Soome keelest Jan Kaus
POLIITIKA
Tampisin ägedalt.
Totsi rinnad võdisesid
nagu tarretis.
Pilu paukus.
Tots kiljus, kui
plörtsatasin nagu elevant
londist armulöra.
Hiljem
tõmbasime suitsu
ja kiitsime
uut valitsust.
R.R.
Pärast lahkuminekut oli pleiss
muidugi tühi ja
R.R. astus läbi.
"Pane eit käeraudadega
radika külge kinni ja
udja teda sitaks karmilt,"
soovitas see pasapea.
Arvas, et mul on
uus tots silmapiiril.
Nüüd on.
Radikas läks sodiks.
KAARNATIE 14
Joon su naba
kraatrist šampooni.
Tõukan mõla
su vitu pinalisse.
Alumise korruse poisid
kuulavad teknot
ja tõmbavad hašši.
Kardinad laperdavad.
Seinad võdisevad.
Verine mees
lõhub naabrite juures
kirvega aknaid.
JÕULUHOMMIKUL
Eit karjub. Titt karjub. Kirikukellad löövad.
Vajun kõrvale. Naine viib ennast käega
lõpuni. Olen läbi. Titt karjub. Naaber tümitab
oma eite. Võtan pastaka ja kirjutan. Kirjutan
suvest, mis läks. Kirjutan tüdrukust, kes tuli. Olen
nelja seina vahel koos kahe naisega. Üks
on 34aastane ja teine 0. Olen kõva mees.
Õpin mähkmeid vahetama.
UUS MÖÖBEL
Teel Stemmasse
kukkusin õlut kaanima.
Reijo rääkis lugu.
Untsu puhus rõngaid.
Naised sosistasid
kõrvallauas.
Mona tuli Untsule järele.
Reijo visati välja.
Mina rääkisin
riidenagi ära.
KÜMME KANNU
Kõrtsi aknal
istuvad kärbsed.
Kruusi sajab
odavat vett.
Jukeboxist tuleb
üheksakümnendate paska.
Tõmban tuld
ja vaatan
naisi, kes
vaatavad mind.
Baarist sõidab
traktor mööda.
Joon viina,
sest olen
tundlik kutt.
LUULETAJA
Olen
põrandaalune
legend.
Söön riisihelbeid,
joon kakaod.
Mõnusat meest alla
suruda ei saa.
Kirjutan hommikust
õhtuni teksti.
Sõidan mööda rööpaid
nagu vedur
teel depoosse.
LAMP
Kohv on must
ja kange.
Suits põleb
viimase sendini.
Panen raadio kinni.
Aknal liblikad.
Tänaval mitte kedagi.
Täna võiks mu elu
viimane päev olla.
Laes ripub lamp.
KINNUNEN
Vajutan nina
vastu panga akent.
Inimesed sees
imestavad ja
vaatavad.
Nende meelest
ei oska ma
suhelda.
LUULETÜDRUK
Restoranvagunis
kirjutab tüdruk siniste kaantega vihikusse
luuletust või päevikut;
võtan pika sõõmu õltsi,
varsti möödume Karjaast,
pubekad on kõik seljatoed
oma torukottidega vallutanud.
Vaatan luuletüdruku violetseid varbaküüsi.
Pärast seda reisi ma teda enam ei näe.
Kui lähen reisijatevagunisse tagasi,
on kolmelapseline pere
mu koha ära võtnud.
MERSAULT
Mõnikord pühapäeviti
näeb linna peal
homopaare jalutamas.
Helistab kirjanik Mika Terho
ja räägib, et on kirjutanud 265
uut luuletust, ühe
aasta iga päeva jaoks
miinus joomaperiood.
Panen kohvi sisse suhkrut.
Vaatan aknast välja.
Olen Mersault, romaani
"Võõras" peategelane.
Pika tüdruku peenikesed sääred
ületavad tänavat.
ELU ÕPIPOISS
Võtan kella kahese penitsilliini.
Vahetaksin oma päeva
koos palavikus tütrega
– mul endal on kopsupõletik –
suvalise kaevuri
päevaga..
