Saksa keelest Gerli Tammeleht
TUULEKANADE EELISED
Sest nad võtavad vähe ruumi
oma tõmbetuulest õrre peal
ega noki mu taltsate toolide taga.
Sest nad ei põlga kõva unistuskoorikut,
ei jookse järele tähtedele,
mida kirjakandja igal hommikul mu ukse taha kaotab.
Sest nad jäävad püsima
rinnast suleladvani,
leplik pind, väikest käekirja täis,
unustamata ainsatki sulge, ainsatki apostroofi . . .
Sest nad jätavad ukse lahti,
võti jääb allegooriaks,
mis aeg-ajalt kireb.
Sest nende munad on nii kerged
ja tervislikud, läbipaistvad.
Kes otsekohe märkas,
et kollane on valmis, lidutab kõrvu ja jääb vait.
Sest see vaikus on nii mahe,
et toidan neid ühe
Veenuse lõualotiga. –
Kui puhub idatuul,
lehitsedes vaheseinu,
ja pöörates ette uue peatüki,
toetun tihti õnnelikult tarale,
ilma et peaks kanu loendama, –
sest nad on lugematud ja paljunevad pidevalt.
DEMETER
Avasilmi
märkab jumalanna,
kui pime on taevas.
Ripsmed heidavad tardunud varje ta ümber.
Kumbki laug ei taha vajuda unne.
Lakkamatu kabuhirm,
sestsaadik kui nägi jumalat
siin kesapõllul,
kus sigitati adratera.
Taamal on muul mõnusasti odras.
See ei muutu kunagi
Meie, ringist välja jäänud,
teeme pilti,
ülevalgustatult.
UNES ETTE NÄHTUD
Ettevaatust! Ütlen ma, ettevaatust.
Ilmamuutus muudab pisut ka mõistust.
Juba tekibki tunne, mis on kuidagiviisi:
kuidagi veider, imelik kuidagi.
Sõnadel, mis söakalt tähendusi lõid,
on vooder pahupidi.
Aeg murrab maha.
Rändav ennustaja.
Taevaseid märke – ruunikirjas, kirillitsas –
tahab näha kes kusagil.
Viltpliiatsid – üksi või kollektiivselt – kuulutavad
metroojaamade soditud seintel: Uskuge mind uskuge!
Kellelgi – see võib ka kollektiiv olla – on tahe,
mida keegi pole läbi mõelnud.
Ja need, kes seda kardavad, toidavad seda hirmuga veelgi.
Ja need, kes oma mõistuseraasu veel hoiavad,
keeravad lambileegi väiksemaks.
Väljamurded mugavusest.
Rühmadünaamilised kompimiskatsed.
Nihkume koomale: aimame veel.
Miski, üks jõud, millel pole veel nime,
sest ükski sõna ei kõlba, nihkub, nihutab.
Üldine arvamus usub, et on seda libisemist
(tuleb möönda: me libiseme) mitu korda ja meelsasti
unes ette näinud: Ülesmäge! Kõik läheb jälle ülesmäge.
Vaid üks laps – see võib olla ka lastekollektiiv –
hüüab: ma ei taha siit alla. Ei taha alla.
Aga ta peab.
Ja kõik keelitavad teda: ole mõistlik.
HINGE TÕMMATES
Seepi ja õunu osta.
Kajakaid ma juba kirjeldasin.
Need on väiksemad.
Jääpuder taandub kanalitelt.
Kes viskas tüdrukut
raheteradega: liiga rammus toit?
Räägitakse, et kuninganna doteerib
jalgrattaid.
Ja ühe tulbi nimi on: Lõbus lesk.
On juba kord nii, et sibul,
kui teda silitada,
ütleb lõpuks jah.
Naeran omaette terve päev.
Seda tohib siin teha:
omaette naerda ja hinge tõmmata.
BALLAAD MUSTAST PILVEST
Liivas,
mille müürsepad olid maha jätnud,
haudus üks kana.
Vasakult,
sealt, kust alati tuli ka rong,
tõusis must pilv.
Kana oli laitmatu
ja usinalt lupja söönud,
mille müürsepad samuti maha jätsid.
Aga pilv lähenes ise,
lähtus iseendast
ja jäi siiski tihedaks.
Kana ja ta munade vahel
on tõsine ja
ettevaatlik suhe.
Kui must pilv
laitmatu kana kohal seisis,
käitus ta nii, nagu pilved ikka.
Kuid kanagi käitus,
nagu kanad ikka,
kui pilved nende kohal peatuvad.
Seda suhet aga
märkasin mina,
seistes müürseppade putka taga.
