Edvard Kocbek

Sloveeni keelest Kristiina Ehin

ARIADNE


Maailm on meie jaoks maateadus. Muutumatu mustriga maakaart,
Greenwichi meridiaanist peale üle mõõdetud ja läbi töödeldud,
korrakübemeke suure kosmilise salapära ja segaduse sees,
sellised on ka teaduseraamatud, tarkusekuhilad,
ühe nendest, mis maksis sama palju, kui mustal turul pudel viina,
libistan taas taskusse oma järjekordsel reisil Rooma,
Moskvasse, Nepaali või Tšaadi.

Elu ise on muutunud teadmiseks, tuntud asjade
ajalooks, leksikoniks, mis tunneb aega ainult enne ja pärast Petlemma,
plakatkirjaks, troonilt tõugatud kuningate
mälestusmärkideks, usutaganejateks, hullumeelseteks luuletajateks,
vangideks, ja üheks suureks turvaliseks koopaks ümber inimese,
kes on langenud omaenese mina lõksu.

Ja kõige koletum on kool, mis mätsib meie hirmud kahtlusega kinni
ja mis hurjutab hirvesilmset salapära,
teatades, et teadmine on käsk ja et käsk on seadus ja et seaduse üle
ei vaielda, et kõke saab seletada ja kirjeldada,
et midagi ei unustata ega jäeta juhuse hooleks,
et tulemused on täpsed, haigused võidetud, sõdadel on põhjus.

Ja iga kord, kui meid on puudutanud päikesevalgus,
kiigutanud ingli hingus või jahmatanud saatuse kuratlik vingerpuss,
sirutab kõige terasem meist käe koordinaatide
ja paralleelide poole, haarab kinni definitsioonist, süsteemist,
tõestusest — seletused on järele proovitud rohi nagu vanaema
kibuvitsatee, mis hajutab kõik kahtlused.

Siis puhkes torm, mida ei olnud tarkuseraamatutes kirjas.
Korrapära kukkus kokku nagu kaardimaja ja paiskas meid
esimese loomispäeva kaosesse ning viimaste kogeluste pilkasusse.
Me kisendasime algainete raevukas keerises
nagu lapsed, kes ei suuda taluda
noore metsalise mänglevat mõnitamist.

Ja alles siis, kui olime tolmu tallatud ja läbi tuuseldatud,
tegime hommikul ärgates panuse priiusele
pikkamööda pöördusime tagasi ilmaruumi iidvanade mõõtmete juurde,
tundsime oma sõrmede all kõikvõimsa kõiksuse piiridepuudust
avastasime ammuste suguharude trummipõrinast nende märgisüsteemi
aeglaselt kustus tuhandeaastase hiilguse pimestav päikeseloojang.

Oleme tagasi alguses. Peame taas enda eest seisma,
ürgmetsades avastama oma hirmu, julgust ja osavust,
peame panema proovile vaikuse, hääldama esimesi silpe,
ulguma, hõiskama, varjama endas esimese inimese
tõde, võimast ja tasakaalukat, raevukat ja kaunist,
peame meenutama õudusega oma täitumatuid unistusi.

Ja vaata, alles nüüd saame selleks, kelleks oleme loodud,
peame üle kavaldama Minotauruse, poolinimese-poolmetsalise,
hoidma kinni Ariadne lõngast, harutama umbsõlmedest
lahti ja pääsema pilkasest keerdkäigust päikesevalgusse, alles nüüd
näeme kus on ülemine ja kus alumine pool, millal oli eile ja millal
on homme, mis on hea, mis halb ja misasi on kaheksas loomisepäev.






KÕNNIME KURNATULT JA MUUTUME ÜHES HÄMARUSEGA


Kõnnime kurnatult ja muutume ühes hämarusega,
kus või millal ei mäleta me enam, kuid kusagil
paplite all me laulsime ja vajusime siis unne
järskude mäenõlvade jalamil. Kord viib tee meid allamäge,
justkui veskisse öisele tööle, teinekord rühime ülesmäge,
nagu oodataks meid veini pressima.

Veski nõksatab tööle ja tema tiibade ägin
saadab meid kajana piki orgu. Selles mustavas sügavikus
puudub süda, kõnnin peatumata üha edasi,
mu arm on kaugel ära. Värin läbistab keha,
Oh kuidas küll tahaksin teda praegu näha seismas siin,
elegantsetes sügisriietes, valmis pikaks rännakuks läbi öö.
Oleme alles nii alguses.






