Metastasio

Itaalia keelest Maarja Kangro

Üksik saar

Joseph Haydni ooperi libreto


Tegelased

COSTANZA – Gernando naine (sopran)
SILVIA – Costanza noorem õde (sopran)
ENRICO – Gernando kaaslane (bariton)
GERNANDO – Costanza abikaasa (tenor)


Esimene vaatus

1. stseen

Ülimalt veetlev paik pisikesel asustamata saarel vaatega merele, kaunistatud kummaliste taimede, sakiliste kaljukoobaste ja õitsvate põõsastega. Paremal kõrge kalju, millelt võib lugeda ladina tähtedega lõpetamata raidkirja. Kirja kallal on ametis Costanza, kel on seljas veider karusnahkadest, okstest ja lilledest kostüüm ning käes murdunud mõõk.

COSTANZA
Millist raskust ei võidaks
ennastsalgav tööind!
Kalju on nii kõva,
tömp ja mannetu on tööriist
ja nii saamatu käsi;
ent siiski jõuan
ma tööga varsti valmis.
Ah, las ma lõpule viin töö, armas taevas,
siis võid mind eluvaevast
viimaks päris vabaks lasta!
Kui kunagi veel juhtub, et saatus
toob inimlast siia tundmatusse ilmanurka,
siis loeb too sellelt kaljult
minu õnnetust elust
ja jätab meelde:
(loeb raidkirja)
"Reetur Gernando hülgas
siin rannal kord Costanza.
Ja vaene naine kesk inimtühja saart
kurbusest kustus.
Oh kuula, sõber rändur:
kui sul kaastunnet on,
maksa siis sina kätte
see kuritöö!"
See on veel puudu.
Pean end viimast korda kokku võtma, töö ootab!
(Asub taas tööle.)


2. stseen

Rutakas ja rõõmus Silvia; Costanza

SILVIA
Ah, mu õeke!
Ah, Costanza!

COSTANZA
Mis juhtus, mu Silvia?
Miks nüüd nii rõõmus?

SILVIA
Mu pea käib suurest heameelest ringi.

COSTANZA
Ja miks?

SILVIA
Minu hirveke, mu sõber,
kes mitu päeva end otsida laskis,
tuli äsja ise koju.

COSTANZA
Ja see sul teebki meele nii heaks?

SILVIA
Kas sest on vähe?
Ma hoian teda väga, sa ju tead,
ta on mu sõber, mu seltsiline hea.
Armsalt mind kuulab, näeb süles und,
mult küsib musi
ja alati mind saadab,
ükskõik kuhu ma ei lähe.
Kadus ära – tuli koju!
Ja sest on vähe?

COSTANZA
Oh mis õnnis, oh mis taevalik süütus!
(Asub taas tööle.)

SILVIA
Sind ma vist näen küll surmani nutmas,
kulla sõsar?

COSTANZA
Kuidas mul üldse kuivaks võiks saada põsk?
On juba kolmteist pikka aastat
sest päevast täis,
kui meid nii julmalt jäeti võõrasse randa.
Tuleb risti meil kanda
siin kõigist eemal.
Ei mingit lootust, oh Jumal,
et kodumaale võiksin veel kord jõuda,
elan kui surnu –
kuis saad mult rõõmu nõuda?

SILVIA
Aga mis meil siis õnnest veel puudu on?
Saar kuulub meile.
Me oleme siin hurmavas paigas kuningannad,
on me alamaiks
saare truud ja taltsad loomad.
Ja toitu saame merelt ja maalt.
Kuumuse eest
meid suvel lahkelt kaitsevad taimed
ja kaljukoopais sooja saab, kui on talv.
Ei keelud, ei käsud
meil kammitse siin ainsatki soovi.
Kui sest ei ole küllalt,
mida sa veel soovid?

COSTANZA
Ah, kõigest heast, mis on võõras,
sa ju puudust ei tunne!
Siis, kui me purjekas maabus siin saarel,
sa polnud rääkimagi õppinud veel.
Ja sinu mälus pole ainsatki jälge
sellest, mis toimus enne.
Siis olin mina
just sinu eas,
sestap näen selget vahet
(oh, kuis piinab mind mälu!)
sellel, mis oli siis,
ja mis on praegu.

SILVIA
Tihti sind kuulen kiitmas,
et Euroopas
olid nii peened kõik kombed
ja seal teati nii palju;
kuid mulle
meeldib tunduvalt rohkem meie vaiksel saarel.

COSTANZA
Silvia, on vahe suur,
kas kuuled juttu või näed ise.

SILVIA
Kuid eks need maad,
mida sina aina kiidad,
lokka ju meesterahvaist?
Ja selle vaenlasetõu eest
peame hoolega hoidma end:
nii oled kinnitanud tuhandeid kordi . . .

COSTANZA
Oh jaa, tõepoolest,
ja veel kord pean kinnitama sulle:
toores ja jõhker,
reetlik ja kurikaval,
igast kiskjastki julmem
on terve meestesugu.
Neil ei ole ei tundeid, ei truudust, ei au.
Inimtõust nad küll ei ole!

SILVIA
Noh, nende eest siin oleme ju kaitstud.
Kuid sa nutad vist jälle?
Oh miks, mu kallis,
miks sa piinad end nii?
Mis muudaks küll, armas, su meele rõõmsaks?
Soovid ehk minu hirve?
Kuivata silmad ja võta ennast kokku.

COSTANZA
Ah, mul on põhjust rohkem kui küll, et nutta!