Ei, pilvest ei
löönud välk
ega ulatanud kanale kätt.
Ka mitte kull,
kes pilvest
laitmatute sulgedega laskus.
Vasakult paremale,
nii nagu rongki tegi,
liikus pilv, muutus väiksemaks.
Ja keegi ei saa kunagi teada,
mis juhtus nende nelja munaga
kana all, pilve all,
müürseppade jäetud liivas.
SATURN I
Selles suures majas
– alates rottidest,
kes tunnevad kanalisatsiooni,
kuni tuvideni,
kes ei mõika midagi –
elan mina ja aiman mõndagi.
Jõudsin hilja koju,
avasin võtmega
korteriukse
ja märkasin võtit otsides,
et ilma võtmeta
ei saaks ma oma kodus ööbida.
Mul oli nälg,
sõin paljaste kätega
kanakest
ja märkasin kanakest süües,
et sõin külma ja surnud
kanakest.
Seejärel kummardusin,
võtsin kingad jalast
ja märkasin kingi jalast võttes,
et peame kummarduma,
kui tahame kingi
jalast võtta.
Lamasin selili,
suitsetasin sigaretti
ja olin pimedas kindel,
et keegi tõstis käe,
kui ma sigaretilt
tuhka raputasin.
Öösiti tuleb Saturn
ja tõstab käe üles.
Saturn peseb
minu tuhaga oma hambaid.
Tõuseme tema
lõugade vahele.
SATURN II
Oleks need kaelad, mitte nisu.
Tabaks see sambavagusid, võiks habetund
kapiteelidestki
pursata teri,
Ruth, mu sosistav koduigatsus,
meelitaks oma suurte paljaste jalgadega
üle kõrretüügaste,
kuni öögi saab talle osaks.
Siis need poolautomaatsed tuuled,
pide kinda all.
Mitte üksnes et koputaksid,
vaid astuksid sisse, käiksid ringi,
võtaksid seintelt vanad pildid,
kobaksid veidi tapeedi taga,
leiaksid õhukesed sinised lehed
ja põrnika, kellest on vaid kujutis jäänud.
Ükskord ei teekski voodit üles,
ega liha, siis soolaks selle sisse.
Raamat, leida kohad,
mida mainib sapp
ja eesmärk, mis kirjeldab seal
vaimu tõelist mõnu,
kulla keskpäevane tüdimus
kui tint kõhkleb ja ta allikas järele mõtleb.
Teatis, kus nimi hääldatakse segaselt,
siis korratakse ja mööndakse viimaks:
Teda hüüti Saturniks, paistis olevat tusane,
ehkki ta äri korraldas end ise,
tema äädikas oli nõutud,
ta lapsed naersid harva,
läksid magama siis, kui tema
nende voodite vahel
oma eesmärgist mõtles.
PÜHENDATUD ILSEBILLILE
Toit jahtub ära.
Ma ei jõua enam õigel ajal.
"Tere, siin ma olengi" ei taba tuttavat ust.
Et sulle lähemale jõuda, olen kõrvalteedel
eksinud: puude vahel ja seenenõlvadel,
kõrvalistel sõnapõldudel, eemal prügi sees.
Ära oota. Sa pead juba otsima.
Saaksin end roiskumises soojas hoida.
Mu peiduurgastel on kolm väljapääsu.
Ma olen tõelisem oma lugudes
ja oktoobris, kui meil on sünnipäev
ja päevalilledel pole päid otsas.
Et me täna ei saa elada päevagi
ega natukest ööd,
pakun sulle aastasadu,
umbes neljateistkümnendat.
Me oleme teel Aachenisse, palverändurid,
kes elatuvad pennidest
ja on katku majja lasknud
Seda soovitas mulle kammeljas.
Juba jälle põgenemine.
Kuid ükskord – ma mäletan –
leidsid sa mu keset üht lugu,
mis kippus hoopis mujale, üle jää Leetu,
leidsid iseenda juurest: sinagi olid peidus.
MÄGEDE TAGA
Mis ma küll oleksin Ilsebillita!
Hõiskasin mina, kalamees,
rahulolevalt.
Mu soovid riietavad end tema omadesse.
Mis täide läheb, see ei loe.
Peale meie on kõik väljamõeldud.
Vaid muinasjutt on tõeline.
Kammeljas tuleb alati, kui ma hüüan.
Tahan olla, tahan olla, tahan olla kui Ilsebill!
Kõrgemale, sügavamale, kuldsemaks, kõik kahekordistub.
Arvatust veelgi ilusam.
Peegeldumas lõpmatusse.
Ja ei taha enam surma ega elu mõistet.
Saaks vaid veelkord leiutada ratta.
