Inglise keelest Kadri Kosk

TÕHUS ABIELU EHK ÜKSLUINE JUTUSTUS GINAST JA MIOVANNIST

Uks oli absurdne
Kuid läbitav
Nad käisid sealt iga päev
Selline ava

Gina ja Miovanni

jumal teab kes nad olid
Nemad teadsid

neile oli see tähtis
Need kes nad olid
Nad olid nemad ise
Kehaliselt

transtsendentaalselt

järjestikku
siduvalt

ja nad olid õige

terviklikud

Õhtul vaatasid nad välja oma kahest aknast
Miovanni oma raamatukogu aknast
Gina köögi aknast
Keset mehe potte ja panne
Kus Miovanni teda nii lahkelt hoidis
Kus ta nii arukalt talitas
Potid ja Pannid

neis ta toitu valmistas
Erinevaid hõrgutisi
Öeldakse

et õnnelikud naised on ebamaised

Seega võiksime ta siinkohal unustada
Naisena
Kuid ta oli enamat
Teke

vaste
Mehe reaktsiooni õhutaja
Kombatavast transtsendentseni
Giovanni fantaasiat leevendav ärritaja
Ginast oli kasu

Kasulikuna
rahulolevalt teadlik
Empüreumis õitses
Kust ükski hästi paari heitnud naine ei naase

Pühapäeviti

elutoas soe valgus
Kruusateelt

võis igaüks näha
valgel seinal
Kumavat kaksikpilti
Madonna

krinoliinis

mees
kleidivoltides varjul
Hõissa tema sinisele ja punasele
Tema tasastele silmalaugudele
Tema säravale naeratusele

Pimm-pomm

ütles kell
Miovanni

hüüdis Gina
Kas sa oskaksid öelda
millal on õhtusöögiks paras aeg
Pähh

ütles Miovanni

mina olen
Väljaspool aega ja ruumi

Kannatlikkus ütles Gina

on iseloomuomadus
Ja ta õppis

sündsalt nauditavat rooga
pakkuma

iga kell

Mida oli Miovanni arvanud oma egost
Raamatukogus
Mille üle oli Gina pead vaevanud

kesk potte ja panne
Nad üksteiselt eal ei küsinud
Nii nad

tarkpead

oma eined rahus söövad

Millest see rahu koosnes
Jääb teadmata
Vaid et tema oli väga tähtsalt mees
Tema aga tähtsusetult naine kes mõistis
Ja sai aru

mis see on
Kummalegi

mehe iseolemine

teistele
nende eripärad

piiramatule vallutusele
anastatutele

nende vabadus
Mehele tema töö
Naisele tema armastus
Mahlased eined

ja juhukallistused

Olgu nii

Aga harva ju on

Kui Miovanni üksi pimedas mõtles
Arvas Gina et sisse kiigates

näeks ta
Mehe vaimu asupaigas

kiirgavat

valguskera
Ust ei teinud ta kunagi lahti
Kartes pimestamist
Või koguni
Et ta ei näeks

mitte midagi
Kui mees mõtles
Kõlkus tema akna peal
Tähesadu igatsedes
Ja kui üks täht langes
Soovis ta

et Miovanni
Teda hommegi armastaks
Ja kuna Miovanni
Ei pannud seda kunagi tähele
Siis armastaski

Gina oli naine
Kes tahtis kõike
Olla naisena kõik
Kõik igati korraga
Päeviti erinev
Miovanni tundis teda alati
Ta oli Gina
Gina kes oma kõikuvate püüdlustega
Lisas monogaamiale
Muutlikku järjekindlust
Ootamatut tabamatust

Miovanni jäi
Suurejooneliselt samaks
Samaks Miovanniks
Muutunuks mees
Oleks Gina maailm lakanud
Pöörlemisteljeta Gina
Kahanenuks täieliku vaibumiseni

Hommikuti
Külmi kristalle
Pühendunud sõrmede vahelt pillas
Sahhariini

tema tassi
Ja turul käis
Korviga
Mida punane flanellõis ehtis
Kui ta oli laisk
Piimaarvele luuletuse kirjutas
Esimene salm

Tere hommikust
Teine

Head ööd
Seda polnud raske
Pähe õppida

Valge puitlaua küürimislõhn
Lõikelaua

võidunud puhtus
Värvilised köögiviljad
Kaemuslikult kvaliteetne jahu
Söe prõksuvad sädemed õlglehviku tuules
Seisid ühes reas ta jultunud õnnehetkedega
Gina Maailma nunnu lihtsus
Kus ringid olid üksnes ümmargused

Ei ainustki pahet.