KELL KOLM ÖÖSEL


Mida ma kirjutan? Luuletust? Kirja? Ettekannet?
Või arstiteaduslikku aruannet? Vastust pimedusele?
Ma ei tea isegi, kus ma olen. Vahakujude
muuseumis? Linnas, mis on kadunud öösse?
Studenecis? Bokavcis? Babna
Goras? Vastuvõtul nuntsiuse juures?
Kinolinal? Hauas?
Ei, olen elavate seas, tean seda, mu keha on elus,
kuid mu hing on hajunud kaugetesse mälestustesse.
Milline ahvatlev sild seob mind teiega seal allilmas,
meelte ja mälu magus vägivald hoiab mind teie küljes kinni.
Milleks naasta sealt teiseks saanuna
ja puhastunult, kui puudub
vaba ruum, kui kõik on range kontrolli all,
kui kõik kohad kubisevad kontvõõrastest.
Ammused müüdid mõlguvad ikka veel meeles
oma vangivalvurite ja nuhkidega, nende läbipaistvad
ohvrid kõnnivad ihualasti meie hulgas, kõlistavad oma kette,
nad on saatana sugu, lõplikkuse aknapooled
on ikka veel lahti, kolm tegelast mängivad Beckettit.
Keegi veelgi koletum sülitab viimsele päevale silmnäkku.
Oleme lähedale jõudnud. Kella kolmest päraslõunal kella kolmeni öösel
on vaid üksainus samm selle selge pilguga joodiku jaoks,
kellel ainsana on veel allilma asja. Orpheus on punane,
Eurydike on tume iludus, hiivan end vargsi
aknalauale ja ronin köit mööda alla
Kidrici juurde, kes ootab mind üksinda öös — ahhaialaste või troojalastega
ei saa mind võrreldagi, ega ka ristirüütlite või
mereröövlitega, ometi meid kõiki on pimestanud tema ilu
ja kõik me oleme kaotanud oma mehejõu. Segaduses
ja unustatud Prometheus, kelle jonnakad härjad on plehku pannud,
hüljatud õpetaja pärast kurnavat väljasõitu, lapsed on laiali jooksnud,
punased kingad kõnnivad läbi Pariisi, Rootsi Luciad
oma küünaldega, politseinik on sarkofaagi peale magama jäänud.
Kusagil Gradašcica lähedal lauldakse rahvalaule,
teised kurvameelsed mehed istuvad baaris, Peter
tundis mu hääle järgi ära, pöökpuu
kahises vaikselt, nüüd võiksime üksteisele öelda,
mis on meid kogu aeg häirinud, sellal kui sõrmitsesin
mirdipuu lehte, nii et see olete siis teie, õpetaja,
keegi asetab käe mu õlale, nii et teilgi ei tule
und, ükski rohi ei aita, kust veel võin
leida hubasust, kõdunen nii seest kui väljast,
parandamatu haigus, lubage mul võtta
eest mask, jah, täpselt nii, olen te endine õpilane,
mäletate kindlasti oma viimast loengut enne, kui läksite
ära mägedesse sisside sekka, te lugesite siis ette lõigu Sõjast
ja Rahust, meie panime põlema oma tunniplaani, grammatikaõpiku ja
maakaardi, nüüd olen siin kandmaks ette, et meid on alles
vaid kolm, ülejäänud ei saa hauaski und, minust sai
matemaatik hirmu sunnil, nüüd vaid jätkan nende loendamist,
kelle kehad ja hinged olen lõhestanud
ja pimedusse tõuganud, loen kolmeteistkümneni
ja kaotan ka ise pinna jalge alt, maa lihtsalt
avaneb, igal öösel sukeldun neisse sügavikesse, otsin,
kuid ei leia neid hukatuid, päeva saabudes olen ehitanud
maja, mis seisab hädaohu piiril, aeg-ajalt
tulevad nad ja koputavad uksele, mul pole ikka veel
julgust avada, keegi võiks mind aidata,
kui te olete veel tõeline õpetaja, sosistage mulle vaikselt
kõrva, mida peaksin neile ütlema?