Hiljuti ma unistasin palju:
Kõik, mida soovisin, oli olemas,
leib, juust, pähklid ja vein,
kuid ma ei suutnud rõõmustada.
Nii eksisid soovid taas
ja otsisid mägede tagant
oma kahekordset mõtet: Ilsebilli või mind.
MANZI MANZI
Laialilükatud voodite vahel
käib kuuldekauguses
vestlus sugudest.
Lõpuni rääkida! Lase mul lõpuni rääkida.
Sinul pole enam midagi öelda.
Sul on aastasadu aega.
Keerame sul lihtsalt heli maha.
Oled tekstita.
Sa pole enam sugugi naljakas.
Manzi Manzi! Hüüavad lapsed
muinasjutu-Ilsebillile järele.
Ta purustas kõik armsa ja hinnalise.
Raius nüri kirvega maha
vähesegi olemasoleva.
Ta tahab iseseisvust, veel ainult iseseisvust
ja mitte enam ühist kontot.
Aga veel oli meil: mina ja sina – meie.
Topelt Jaa pilgus.
Vari, milles olime kurnatud,
unest hoolimata mitmeliikmelised
ja foto, millel olime endale truud.
Viha loob lauseid.
Kuidas ta arveid klaarib, minuga õiendab,
oma rollist välja kasvab, üle ulatub
ja lõpuks sõnab: Lõpuni rääkida! Lase mul lõpuni rääkida!
Ja saa juba ometi Meiest ja Meist lahti.
Manzi Manzi! Oli kraabitud savitahvlitele,
mida minoiliste leidudena (Knossos, esimene paleeaeg),
ei suudetud kaua dešifreerida.
Seda peeti majapidamisarvutusteks,
viljakusvormeliteks,
matriarhaalseks tühjaks-tähjaks.
Aga juba alguses (ammu enne Ilsebilli)
agiteeris jumalanna.
MINU KUSTUKUMM
Läbi mu kustukummi silmade paistab
Berliin olevat ilus linn.
Ühel pühapäeval,
täis hambavalu ja tüdimust,
ütlesin ma oma kustukummile:
Me peaks ära sõitma, ehk,
nagu sina ütled, minema hiilima
ja oma hambavalu ära jagama.
Aga tuhatoosini jõudes
olime alati kurnatud:
mu taskud on pileteid täis –
ma ei suuda enam võtit leida.
KAOTUS
Eile kaotasin ära oma kustukummi;
temata olen ma abitu.
Mu naine küsib: Mis viga?
Mina vastan: Mis sa ise arvad?
Ma kaotasin oma kustukummi ära.
LEITUD
Mu kustukumm leiti Lehrte raudteejaama varemetest.
Ta aitas lammutustöölisi:
oli väikseks jäänud
ja polnud enam kasutuskõlblik.
TEAMWORK
Täna ma ostsin uue kustukummi,
panin ta pruugitud paberi peale
ja vaatasin talle otsa.
Mina ja mu kustukumm oleme väga tublid,
töötame käsikäes.
PÄRASTLÕUNAL
Kui mu kustukumm magab,
töötan ma mõlema käega.
Seda aega peab kasutama:
mu kustukumm magab üsna harva.
UMBUSKLIK
Mõni ütleb, et valed jooned võib alles jätta;
aga mu kustukumm
ajab ise õigeid jooni taga.
Hiljuti tahtis ta kodus pahandust teha
ja võttis mu pliiatsilt söe välja,
nii et see jäi seest õõnsaks: teda ei saa enam teritada.
ÖÖSEL
Varsti pole enam nii valge
katuste ja kaminate kohal.
Mu kustukumm ja kuu
kahanevad mõlemad.
HÜVASTIJÄTT
Täna ostsin raha eest uue kustukummi.
Veel kannan ma teda taskus, kannan igal pool kaasas.
Veel tunnevad mu jäljed end kindlalt, jooksevad mulle järele –
nagu ükskord jooksis kelner, kui ma unustasin maksta.
Täna ma ostsin omale raha eest
uue kustukummi.
Hiilisin jäljetult minema,
mu õlle eest maksis kelner.
FOTOGEENILINE
Ma läksin metsa
Pildistasin oravat
Lasin filmi ilmutada
Ja nägin, et olin kolmkümmend kaks korda
Oma vanaema klõpsutanud.
VALE
Teie parem õlg on längus,
ütles mu rätsep.
Sest ma kandsin paremal koolikotti,
ütlesin mina ja punastasin.
Seitse aastat olen oodanud tigu,
nüüd olen unustanud, kuidas üks tigu välja näeb.