(Lugu katkes, kui avastasin, et inspiratsiooniks andnud majas elav naine osutus hulluks. – Forte dei Marmi)

LAULUD JOANNESELE

I

Kujutelmade kudu
väärtusi ummistamas
Eros-Orika

rõõsa koon
Siblimas erootilist risu
"Elasid kord"
Limaskestas

maha joostud sarvede vahelt
Kisub välja umbrohu

valge ja tähetipmise

Oleksin silm säraküünlas
Igavik ilutulestikus
Konstellatsioonid ookeanis
Kelle jõgede voog
Pole värskem kui süljenire

Need siin on kahtlased kandid

Pean elama oma laternas
Ülevat värelust pügama
Süütuna

kogemusevärvi

Klaasi karjetest

II

Nahksesse pauna
Pakitud
Kergemeelne duaalsus
Kogu mu viljatute impulsside kogum
Vormilt kui mees
Vaid tähelepanelike argise vulgaarsuse silmis

Pigem kui kellavärk
Vastu aega maha jooksmas
Ma ei suuda sammu pidada

Mu sõrmeotsad on tuimad su juuste kulutamisest
Jumala uksematt

Su vaimu lävel

III

Oleksime paaritunud
Sängi määratud hetke ainuõiguses
Või ilmalikul armulaual
Teineteist ihuga kostitanud
Seal kus vein voolab juhuslikele huultele

Oleksime ilmale toonud liblika
Kel päevauudised
Verega tiivule trükitud

IV

Kord palkonil
Tähislagi
võlvus üle kujuteldamatu pere
Linnukujulised abordid
Kel inimkõrid
Ja Tarkuse silmad
Kes kandsid punaseid lambivarju kleite
Ja villaseid juukseid

Üks kandis last
Polsterdatud linas
Siidlindiga
Hanetiivule seotud

Kuid võikad varjud –
Oleksin elanud
Kesk nende tontlikku mööblit
Õpetamaks neid avaldama mulle oma saladused
Enne kui taipasin
– Sigitis viimseni välja pühitud

V

Kesköö tühjendab tänavad
Kõigest peale meie
Kolme
Kõhklen milline võiks olla tagasitee

Vasakul poiss
– Üks tiib vihmas pestud
Teine ei saa enam iial puhtaks –
Tõmbab uksekelli et meenutada
Neile kel õdus

Paremal pühapaistes askeet

Kondab majades
Sondeerib haavu hingede tarvis
– Vaesed kuumas vees pesta ei saa –
Ja ma ei tea kuhu pöörata
Kuna sina oled naasnud endani – esimesena

VI

Tunnen Niiditõmbajat intiimselt
Ja kui ei oleks inimesi
Kellel sa hoiad ühte silma
Võiksid sa mulle ausalt otsa vaadata
Ja Aeg keerataks tagasi

VII

Mu jalapaar
Müksab kivisillutist
Mis on järel su sammudest
Tuul täidab mu kopsud ja sõõrmed
Valgete tänavate räpaga
Elule aidatud linnud
Pikendavad lendu öhe
Ja nad ei jõua iial – – – – – – –

VIII

Olen küünlalõppude armukade laohoone
Mis süütas su nooreohtu õpihimu
– – – – – – – – – – – – – – – – –
Jumala silmade taga
Võib olla
Teisigi tulesid

IX

Kui tõstsime
Oma silmalaud Armastusele
Värviliste häälte
Ja naerva mee
Kosmosele

Ja seemnerakk
Mittemillegi südamikus
Kuu piimas

X

Sulgpall süstikuna edasi-tagasi, sisse-välja
Tilluke roosa lemb
Ja suled on laotunud

