpp.
sisu