PÕLEMA PISTETUD KÜLAS


Nõjatun vastu müüri,
mis ikka veel kuumab
kaua kestnud kahjutulest,
külarahvas on läinud,
röövlidki nendega koos,
maapind ei kanna mind enam,
kõiksus lööb kõikuma,
tähed saavad hukka.

Äkki hoovab kusagilt
kannikeselõhna.
Juba eristavad mu kõrvad
hapraid helisid:
rohi võrsub,
et saaksime tallata uusi radu,
tuhk hingab
endasse värsket väge

Pahinal voolab kevad
oma kivisesse künasse,
kass otsib üles
oma kõrbenud kodutrepi
Mina hakkan kasvama,
sirgun hiiglase suuruseks,
Juba ulatun ma vaatama
üle hirmu õlgade.






LAUL INIMESEST


Me ei suuda olla teisiti kui oma kehas, sinna kinni köidetuna
valuleb meie vägi:
Klammerdume kramplikult enese külge ning isegi sügavas unes oleme
kerra tõmbunud nagu ussikesed kivi all.
Miski tõukab meid alatasa tagant, ajeleme igasse ilmakaarde
ega saa rahu ka siis, kui peatume.
Mida kauem elame, seda kõvemini tõmbab maa meid enda külge kinni,
ja alles siis, kui kõik on muutumas minevikuks, tajume selgelt, et oleme üksteisega kohtunud.
Tuksleme üha, kogu inimkond koosneb lõpututest liigutustest,
kuid kõik, mis ennast meile ilmutab, on juba täide saamas.
Tuul kurnab meid, laul teeb rahutuks, puu painab ja maa
suigutab meid unele.
Vaatamine on imetlemine, jooksmine on hirm, üksindus on nostalgia,
sõnad on tõotus.
Ulatume teispoole iseenese piire, aeg ammutab meist aeglaselt tilgatumaks ning ruum
venitab meid viimaks välja, oleme maa magnetvälja peale pingule tõmmatud.
Kohtume ja joobume üksteisest, ning meie muutunud näojooned
reedavad, et peale meie on kohal veel keegi.
Kui kannatus järele annab, märkame jälle oma kätega mängida, hardalt liigutame
igat oma sõrme ja see kõik on meile ühtviisi püha.
Oleme vaid lehtede värin ses mõõtmatus maailmas, varjud, mida
heidavad pilved heledatele mäenõlvadele.
Me ei jää truuks hommikutele ega õhtutele, keskpäeval eitame
iseennast ning öösel väriseme võõristusest.
Eneses ei avasta me algust ega lõppu, kuulatame
vaikust — seda katkematut heli ja langetame pea.
Mugavuse huvides paigutatakse meid joonte ja kujundite hulka,
millest ühed seisavad püsti ja teised on silmapiiriga tasa,
kui neist haarad, tunned end kindlalt.
Pingsalt täidavad tühjust objektide tummad kogud. Nad ei kuku
kokku, ega kahane niisama lihtsalt, vaid saadavad meid lõpuni välja.
Õues hingavad loomad, nende vagur loomus lummab meid ning nende
tohututes silmades kaob meie tasakaal.
Kõik siin on millegi kõrgema vundament, millegi madalama kroon
ja samas see väät, mis hoiab meid käegakatsutava juures.
Inimlapsi vermivad vastandid, mis veetlevad ja kinnitavad teineteist
ja kogu see maruline mäng ei jõua enam iseendaga sammu pidada.
Sillad ja teeristid tunnevad üksteist ära nagu hääldatud sõna,
mis kostub kellegi kõrvu, tõde möllab nagu tormine meri.
Me liigutame oma kehasid küll tahtlikult, kuid siiski kindla korra järgi, nagu papid,
kes laulavad pikki palveid, rahvahulk laseb meid läbi,
ja alandlikkus ja mõõdukus valgustavad meile teed.
Inimese süda tuksleb tugevasti, iga korraga kuuleb ja mõistab ta üha rohkem,
kuid ta on vaid üks vili paljude hulgast, sõkal suure surmakuu
lõikusest.
Iga asi on oma õigel kohal, maa ja meri, öö ja päev, kurbus ja
rõõm, varjudetihnik ja elu, see kordumatu kingitus, ning kõige selle keskel
inimene — see üks ja ainus.


sisu