Kui miski tuli, alasti ja tundlik,
otsisin tabavat nime.
Ütlesin tunne, ütlesin kannatus, ütlesin õnn,
aga ikkagi libises ta hääletult mööda.
KÕHEDUSE PÄRAST
Metsas valjult hüüda.
Seened ja muinaslood
võtavad meid vastu.
Iga mugul hirmutab nooremaid.
Veel omaenda kübara all,
kuigi ümberringi on hirmulehtrid
juba pilgeni täis.
Ikka oli seal juba keegi..
Hävitatud säng – olin see mina?
Miski ei lasknud mu kardinatel seista.
Teeme vahet: on maitsvaid
ja söögikõlbmatuid mürgiseeni..
Paljud seenetundjad surevad noorelt
ja jätavad maha kogutud märkmeid.
Riisikas, mürkel, must torbikseen.
Käisime Sophiega seenel
enne kui keiser Venemaale kolis.
Mina kaotasin oma prillid
ja hoidsin pöialt;
tema aina leidis ja leidis.
HIRM
Kui me üle suure vikerkaare
koju minna tahtsime,
olime väga väsinud.
Hoidsime tema käsipuudest kinni
ja kartsime,
et ta võib kahvatuda.
Kui ma üle suure vikerkaare
koju minna tahtsin,
olin ma väga väsinud.
Hoidsin kinni sinust ja tema käsipuudest
ja kartsin,
et te mõlemad, sina ja vikerkaar,
võite kahvatuks jääda.
DELFIIN
Pühendatud apostel Paulusele ja Peter Weissile
Mina, õpilane, nägin oma õpetajat hüppehetkel:
usuvahetaja mikrofoni taga.
Kuulsin teda lahti ütlemas ja naersin ta pihtimuse üle.
Õpilasnaer. Delfiininaer.
Tema pööras end pahupidi, naeruväärselt pahupidi:
mina olin tollal, mina olen tänagi.
Aga kui ta oli murdnud kuivanud kooki
ja söönud värsket prantssaia,
kui too Saulus, kohe pärast nahavahetust,
avastas minus – ma ju hüppasin! –
dresseeritava delfiini,
kui pidanuksin sellesse uskuma, sellesse uskuma,
muutis hirm mu naeru mõruks:
ma varusin väljapääsu,
sukeldusin ja ujusin vabadusse.
MILLEST MA KIRJUTAN
Söögist, järelmaitsest.
Tagantjärgi külalistest, kes kutsumata
või napilt sajandi võrra liiga hilja tulid.
Makrellide isust pressitud sidruni järele.
Kõigist kaladest enim kirjutan kammeljast.
Ma kirjutan üleküllusest.
Paastust ja sellest, miks priiskajad selle
leiutasid.
Veiseliha toiteväärtusest rikaste laual.
Rasvast ja räpast ja soolast ja puudusest.
Seda, kuidas hing sappkibedaks
ja kõht vaimuhaigeks jäi,
hakkan ma – keset Hirsimäge –
õpetlikult kirjeldama.
Ma kirjutan rinnast.
Rasedast Ilsebillist (hapukurgiisust)
kirjutan ma, seni kuni see kestab.
Viimastest jagatud suutäitest,
tunnikesest sõbraga
leiva, juustu, pähklite ja veiniga.
(Vestlesime kurguhäälel jumalast ja maailmast
ja õgimisest, mis on samuti vaid hirm).
Ma kirjutan näljast, nii nagu seda kirjeldati
ja kirjalikult laiali kanti.
Vürtsidest (kui me Vasco da Gamaga
muutsime pipra odavamaks)
tahan ma kirjutada teel Kalkuttasse.
Liha: toores ja keedetud,
rikneb, narmendab, tõmbub krimpsu ja roiskub.
Igapäevasest pudrust,
mis pealegi ette ära mäluti: dateeritud loo,
tapmisest Tanneberg Wittstock Kolinis,
mis üle jääb, kirjutan ma üles:
kondid, merevaigu, rupskid ja vorsti.
Jälkust täis taldrikust,
heast maitsest,
piimast (kuidas ta tilgastab),
naerist, kapsast, kartulite võidust
kirjutan ma homme
või pärast seda, kui eilsed jäägid
on tänaseks kivistunud.
Millest ma kirjutan: munast.
Murest ja pekist, kurnavast armastusest, naeltest ja nöörist.
Tülist liigse karva ja sõna pärast supis.
Sügavkülmikutest, sellest, mis nendega juhtus,
kui vool ära läks.
Meist kõigist tühjakssöödud laua ääres
kirjutan ma;
ka sinust ja minust ja kalaluust kurgus.
sisu