Soome keelest Jan Kaus
Sinus oli muidugi teatud elegantsi (mis siis, et täikalt saadud). Tahtsid oma elu ümber töödelda. Teadsid, et kirjanik olla tähendab täielikku alandust. Naised jätsid meid maha, üks teise järel, teine mees oli alati parem. Sinu kõned tulid öösiti. Oma viimastel hetkedel panid plaadi mängima (ka televiisor jäi lahti), see oli Canned Heat, mida sa pidid mulle lindistama: "Got my mojo working". Tõstsid klaasi huultele, pomisesid omaette "Skool, sitapead" ja tõmbasid nööri endale kaela.
VIHJEID HOMSE PÄEVA KAOTAJALE
Jeesus, küll need õlud Athanasioses ikka mekkisid. Vana kandis hakkajalt lauale ühe pudeli teise järel. Pohmakas polnud kunagi nii hea tundunud. Oli juba täiesti mõttetu kellelegi helistada. Oma arust nägid inimesed mind erinevatel üritustel täiesti piisavalt. Läinud aastal joonistas Sunny mind Mr. Päikseks, enne kui ta Fraser Islandil haide järele sukeldus. O Grande Amor ja õhtu viimane, ainukene lohutus, lonks tuhmist joogiklaasist. (Nagu see kõik ei olekski päriselt. Eikunagi on pikk aeg.) Järel mitte midagi muud kui tunnete võlakorraldus. Karistuseks Fennoskandia ilmastik: mu käed kortsuvad ja kasvatavad ahvikarva.
Reedeõhtuti liikus ringi palju amatööre, kelle meelest oli vaja lõbutseda. Kahju oli aga juba sündinud. Üks ahv show´d ei peata. Need halvavad lõunad Heidiga hiina restoranis millalgi aastal üheksakendviis, kui ei saanud pisaratega toitu alla. (Ta haaras mu käest, mis kahvlit hoidis. "Proovi ometi süüa.") Ning ma pole enam silmade värviski kindel. Sedasi poleks see küll pidanud algama, veel vähem lõppema. Rahakotis raha & süda soojust täis. Miks kõik persse läks? Ma ei olnud ju mingi mikihiir.
Lõppude lõpuks ei mäleta ma kogu tripist mitte midagi. Nii läks seegi talv ja varakevad. Lootusetus ei olnud enneolematu. Muutusin vana Telefunkeni veretus valguses hapraks ja kahvatuks nagu läinud aegade filmikangelased. Garbo jäi aastakümneiks vait, elu lõpuni, miks mitte ka mina viieks aastaks. Ei saanud oma hambaid kuhugi surutud. Polnud muid jumalaid peale deemon Aa, kuid rohelise tee jõul püsis seegi enamasti eemal. Ei mingit religiooni, mille najale toetuda (juhul kui Jumal pole baleriinikleidis Pipi Pikksukk). Vincent Price 60ndate Poe-filmides kõlbab samuti: oma paranoiad on stiilsemad kui heade inimeste rumalad nõuanded. Kui aeg parandab haavad, siis miks kogu aeg aina valusam on.
Algajad kardavad, et nende laused varastatakse ära. Kirjutamine sujub siis hästi, kui halvasti läheb. Saaks vaid sõita ära siit, tuhandete aiakruntide maalt, olla punase passi tähelepandamatu omanik. Mu nimi on kodu trepikoja seinalt eemaldatud, kuid vaevalt see midagi tähendab. Kardan, et mult võetakse päevik ja täitepliiats paremast põuetaskust ära. Raha on südame pool. "Sõnad on tänapäeval kivi taga," kirjutas sõber. "Kuid aegajalt neid leiab, järelikult: imede aeg ei ole möödas." Lennuk tõstab tumma mehe õhku nagu kivi. Kohale jõudes kukun oma päevikule vatrama nagu laps, kes on äsja rääkima õppinud (keegi ei saa midagi aru). Schipholi jaamas küsitakse mult kõigepealt: "Millise kuriteo ohvriks arvate end Hollandis langevat?"
