Friedrich Hölderlin

Saksa keelest Paul Kuuse

JUMALAD


Vaikne eeter! alati hoiad sa
mu haiget hinge ilusti; õilistab
see vapruseks su kiirte ees, oo
Helios, mu pettund rinda tihti.

Head jumalused! vaene on see, kes teid
ei tunne – eal tal rinnas ei vaiki riid,
ja maailm temale on öö, ei
edene iial tal rõõm, ei laulgi.

Vaid teie iginoorena toidate
teid armastavas südames lapsemeelt,
ei jäta geeniust iialgi
kurvana muresse ekslema.






VABANDUS


Püha olend! ma rikkund tihti sul olen
kuldset taevarahu; salajasemaist,
sügavamaist elu valudest
mõndagi oled õppind sa mult.

Oo unusta, andesta see! Nii nagu pilved
seal rahuliku kuu ees, kaon mina, ning sina
puhkad ja särad oma
kauniduses taas, oo valgus hell!






INIMESTE KIITUS


Kas pole püha mu süda, kaunimat elu täis,
nüüd, mil armastan? Miks austasite küll mind
rohkem, kui uhkem olin,
metsikum, sõnakam, tühjem?

Ah! hulgale meeldib see, mis turuplatsile hea,
ja ori austab vaid vägivaldset;
Jumalikkusse usuvad
vaid need, kes seda ise on.






SAATUSELAUL


Te rändate ülal valguses
 pehmel pinnal, õndsad geeniused!
   Säravad jumalikud õhud
     puutuvad kergelt teid,
       nõnda kui kunstniku sõrmed
         pühasid pillikeeli.

Saatuseta, nagu magav
 imik, hingavad Taevased,
   karskelt hoituna
     leebetes pungades
       õitseb igavesti
           teie vaim
             ja õndsad silmad teil
               pilguvad vaikses,
                 igaveses selguses.

Kuid meile pole antud
 üheski paigas puhata,
   nii kaovad, nii langevad
     kannatajad inimesed
       pimesi
         tunnist tundi
           nagu vesi, mis voogab
             kaljult kaljule,
               aastatepikku alla tundmatusse.






ÜKSAINUS


Mis on see, mis
vanade õndsate kallaste juures
mind köidab, et ma enamgi veel
neid armastan, kui oma kodumaad?
Sest nagu taevalikku
vangistusse müüdud
olen ma seal, kus käis Apollo
kuninglikul kujul
ja kus süütute noorukite juurde
Zeus laskus ja pühalikul viisil
poegi ning tütreid sigitas
tema, kõrgus, inimeste seas?

Ülevatest mõtetest
on nimelt paljud
isanda peas tekkinud
ja suured vaimud
temast inimeste juurde tulnud.
Kuulnud olen ma
Elisest ja Olympiast, olen
ülal Parnassil seisnud,
ja Isthmuse mägede kohal
ja samuti
Smyrnas ning allpool
Efesoses olen käinud;

palju olen ilusat näinud,
ning laulnud Jumala Kuju
olen ma, mis elab
inimeste seas, aga siiski
teist vanadest jumalatest ja kõigist
teist jumalate vapratest poegadest
veel otsin ma Üht, keda teie seas
ma armastan, Götterlüfte
seal kus te oma soo Viimset –
teie koja aaret – minu,
võõra külalise eest, varjate.

Mu isand ja meister!
Oo sa, mu õpetaja!
Miks oled kaugeks
jäänud? Ja kuna
vanade käest küsisin
kangelasi ja
jumalaid, miks jäid
sina eemale? Ja nüüd on tulvil
leina mu hing,
just nagu õhutaksite, oo taevalikud, ka seda,
et, üht teenides, teine
mul puuduks.

Ma tean aga – mu oma süü
on see! Sest liig palju, Kristus,
sõltun ma sinust,
kummati Heraklese vend,
ja tunnistan julgelt, et sina
oled ka Evieri vend, kes
vankri ette rakendas
tiigrid ja allapoole
kuni Induseni välja,
peale sundides rõõmsat teenistust,
viinamäe rajas ja
taltsutas rahvaste vaenu.

