
William Carlos Williams

Inglise keelest Hasso Krull

NOOR PERENAINE
Kell kümme hommikul askeldab
noor perenaine hommikumantlis oma
mehe maja laudseinte taga.
Sõidan üksi autoga mööda.
Siis aga tuleb ta kõnniteeservale
kalamüüjat, jäätisemüüjat hõikama, ja seisab
häbelikult, ilma pihikuta, kruttides
juuste lahtisi otsi, ja ma võrdlen teda
langenud lehega.
Mu hääletud autorattad
sööstavad rabinal üle kuivanud lehtede, kui
ma kummardan ja naeratades möödun.
DAAMI PORTREE
Sinu reied on õunapuud
taevani ulatuvate õitega.
Millise taevani? Taevani,
kuhu Watteau riputas daami
toatuhvli. Sinu põlved
on lõunatuul – või
lumetuisk. Ahh! Mis
mees oli õieti Fragonard?
– justkui see seletaks
midagi. Ah jaa – allpool
põlvi, sest nii libiseb
meloodia, on üks
neid valgeid suvepäevi,
sinu pahkluude kõrge rohi
võbeleb rannal –
Millisel rannal? –
liiv kleepub mu huulte külge –
Millisel rannal?
Ahh, võibolla õielehed. Kust
mina tean?
Millisel rannal? Millisel rannal?
Ma ju ütlesin õunapuu õielehed.
METSPORGAND
Ta keha pole nii valge
kui ülasel, ega nii sile – ega
nii kauge. Mets-
porgandiväli vallutab
põllu jõuga; hein
ei kasva temast kõrgemaks.
Pole see mingi valevus,
valge aga küll, iga õie keskel
tumepunane sünnimärk.
Iga õis on üks peotäis
ta valevust. Kuhu puutub
mehe käsi, sinna jääb pisike
tumepunane täpp. Kõik
puudutatud kohad on õied,
sinna sirutuvad ükshaaval tema
olemise kiud, igaüks omaette,
kuni kogu põld on
valge iha, tühi, üksainuke vars,
õiekarikas, õis õie haaval,
vaga valevusesoov on vaibund –
või ei miskit.
NIISAMA ÖELDA
Sõin need
ploomid ära
mis külm-
kapis olid
ja mida
sa vist
hommikuks
hoidsid
Anna andeks
nad olid imehead
nii magusad
ja nii külmad
PROLETAARNE PORTREE
Tüse noor naine palja peaga
põll ees
Juuksed taha kammitud seisab
tänava peal
Suka väel toetub varbaga
kõnniteele
King on tal käes. Vaatab
uurivalt sinna sisse
Sikutab välja papptalla
leiab naela
Mis talle haiget tegi
ALLAAETUD KOERALE
Mina ise olen see,
mitte vaene loom, kes lamab maas
ja kiunub valust
mis mu meelemõistusele toob –
justkui pommi-
plahvatus, mis pühkis
terve maailma lagedaks.
Mul ei jää muud üle
kui sellest laulda
ja nõnda leeveneb
minu valu.
Mingi uimane tuimus uputab mu meele
nagu surmaputke
oleksin joond. Mõtlen
René Chari
luule peale
mis ta kõik nägi
ja välja kannatas
kuni ei tahtnud enam
kõnelda muust
kui lõikheintes jõgedest,
tulpidest ja nartsissidest
mille juuri need toidavad
kuni tolle vabalt voolava jõeni
mis uhab juurenarmaid
sel magusa haisuga õierahval
kelle kodu on
Linnu-
tee .
Meelde tuleb Norma
meie inglise setter mu lapse-east
tema siidised kõrvad
ja väljendusrikkad silmad.
Ühel õhtul ta tõi
meie sahvrisse
pesakonna kutsikaid,
mina olin ähmi täis
ja lõin üht, arvates
et nad
purevad kõhtu
ja kisuvad ta lõhki.
Meelde tuleb ka
üks surnud jänes
tasakesi lebamas
jahimehe käe
väljasirutatud peopesal.
Seisin kõrval
ja nägin,
kuidas ta võttis jahinoa
ja surus selle
naerdes
looma suguosadesse.
Oleksin napilt minestanud.