Lähen arsti juurde
ja unustan kiirustades tütrele
mähkmed panna.
Kusi külmub pakases
ja tõstab palavikku veelgi.
Õhtul helistab debüütluuletaja
ja palub abi
toetustaotluse täitmiseks:
"Need on nii kuradi rasked mu jaoks
kõik need praktilised asjad."
"Tapa ennast ära," vastan
ja tõstan klaasi Jim Beami
oma ohatunud huultele.
LUULE
Pihkupeksja Mellunmäelt
igatseb mu luuletustesse esteetilisust.
Ta saab seda,
kui Mike Monroe
Turus Aura tänaval
jaanuari lumelörtsiga
Apteegi poole läheb.
Mink valgub laiali
nagu alaosa määre.
Kui pihkupeksja
vaatab pritsmeid seinal
piisavalt kaua,
siis naeratab Mona Lisa nägu
just temale.
ÜHISPILET
Teel Karkkila luuleõhtule sülitan verd.
Mu eks-naise sugulased elavad ikka veel siinkandis.
Mu eks-naine läks peast segi ja kolis
pärast kümmet haigushoogu hullarisse.
Pidin ise ka temaga koos hulluks minema.
Käisin selle tola valge tagumiku pärast
koguni kaubanduskoolis.
Mälestused ei tee rohkem valu
kui pärastlõunal telekast tulev
Soome-Rootsi maavõistlus,
kui telefon on seinast väljas ja
väljas sajab rahet.
Kirjutan seda luuletust hiina restoranis:
mu ette tuuakse chili-kana koos riisiga.
Vürtsid annavad kinnises ninas karmilt tunda.
Tagasiteel Forssa bussijaama taga
kallistab Kari puud:
"Te olete meeldiv puu."
Siis hakkab ta kahe käega
puu muhklikke vorme käperdama.
Teen koos Esaga suitsu ja limpsan
R-kioskist ostetud heledat õltsi.
"See on täitsa nagu noorest peast Joensuus, kui panime
pakase käes stadka taga õltsi
ja persed külmusid pingi külge kinni," ütlen ma
ja viskan suitsukoni asfaldile.
"Välja arvatud, et see on Forssa ja me oleme
juba vanad mehed," täiendab Esa
ja võtab lonksu õlut.
Kari on peagi küps väikeseks uinakuks kongis.
Liinibuss Turusse läheb viie minuti pärast.
MAAILMA PARIM LUULETAJA
Minust tehakse telesse dokki.
Intervjueerija küsib: "Luuletaja
Markus Jääskeläinen on öelnud, et sa oled
tegelikult pehme loomuga sell, kes ainult avalikkuse ees
kõva kutti mängib. Mida sa sellest arvad?"
Rüüpan sortsu õltsi ja virutan tuhatoosi
karate-löögiga hoiatamata pooleks.
"Ma võiks tsiteerida Raymond Chandlerit, kes
ütles, et kui ma poleks kõva mees, poleks ma enam elus,
ja kui ma poleks tundlik, poleks mul enam õigust
elus olla. Luuletaja vajab kõigepealt
tundlikkust, et autoga võimalikult kiiresti liikuda,
mida tundlikumad kuullaagrid, seda rohkem
matsu Ferrarist tuleb – ma tahan kirjutada luuletusi,
mis puudutavad samapalju turvafirma tüüpe
kui kirjanduse õppijaid – et see võimalik oleks,
pean ma olema korraga kõva ja tundlik, pehme loomuga ma
vaevalt olen."
Intervjueerija noogutab. Ta on pikkade juustega luuletaja,
kes pidevalt suitsetab. Ta küsib: "Kuidas sa sellesse suhtud,
et luuletaja tuntust peetakse kuidagi negatiivseks
asjaks, kuigi samal ajal võivad rocktähed ja maalikunstnikud
vabalt meedias lehvida, ilma et keegi
asja kohta arvamust avaldaks?"
Muljun tühja õllepurgi vastu põrandat lömaks.