Mingi häbi aga takistab
mul sind ilmalike
meestega võrdlemast. Ja muidugi
tean, kes sind sigitas, su isa,
seesama, kes . . .

Sest iial ei valitse ta üksi.
. . .
kuid ühest asjast sõltub
armastus. Seekord
on nimelt omaenda südamest
liig kaugele läinud laul;
heaks teha seda viga tahan,
lauldes teisigi laule.
Iial ei taba ma mõõtu,
nii nagu soovin. Üks jumal aga teab,
kui ta tuleb, mida soovin parimat,
sest nagu isand
muundub maa peal

kinnipüütud kotkaks,
ja paljud, kes
teda nägid, lõid kartma,
kui oma Äärmuslikemat teostas
isa, ja ta parim
mõjus tõesti inimestele,
ja nõnda nukker oli ka
poeg tal nii kaua, kuni
taevasse sõitis kesk õhke,
kus samuti on vangis kangelaste hing.
Luuletajad, ka vaimsed,
peavad maised olema.






MOIRADELE


Andke ainult üks suvi, te võimsad!
 Ja üks sügis mu küpsele laulule,
   et meelsamini mu süda, armsast
     mängust tüdind, oleks surema nõus.

Hing, mis ei saanud te jumalaõiguseks
eluajal, ei puhka all Orkuseski;
   ometigi üks püha südameasi
     mul õnnestus –- luuletus.

Tere tulemast siis, oo varjuderiigi vaikus!
 Olgu pealegi, et ma siia ei jõudnud
   oma pillimänguga; elasin kord
     nii nagu jumalad, ja aitab küll.






INIMENE


Vaevu tärkasid vetest, oo Maa, sul
noorte mägede harjad ja lõhnasid,
mõnu hingates, igihaljaid salusid
tulvil, ookeani hallis metsikuses,

esimesed kenad saared; ja rõõmsalt vaatas
päikesejumala silm neid uustulnukaid,
taimi, oma igavese nooruse
naeratavaid lapsi, sinust sündinuid.

Seal ilusaimal saartest, kus ikka
salu ümber õrnas rahus voogas õhk,
lamas viinapuude all, pärast pehmet
ööd, Emake Maa, sinu kauneim,

hämaral koidutunnil sündinud laps –
ning üles isand Heliose poole tuttaval pilgul
poiss vaatab, ja ärkab ja valib, otsides
magusaid marju, püha viinamarjaväädi

endale ammeks; ja varsti on ta suur; teda pelgavad
loomad, sest teistsugune kui nemad
on inimene; ei sinu ega isandaga
sarnane, sest julge ja ainulaadne on temas

isa ülev hing, mis sinu rõõmuga,
oo Maa, ja su leinaga ammu on ühendatud.
Jumalaemaga, kõikehõlmava loodusega
tahab tema sarnaneda!

Ah! seetõttu ajab teda, oo Maa, sinu südamest
tema upsakus, ning sinu kingid on
asjatud, ja su õrnad köidikud;
ta otsib paremat siiski, see metslane!

Oma kalda lõhnavalt aasalt peab
õiteta vette minema inimene;
ja kui ka tähise öö kombel särab
kuldsetest viljadest ta salu, siis ometi

kaevab koopad endale ta mägedesse ja vaatab
urus ringi; oma isanda heledast valgusest kaugel,
ebaustavana päikesejumalale, kes
ei armasta orje ning pilkab muret.

Sest vabamalt hingavad metslinnud, kuigi
inimese rind ehk uhkemalt kerkib; ning see
kes tumedat tulevikku näeb, peab ka
surma nägema ja üksnes teda kartma.

Ja relvi kõigi vastu, kes hingavad, kannab
igiärevas uhkuses inimene; tülis
hävitab ta end ning tema rahu lill,
see õrnakene, ei õitse kaua.

Eks ole ta kõikidest elusolenditest
õndsaim? Ometi kõikevõrdsustav saatus
vallutab lõkendava rinna
ka tugeval, sügavalt ja metsikult.




sisu