XI

Kallim

su jalge ees
On me Universum
Vaid
Jumetu sibul
Millelt eemaldad
Kihi järel kihi

Jättes
Äreva aroomi
Ümbritsema oma rahutuid käsi

XII

Hääled murduvad kire ahelais
Iha

Kahtlus

Mees

Naine
Lahenevad niiskes veresaunas

Ihust ihu
Ammutab lahutamatu naudingu
Suudlustega hingetõmbeid

püüdes

On's tõsi
Et olen su eraldanud
Oled väliselt kristalliseerunud oma rikkumatuses
Kõigest

rahvahulga tõuklemine
Õpetas mulle lahkelt elama ja jagama

Või oled sina
Vaid teine pool
Ego paratamatusest
Ebakõla pealiskaudse hääle
Ja kaduva hingeõhu kõmina saatel
Nuhtled uhkust kaastundega

XIII

Tule mu juurde

Pean sulle midagi
Ütlema

ja ma ei saa öelda
Midagi mis võtab kuju
Midagi millel on uus nimi
Uus dimensioon
Uus kasutus
Uus illusioon

Seda on õhus

Ja sinu silmades
Midagi säravat

Midagi üksnes sulle

Midagi mida mina ei või näha

See on mu kõrvus

Midagi väga kõlavat
Midagi mida sina ei või kuulda

Midagi üksnes mulle

Olgem ülimalt armukadedad
Ülimalt kahtlased
Ülimalt konservatiivsed
Ülimalt julmad
Või lõpetaks püüdluste rüsina
Võtaks rikkumata egod fookusest

Seal, kus kaks-kolm on ühte sulanud
Saab neist jumal
– – – – – – – – –
Jah muidugi
Hoia minust eemale

Palun anna mulle üks tõuge
Ära lase mul sind mõista

Ära saa must aru
Või me paiskuksime ühte
Kui personaalsuse minetanud
Identsed
Pimestavasse Nirvaanasse
Mina sina – sina – mina

XIV

Täna
Igavene mööduv ilmne

märkamatu
Sinule
Toon enda tärkava süütuse
– Hetkeks

Pole armastust ega

toda teist
Vaid süüdatud kehade jõud
Üksteiselt sädemeid maha pildudes
Kaoses

XV

Harva

Püüdes võita armastust
Jagas Fantaasia nad välja jumalatena
Kaks-kolm meest

paistsid vaid inimestena

Kuid sina üksi
Ilmselt

Üliinimene
Pidin jääma kinni su jampsiva inimlikkuse
Armetusse keerdu

Et sind kõige enam armastada

XIV

Oleksime elanud koos
Arno tähtedes
Või läinud mere põhja õuna vargile
Või mänginud
Peitust armastuses ja ämblikuvõrkudes
Ja unelaulu plekktrummil

Ja

rääkinud kuni ei oleks olnud enam ühtki keelt
Millega rääkida
Ja ei oleks teadnud midagi paremat

XVII

Ma ei hooli
Kuhu mööbli jalgade jalad jalutavad
Või mis on varjul varjudes, kus nad sammuvad
Või mis vaataks mind
Kui luugid poleks kinni

Punane

soe värv lahinguväljal
Raske mu põlvedel justkui päevatekk
Loenda vastu
Loendasin

rätiku narmaid
Kuni kaks neist klammerdusid ühte
Ja lasid ruutjal ruumil kaduda
Ümarast vaakumist
Mis paisub mu hingetõmbega

XVIII

Mäe irdumine
Mäest
Kaugus
Tähest täheni
Öös tärkav
Elekter

XIX

Ei midagi nii alalhoidlikku
Kui kõhe klammerduv
kiri Q H U-lt
Selge joonega
Hingeandev
Õietolmulõhnaline
Avarus

Valge rahuldusest
Kõnelev
Joodav
Läbi sõrmede
Jooksev vesi
Rohukõrred
Kasvavad
Et eksitada
Jaanimardikate
Õhukadrilli
Teineteiselt
Põrkudes
Uuesti liitudes
Valguse
Taastabatud tuikeis

Ka sinus
Oli tollal
Midagi
Roheliselt särava jaaniussi sarnast
– – – – – – – – – – – – – – – – – –
Siiski vaikselt
Vettisid
Vihmas su kiired