Surnud laenavad oma valguse raudteejaamadest. Sellepärast ongi neis igavene hämarus. Elavatel on minemasaamisega kiire. Jaamahoones pole muud teha kui oodata, ega sellest polegi midagi. Ma olen nii vana, et ei võta päikest. Kui Catherine Deneuve oleks hetk varem Anversi jaama jõudnud, oleks ta mind viimaks kohanud. Ta säras nagu neljakümmevatine hõõglamp, vananeva madaami enda võrratu valgus. Elu näitab, et filmid on tõelised: ühepäevaliblikad muutuvad päevavarjudeks. Mälestused on nukrameelsena parimad, liftisõidupikkused hingematvad suudlused, ja veel kaugemale. Minagi sain aastaid vanaks, viha taandus mu südamest, muutusin kohe oimukohalt kurvemaks. Ei saanud luuletusi valmis, ei saanud eriti midagi.
Nüüd, mil mu depressioon on tõeline anekdoot, toon mõne pudeli õlut ja tuhnin Wohltemperierte Klavieri kassetid välja. Vapustav, Svjatoslav Richteri mõõtu esitus: helged helid täidavad toa, kui klaveri vasarad keeli taovad. Jalad muutuvad pärast talvepikkust magamist rahutuks, hiiglaslik jäämägi irdub Antarktikast. Kevadine pööripäev kuulutab: talv on läbi! Mu telefonikõne tabab ajahädas inimese otse koosolekult. Räägin talle raamatust, kus aeg inimestele tagasi antakse. Usun, et ta rõõmustab. See on raamat, mida ma õieti lugeda ei näe. Keeran pirni välja ja panen eredama asemele. Hetkeks olen nähtamatu mees, vaevu kohal, süda tiksub peaaegu hertsi sagedusel. Olen õhtu täht. Valisin showbusinessi, kuna ma ei ole mitte keegi. Hakkan lugema, kuigi mu ajus pole kedagi kodus.
Ei midagi erilist, tahtsin sind ainult sööma kutsuda. (Lihas mu vasaku käe nimetissõrmes tõmbleb.) On sul see roheline klaaskuulike veel alles, mille ma Ritva Blomqusti poest ostsin? Eelmise omaniku soov oli, et eri värvi kerad müüdaks koos. Aga see antiikne sulepeahoidja? Kuid ehk on need unistused juba möödanik ja mina elus. Kord igavikustas üks tundmatu, vana naine mu papist taldriku põhjale. Iga maailm, kus mind oodatakse, on parem kui see, kust ma tulen.
Kuhu siis nüüd jälle minek? "Russkij" restorani trepil ei oota mind keegi. Loomulikult tasub kõik üles kirjutada, kui mitte muidu, siis sentimentaalsetel põhjustel. Armsaimad laululinnukesed surevad vähki, hääles naer. Öösel kuulen ekskavaatoreid jäist asfalti kraapimas; lume peab enne ära koristama, kui see sulada jõuab. Hommikul on vaikne nagu nüüd pühade ajal. Lähen Katajanokka kaugemasse nurka, kuna rohkem lõuna poole ei saa.
Suurema osa kitsast toast täitsid voodi, kuhu pärastlõunavihmade rabisev kurbus mind regulaarselt ajas, ja odava vineeri järele haisev riidekapp. Toolil kallistas tühi vest riidehunnikut. Kapp ähvardas ümber kukkuda, kui upitasin ääre peale vaatama, mis kapi otsas on: tolm ja paar kümnepennist münti. Mõtlesin, millises taskus need kodunt nii kaugele olid jõudnud. Kapi uksi sulgedes nägi uksepeeglitest alati seda selli, kes halli tviidpintsakut selga pani. Alati kuhugi minemas. Kadunud. Uksi avades oli näha tühjade riidepuude rivi, mida see sell oli oma riietega varjata püüdnud.