Miks ma sellele praegu mõtlen?
Sureva koera kisa
tuleb võimalikult tugevasti
kustutada.
René Char
sina oled luuletaja, kes usub
ilu väge
teha iga ülekohus heaks.
Mina usun ka.
Leidlikkuse ja julgusega
me ületame
õnnetud tummad elajad,
uskugu seda kõik inimesed,
nii nagu sina mu õpetasid
seda uskuma.
VARBLANE
(Isale)
See varblane,
kes tuleb ja istub mu aknale,
on pigem poeetiline
kui looduslik tõde.
Tema hääl,
tema liigutused,
harjumused –
küll talle meeldib
prahis ja tolmus
tiibu sapsida –
kõik tõendab seda;
muidugi, tal on ju vaja
täidest lahti saada,
aga kergendustunne
paneb ta
rõõmust hõiskama –
ja see on pigem
muusika kui
muuga seotud.
Varakevaditi,
sattudes kuhugi
kõrvaltänavasse
või mõne lossi juurde,
toimetab ta
teeskluseta
armuasju.
Kõik saab alguse munast,
tema riist viljastab selle:
mis võiks olla veel toredamalt
kasutu
või mille üle
tunneksime rohkem uhkust?
Sageli viib see
meie lagunemiseni.
Kukk ega vares
oma väljakutsuvate häältega
ei ületa
tema pealetükkivat
säutsumist!
Kord
õhtul
El Pasos
ma nägin – ja kuulsin! –
kuidas kümme tuhat varblast
tuli kõrbest
ja istus õrtele.
Puud väikses pargis
said täis. Kõrvad pilli löömas,
põgenesid inimesed
pasasaju alt,
jättes kogu krundi
alligaatorite hooleks,
kes elavad
veevõtukohas. Varblase kuju
on tuttav
nagu aristokraatlik
ükssarv, kahju
et tänapäeval ei sööda rohkem
kaeru,
see teeks tema elu
lahedamaks.
Ometi
garanteerib tema väiksus,
teravad silmad,
vastupidav nokk
ja üldine ägedus
ta ellujäämise –
mainimata
tema arvukat
järelsugu.
Jaapanlasedki
tunnevad teda
ja on maalinud temast
sümpaatseid pilte,
nähes sügavalt läbi
tema loomujoonte
üksikasju.
Tema armuelus
pole vähematki
peenust.
Ta tõmbub
emase ees kössi,
veab tiibu järel,
teeb valsikeeru,
viskab pea taha
ja lihtsalt –
pistab kisama! Koleda
häälega.
Ja kuidas ta noka
vastu lauda
puhtaks pühib,
see on määrav.
Nii käib kõik,
mis ta teeb. Vasekarva
kulmud
annavad talle ilme,
nagu oleks ta alati
võitja – ja ometi
olen korra näinud,
kuidas sama liigi
emane
kõvasti veetorust
kinni hoides
rabab tal
turjasulist
ja surub
vaikselt
maha,
kõrgel suurlinnatänavate kohal
kuni
on talle otsa peale teinud.
Mis oli selle
mõte?
Emavarblane isegi
paistis oma edu üle
nõutu olevat.
Naersin südamest.
Läbinisti asjaliku
eksistentsi
luuletus
oli jõudnud võiduka
lõpuni;
tänavakividel
laiaks litsutud suletuust,
tiivad sümmeetriliselt laiali
otsekui lennul,
pea kadund,
rinna must perekonnavapp
loetamatu,
paljas varblase pilt,
kuivand vahvel,
muud pole öelda
ja seda ta ütleb
ilma õeluseta,
ilusasti;
See olin mina,
varblane.
Andsin oma parima;
hüvasti.
NEEGRINAINE
saialillekimp käes,
keeratud
ajalehepaberisse:
Ta hoiab neid püsti,
palja peaga,
kogukad
reied
sunnivad käies
vaaruma, kui ta
möödaminnes
vaatab poe aknast
sisse.
Eks ta ju ole
ühe teise maailma
saadik,
see on ilusate,
kahe varjundiga saialillede
maailm,
mida ta kuulutab, ise
teadmata muud,
kui et ta läheb mööda tänavat,
saialillekimp püsti käes
nagu tõrvik
hommikul väga vara.

sisu