XX

Las Rõõm minna tröösti tiivul
Lehvitama neile keda huvitab

XXI

Talletan öid su ligi
Rasked uinunud lillede painajaist
– – – – – – – – – – – – – – – –
Sean virna südapäevad
Mis kähardunud
Päikese
Südapärlini

XXII

Kõiksugu roheline kasvab
Salatid
Seikleja mõistuslikuks
Uuestisünniks
Mägede
Kuppel kubudel
Päikesepaistel rullumas
Ja meelespea meelitused
Mu tobukeste kingade all
Murdumas

Lähen sinuta
Häbi tundmata
Nii nagu
Asjad lähevad

XXIII

Naer peitub lahenduses
Sire silmis
Suguküpsete teostuste
Lootusetud tõotused
Roiskuvad
Taastuva kuu sunnil
Pleekivad
Puhasvalges
Õeluse valus

XXIV

Leviv tõde Minust
Leidnud lõpu
Laastavais
Pisarais
Väiksed kired ja kirkused
Ja hardad valed
Segipaisatud
Sinu tänavanurga naeratuse
Nurjatu kibedusega

XXV

Me ripsmetesse sekkub
Arnot lakkuv
Väike roosa
Koidu keel
– – – – –
See paneb meid keerlema
Ringiratast
Ikka kiiremini
Ja muutume masinateks

Kuni päike
Sadestub säramisse
Sulatab mõned meist
Põhjatuteks laegasteks
On kirelaine soojas
Tüdinud

Mõned üksikud meist
Kahanevad jahedate lagendike mõõtu
Lõigates me jalgealust
Oma terassilmadega

XXVI

Me lõigutud silmist
Tühiseid tujukusi valgub

Läheneme
Loodusele
– – – tollele raevunud pornograafia meistrile

XXVII

Tuum

Tühjus
Mõeldamatu mõiste

Elutu rahu
Võidusõidu käed
Kukuvad jäiga
Plastiku küljest

Me üürikese
Ühtelangemise rahulolud
Osavõtmatus Paljust
Tõi endaga kaasa – – –
MITTEMILLEGI
Mees ja naine jäid
Jalgu
Sellal kui Lahendamatu
Hõõrus oma silmi meie
Igapäevaste surmadega

XXVIII

Astmed lähevad üles lõputult
Ja nad on valged
Ja esimene aste

on viimane valge
Lõputult
Värvilised

lõpud
Sulanud

mu
Ilmumise
Sünteetilisse
Puhtusse
Olen põlenud kaunis valgeks
Su päikese klimakteeriumis
Ja tahtmised ja sõnad

kõik valged
Ja otsatust monotoonsusest
Nõretavad

Valge

kus pole midagi näha
Kuid valge rätik
Pühib sirava higi
– Udu tõuseb elavatelt –
Sinu kahvatult kehalt
Ja mind katab

Sinu Uue Päeva
Valge koit

Mõeldamatu

kõik see valge seal
– – – – – on suits sinu majast

XXIX

Evolutsioon

heitlemas
Soolise võrdõiguslikkusega
Sarnasuse kena
Valearvestus

Ebaloomulik selektsioon
Sigitada sääraseid poegi ja tütreid
Kes teineteist
Kuupaistel
Mõistmatute krüptonüümidega salvavad
Anna neile võimalus kangelt karjuda
Hellalt hüüda
Või homofoonilisteks luksatusteks
Seada naeru
Las peavad pisaraid
Lumehelbeiks või siirupiks
Või milleks iganes
Peale selgroogu anuvate
Inimlike puuduste

Olgu kohtumine pöördeks
Vastandlikele
Ja kadugu

selgus
Mis iganes
Välja arvatud
Ühe võrgutamine
Teise
Lihtsaks rõõmuks

Las põrkuvad kokku
Raputavas orgasims
Välja oma tundmatusest

Pigem veelgi suurem
Eristumine
Kui näha
Iseend moondumas
Võõra mina sees närbumas

XXX

Mõnes
Sünnieelses plagiaadis
Said looted selgeks
Trikid
– – – – – –

Arhetüüpselt pantomiimilt
Õppisid emotsioone
silmusesse püüdma
– – – – – –

Pimedate silmade tarvis
Mille järgi Loodus meid tunneb
Ja enamus Loodust

on roheline
– – – – – – – – – – –

Mis küll garanteeriks
Ürgvormi
Millest me
Oma suveniireetika
Vusserdame
– – – – – – – – – – –