Ma pidin sinust kirjutama. Sa olid vaid vaene tüdruk, kes polnud aastaid orgasmi saanud. Maria tänava teisel poolel lörtsis hõljub Soome Kirjanduse Selts, suur, ähvardav kamakas. (Selle all on põrgu, kuhu me kõik satume.) Olen Padaässas plindris ja loen juttu mehest, kellelt kadunud naise vene sugulased püüavad pärandust välja petta. Sell baarileti ääres ütleb, et ta elab nii, nagu elab. Varem jõi ta koos oma äiapapaga, Vantaa lennujaama politseiülemaga. Tema kõrval istub paarike, kes on cool. Külm blond, kelle kaelas ripub kuldne süda, mees tume ase-Elvis, kuid täitsa talutaval moel. Tagumises nurgas istub viimane Alko kontroll, pigistav lips kaelas. Kui maailmas oleks rohkem nendesuguseid, võiks mul siin isegi mõnus hakata.
Kui põgenesin piki Stadsparki kolmnurga üht äärt sellesügisese kurbuse eest, huikas mingi tüüp mulle järele: "Sada kilomeetrit!" Peagi olin teemantkvartalis Centraal Stationi kandis, ja pähe tulid Carl Friedmani (naine) sädelevad silmad. (Ta oli siit kandist pärit.) Tal oli kaks reisikirstu, täis ei tea mida, ma ei lugenud raamatut lõpuni. Võib-olla oli tal õigus, kui ta pidas mehi nõrgaks, mina vähemalt. Jäätiseauto läks samas suunas kui mina, sadama poole. See mängis tuttavat viit: "Sina tallad, mina juhin". Kunagi kirjutasin: "Raiskan oma aega kristalllinnas". Ei teadnud, et seegi läheb täide. Mõnikord kuulis tänaval soome keelt, kuid mina olin hakanud vaikima. (Nii palju asju, mida pole tarvis kuulda.) Mõtlesin ainult: nemadki on ära eksinud.
Panen kella käele: pool seitse, mitte pool neli. Päris hea on olla. Olin näinud und, et oli paha olla. Võimendi punane punkt põles pimedas. Olin suikunud muusika tangeriiniunne. Veel jõuab lugeda, enne kui peab tõusma: Eriek Verpaleni "Alles in het klein" (hea nimi). Ma pole nii kaugele jõudnud, et saaksin aru, mida ta sellega mõtleb. Päris põnev periood on see, kui saab mingist võõrast keelest nii 60% aru. Tekstis on rohkem auke kui veitsi juustus. Õppisin lugema viieaastaselt, haiglas, pelgast igavusest. Nüüd püüan ära kirjutada kõik, mille unustan.
Iga mees saab oma väljateenitud padja, kuid mitte tingimata und. All kaebleb kimedalt auto häiresignaal: kuskil püüab keegi sisse minna. George Harrisoni slide nõristab katuseäärelt bluesi. Samal ajal kodus teda pussitati. Kesköö uudiseid võib lugeda Granta raamatust "Truth+Lies". Mina küll annaksin Binjamin Wilkomirskile koonduslaagrilapsepõlve eest puhtad paberid. Ta vähemalt kirjutas oma elu uueks. Varsti hakkan lihtsalt väsimusest roosasid elevante nägema. Juustesse takerdub väikseid, valgeid sulgi. Näen ainult haavatud küülikut, keda mõistmatu laps kõrvust tõstis ja maha pillas. Kätega ei ole midagi peale hakata. Keha püüab mugavamasse asendisse jääda. Küüned ja juuksed kasvavad magamise ajal.
Taskukell muudab aeglaseks. Kohe napsan kinni oma surma. Laenan raamatuid inimestele, kellel pole meeles neid tagasi tuua. Lapsena nad õppisid, et nende eest kantakse hoolt, aga esimesel võimalusel tormavad nad võimalikult külma või kuuma. Mina varustan neid reisi jaoks kaartide ja raamatutega. Kuldsele haldjale, oma hambaarstile, andsin raamatu inimeste ja ahvide ühisest keelest. Tema seltsis julgen suu lahti teha. Kui mõnele inimesele luuletus kirjutada, põgeneb ta vähemalt naaberlinna. Ametilt olen elav entsüklopeedia, valvur raamatute tsoonis. Mul on eriülesanne, mission impossible: luuleriiuli peab kahtlastest materjalidest puhtaks tegema. Sisemiselt olen päris kena inimene. Kuid kohus on minu au. Vanakurja selgroog sunnib kogu pika talve kummargil käima.
sisu