1. aaria:

COSTANZA
Kui ei kaeba ränkrasket saatust
naine, kelle hülgas kaasa,
keda võõrsilt ei võetud kaasa,
ütle, taevas, kes kaebaks veel?
Kes võiks nuttu ette heita,
kui näeks kurba viimset vaatust?
Meid ei otsita, ei leita,
kivil on ehk hale meel!


3. stseen

SILVIA
(üksi)

On vast visa see piin!
See pidev hala paneb nördima mind.
Palun ja anun,
noomin ja siis emban,
kuid sellest kõigest pole tulu.
Suurim mõistatus on veel see,
et kui kurba õekest troostida püüan,
saab ta nutt hoogu juurde
ja haarab mindki.
Ma pean nüüd silmas, kuhu ta suundub . . .
(Märkab laeva ja peatub.)
Kuid mis siis nüüd
sinna lainetele niimoodi kerkis?
Rahn see olla ei saa,
sest kalju teadagi ei liigu paigast!
See tontlik kogu
hõljub kergelt kui lind!
Veest tema järel saab tihke valge vaht!
Niisama kiiresti liigub kui silmad:
näen, tal seljas on tiivad,
ta ujub ja lendab!
Lähen küsin Costanzalt!
Õeke ehk teab,
kes seda võõrast ja nõiduslikku elementi
nõnda valdab, ja siis . . .
(Märkab Gernandot ja Enricot, kes teda ei näe.)
Oh häda mulle!
Kaldal on rahvast!
Mis nüüd?
Kes mind siit päästab?
Ah, kole ehmatus lõi
mul jalad nõrgaks . . .
nii et nüüd . . . jaksan vaevalt end põõsasse peita.


4. stseen

Gernando ja Enrico indiapärastes rõivastes purjekalt maale tulles, Silvia omaette.

ENRICO
Ja kas see siin, Gernando,
ongi see maa, mida otsid?

GERNANDO
See jah!
Mu hinge kord maalis
sügav armastus sest pildi,
ja et süda nii taob,
tean, et siin ta ongi.

SILVIA
(Kui võiksin nägusid neil näha!)

ENRICO
Kuid vabalt eksida ju võid!

GERNANDO
Ei, hea Enrico,
mind usu, tunnen siin iga kivi.
Siin ongi koobas,
kuhu uinuma jäid must
mu arm ja Silvia
tol õnnetul äraneetud päeval.
Oh, mu arm, mu kõige kallim,
enam teda ma ei näinud!
Näed, kus mulle tungisid kallale piraadid:
siin sain ma raske haava,
siin ent pillasin mõõga.
Ah, kallis sõber,
aega viita on kurjast!
Nüüd läki. Sealt otsi sina
ja las mina vaatan siit.
Saar, nagu tean, on väike,
siin ära me ei eksi.
Lootust on vähe
leida siit eest Costanza,
ent kui siin, sellel rannal on armsama haud,
siis mindki matke siia.
(Lahkub.)


5. stseen

SILVIA
(Mina ei saa nendest aru.)

ENRICO
Tõepoolest sünge
on saatus heal Gernandol.
Saab vaevalt naituda,
kui peab võtma ette
hirmpika mereretke.
Merel tormivoogudes
naine nõrkeb;
et ta võiks toibuda,
maabub mees sellel rannal;
kui naine puhkab,
viib röövlisalk mehe saarelt kaasa,
tundmatul maal ta veedab
ränkraskeid aastaid orjapõlves,
ja kalli kohta eal
ei saa ta enam teateid.

SILVIA
(Viimaks ta nägu näen.
Küll see on armas!)

ENRICO
Talle peaks kaasa tundma igaüks,
mind seob ent au,
mind vabadusse aitas
just see õiglane hing.
Kui teistel kaastunne puudub,
siis minu tänutunne ei lõpe eal.
Tõepoolest põlgust väärib
see, kellel süda puudub.
Kuid on koletis see,
kel puudu jääb tänumeelest.


2. aaria:

ENRICO
Kes ihkab olla aumees,
ohtu ja verd ei pelga,
ühtegi teenet või võlga
ei unusta ta eal.
Ei värise, ei heitu,
kui verd näeb, ei poe peitu,
ja sõbra nimel ikka
on valmis surema.


6. stseen

Silvia üksi

SILVIA
Teab, kes see küll võis olla?
See polnud mees:
muidu ju paistnuks näost tal
kõige metsikum jõhkrus.
Mehed on kõik nii
jõhkrad ja julmad,
ja kõik see toores loomus
on kirjutatud neile otse näkku.
Aga naine ka mitte,
sest seljas polnud tal kleit,
nii nagu meil.
On, kes ta on,
aga armas on ta tõesti.
Lähen ja küsin õe käest,
küll tema ehk teab.
Kuid mu jalg ei mõtlegi liikuda paigast.
Oh taevas!
Mis mind ohkama ajab?
Miks küll nii hullult mu süda taob?
Ehk on see hirm?
Ei, siis ei saaks ma olla nii rõõmus.
Mis veider tunne mu rinnus keeb!
Nii pole tundnud enne!


3. aaria:

SILVIA
Hõrk ulm peab mind vangis
kord õnnes, kord ängis;
see palg mind nii rabas,
et rahu ei saa.
Nüüd lootusi hinges
kui metslooma joodan,
kuid öelda, mis loodan,
ei oskagi ma.

Esimese vaatuse lõpp.




sisu