XXXI

Ühe tüütuse
Ristilöömine
Kes nii igatseb
Sekkuda
Sinu iseteadliku isolatsiooni
Intiimsustesse

Illegaalsest egost
Koorunu
Ristilöömine
Su karüatiidse idee
Tasakaalul

Ristilöömine
Rusudes käed
Nimetisjäsemed
Vaakumis
Katkematuks langemiseks

XXXII

Kuu on külm
Joannes
Seal kus Vahemeri – – – –

XXXIII

Kirenarr – – –
Su professorile omase puuduse kõrval

Protoplasma raevutsemas vihahoos
Meid arendas – – – – – –

XXXIV

Armastus – – – silmapaistvaim literaat

OO PÕRGU

Puhastada kevadsula
Me esivanemate ekskremendist
Ja matta alateadvuse arhiivid
Puutumata lillede alla

Tõepoolest–
Oleme varjatud ava lõpmatusse
Tavade räbalais lämbume

Jumalannad ja Noored jumalad
Päikese teljel
Nooruse pühadust embavad.

MEHHIKO KÕRB

Veduri röhitav kummitusulg
lõgiseva puusaba kannul
džässbändi päikeseloojangusse kaob . . . .

Mägede read
metsiku üksinduse tipud
kuuma võõramaa taeva all

Põuaste aedviljasantide
kõrbenud survel
pakatab maa
köntsõrmsed kaktused
ja küürakad palmipuud
ehatuhka nuhtlevad . . . .

POE

lüüriline surmaeliksiir

kuu kedratud öödel

su liivakella armude vibalaid hingi

palsameerib

jääbaldahiinile

poeesia koolnute tarvis

roose ja virmalisi

sätib

seal kus jäätanud ööbikud astelpõõsa käikudes

matuseriitusi laulavad

JOYCE'I ULYSSES

Normaalne Koletis
Rohelises Saharas laulab

Hääl ja sisikond
Jumala laadi

neis lüürilistes põrgutes
keldi lärmi löövad

Läbimõeldud muusikate
orkaanid
tsenseerimata vilja lõikavad

Elavate
kõnelev teadvus
keeltevoogu kallab

Eakad vestjad
Ihu ja Vaim
on keeletud – – – – – –

Fallos
vaimu läbistab

Iiri tulede
Fööniks
Õhtumaad valgustab

Iirimaa tiivul
deemonlik
Olümpose proosa lehvleb

ja keldi hõngu
impeeriumi Roosi
pilkab
– sadistlik ema
Inglismaa
Erinit embab –

Kohal
meteoorse väljendi
meister

Sõna saanud lihaks
Ja erudeeritud kihvadega
iseendast toitub
Emaihu verev
enesevaatlus

Juudamaa
Don Juan
palverännakul
Libiidosse

Press – – – –
mõistusele
hällilaulu nurrub

Kapital-Kristus
saatuse veel rikkumata liigkasuvõtjaid
nuhtleb
– augu ja nurga templeis

Ja hinge kuulutused
vaimuliku loomaaia väraval ripuvad

Tiine päev
üle Paabeli torni
kraaksuvaid elukaid
ilmale kannab

Taevalik kaubamaja
väljaheitja-uuestilooja

Joyce
seal oma hiigelreflektoriga
varjatule sähvib – – – –

GERTRUDE STEIN

sõnavara-
labori
Curie'na

purustas ta
fraasideks hangunud
teadvuse-
lasti
eraldamaks
sõnaraadiumi

AJAPOMM

Praegune

hetk
on

plahvatus

,
minevik

ja tulevik
rebenevad

lahku

jättes
need kartmatud kaabakad

,
varemed

,

tundmatu koidiku
tunnimehed
ennete

saju

alla

.

Vaid

surma

hetkeline
jõllis

pilk
põgusa

impulsi
kinnistab

VÕIDU MÄRK

Aiapuu vilus

mundreis naised

võtavad teejoomiseks istet

ja leiavad

suhkru sisse kukkunud

tuvi sule.

sisu