"Need tüübid, kes mu meedialembuse üle vinguvad,
on reeglina kirjanduseuurijad või sellised, nad
on tihtipeale ise ebaõnnestunud kirjanikud või
luuletajad – neid ajab vihale kui keegi on edukas, nad
tahaksid ise edukad luuletajad olla – teisalt,
luulekogude müük on olematu, on vaja
püüda seda avalikkuse kaudu pisut kõrgemale kangutada,
selleks on vaja, et larhvi oleks aeg-ajalt ekraanil näha – keegi
Eino Leino müüs oma eluajal ainult mõnisada
köidet, kui temast juba sellega seoses alati räägitakse,
kaasaegsetele kriitikutele käis pinda Eino Leino nägu
alati teatud baaris näha, teisalt Aleksis Kivi "Seitset
venda" tabas ilmudes hävitav kriitika, millele siiani
võrdset ei leia – ehk ainult Juhani Ahvenjärvi poolt
minu "Show Time´i" rattaletõmbamine Elavate Luuletajate Klubi
aastaraamatus 1998 on sarnane värk, ma usun
kindlalt, et mu luuletusi loetakse veel saja
aasta pärast, sõltumata sellest, kas siis raamatuid
veel ülepea olemas on …"
Intervjueerija noogutab ja kustutab koni.
"Tänaseks päevaks aitab", ütleb ta. "Kas
baari tuled?" "Tulen", vastan.
Õhtul joonistame tütrega kahekesi vesivärvidega
ja ootame, et ema tuleks töölt koju.
TRIBÜÜNIL
Jalgpallimatši ajal
joon õlut
ja karjun
hääle kähedaks.
Vaheajal
käin kusel
ja õrritan
vastaspoole
pooldajaid.
Pärast mängu
lähen baari
mängu jätkama.
MÄNGIGE POPPI
Nick Hornby romaanid
lohutavad mind
pika töötusperioodi ajal:
mu sissetulekud on 0 marka, sest mu naine
käib täiskohaga tööl.
Olen sitaks närvis ja ohtlik.
Olen valmis poliitiliseks luuletuseks.
Mu tütar nutab, kui ma teda
arvutiga mängima ei lase.
Ema tuleb uksest ja toob piima,
mis maksab R-kioskis 4, 90 mk/liiter.
On kolmekuningapäev ja ma tunnen sümpaatiat
Baader-Meinhofi liikumise suhtes.
VANAD JA UUED PEERUD
Halva Kirjanduse Seltsi Risto
ütleb: "Nii halba luuletajat
kui Tomi Kontio annab otsida."
Teen suitsu ja noogutan.
"Pole ime, et ta nii paljudele
meeldib," jätkab mees. "Bukowski
on samuti halb. Ma olen
meeletu Bukowski fänn."
Viskan koni lillepotti
ja hoian Ristole ust lahti.
Oleme kirjandusüritusel:
Kalle Holmberg räägib ja räägib.
Rahvas hoiab kust kinni ja ootab,
millal suupistete kallale saab.
Sirvin Anttilas odavaid CD-plaate.
Mu ette ilmub.
"Turu Sanomate" kultuuriosakonna kt-ülemus.
Vahetame uudiseid.
Räägin, et sõidan enne jõule
koos tütrega Joensuusse.
Mees on üllatunud,
et mul tütar on.
Mina olen üllatunud,
et tal töökoht on.
Tal on Abba ja
rollingud ka ostukorvis.
"KOULU" RESTORAN
Turu Raamatumessi õhtuklubis
kutsub lavastaja poeg ja
poksija mind kaklema.
Olen tulnud publiku eest
õhtut juhtimast,
kui kohtun vilavate hullusilmadega:
"Sa tahad midagi karmi – Sa tahad,
et ma sind ei tunneks – Sa tahad,
et ma su ära tapaks – "
Mu pluusi alla hiilib hirm:
see hull võibki tappa.
Meie vahele tuleb inimesi.
"Tapani on kõva mees, ta ainult
näeb õrn välja…" nähvab
üks tarkpea.
Astun välja vihma kätte.
Enesekaitseinstinkt on mul alles.
Ma ei taha keskealisena surra.
sisu