Soome luules tähistasid 1990. aastad kindlasti tõusuaega ja Kontio sattus olema laine juhtivaid tegijaid. Inimesena kuulub ta tollal loodud nooremate kirjanike ühendustesse Nuori voima (Noor jõud) ja Elävien runoilijoiden klubi (Elavate luuletajate klubi). Need ühendused ei tugine loomingulistel suundadel või põhimõtetel, vaid hõlmavad eripalgelisi tegijaid. Sama põlvkonna luuletaja ja kriitik Tommi Parkko sedastas tollal (Tuli&Savu 3/1993, e. k. vt Vikerkaar 10/1999 ), et soome luules oli juba 1950. aastatest alates, modernismi tulekust peale valitsenud piltluule, läänemaine vaste hiina ja jaapani selgeid pilte tekitavale luuletavale. Väheks oli jäänud riskimist ja katsetamist. Põhjuseks võis olla see, et otsustajate ring oli liiga väike. Aga loodetavasti olevat pilt mitmekesistumas. Uue luule kujuvõtvaid piirjooni püüdis Parkko tabada nelikjaotuse abil: 1) piltluule, 2) realistlik luule, 3) lüürikud, ja 4) metaluule. Tollal just esimese luulekogu avaldanud Kontio lahterdas ta lüürikuks.
Samas paistab, et Kontiot nii lihtne lahterdada ei olegi. Tegu on kirjanikuga, kel on tuntavalt olemas oma käekiri. Ei ole tal soome kirjanduses otseseid eelkäijaidki. Kaugemas perspektiivis loeb Kontio ise siiski oma eeskujudeks Edgar Allan Poe'd ja Charles Baudelaire'i. Ja samas imestab: "Olin valmis isegi valestimõistetud luuletaja rolliks. Aga esikkogu arvustused olid kiitvad, mõne üksiku erandiga. Ja järsku on mu ees üllatav probleem. Pagan, mind on ju omaks võetud. Ma ei olegi selline nagu mu suured eeskujud." Omaks võetud ja heaks kiidetud on Kontio luule igatahes. Juba on nooremapoolsele kirjamehele jagunud tavatult palju auhindu: 1993. aastal sai ta aasta parimale esikteosele antava J.H.Erkko preemia, 1999. aastal sama luulekogu eest veel ka Helsingin Sanomate kriitikute poolsajandi koondauhinna, "debüütide debüüdi": kogus on "tekstilist võlu, mida ainult esikteostes kohtab". Kontio julges tulla ja kirjutada luulet, mida soome kirjanduskontekstis kaldutakse pidama kahtlaseks; ta sai hea ja halva maitse piiril katsetades hästi hakkama, nii et enam tema üle ei imestata, vaid võetakse teda iseenesestmõistetavalt.
Vähemalt Soomes täiesti ebatavalist, romantilisepoolset, lüürilist luuletajakuju toetab Kontio ise Baudelaire'ilt laenatud mõtte edasiarendusega: "Baudelaire'il oli loosung, mida olen juba kulumiseni korrutanud: 'Jää alati luuletajaks, isegi proosakirjanikuna.' Luuletajalikkus tähendab mulle, et ei liiguta sissetallatud tavapärast tunnetusviisi pidi, vaid lähenetakse lapselikult keelele ja kogu tegelikkusele." Lapseliku taju taotlemine seletanekse sügavamalt ka kontiolikku keelekõladel mängimist ja vaeggrammatikalisi väljendusi. "Lapse keeleõppimine on omamoodi luuletajatöö." Kohati kõlab Kontio luule rahvaluulelikult. Ju on laste sundimatu keelekasutus ja rahvaluule kohad, kus tuleb parimini esile keeleomane. Ja sealt jääb tõepoolest kaugele küll too kaalutletud, korrektsete täislausetega edastatud, tõsieluline, enamasti jahe, kaine, ebaisikuline, mõistuslik luulepildikene, kus keel justkui täielikult kaotab end tegelikkusele. Kontio luule käänud on aimamatud, sageli keset argipäeva justkui teisest tegelikkusest tulevad kujutlusviljad. Teisal lausub luuletaja, et "luuletaja ülesandeks on kaitsta keelt ja ehtsamat kogemist."
Teos "Isa sai kevadel tiivad" sündis Kontio kahe tütre tahtel, kes ärgitasid isa tegema raamatut oma lapsepõlvelugudest, mida ta neile õhtuti jutustas. Teoses paljastuvad muuhulgas ka Kontio lapseea-huvid (taimed, taevatähed) ja -maastikud. Nii botaaniline kui astronoomiline teemastik esinevad ka Kontio luulekogudes, lisaks leiab taustal Helsingi Lasnamäe- või Õismäe-taolise uuseeslinna Kontula õhustikku, ja kohal on ka teine inimene. "Tantsusaalitaeva all" on teemadeks oma näo otsimine, meelelised ja ülemeelelised aistingueid, kehakeel ja tarkusearmastus, sealhulgas õpetaja "tzsche"; "Ämmelgakedras" taimed, putukad, keelekõlalised trikitamised, trammiliiklusega vihmane Helsingi ja "sina"; "Taeva ladvas" tähtkujud, taustaks mütoloogiat, linnaelu, kultuurilisi viiteid.
Kontio ei karda paljusid kahtlasevõitu asju: näiteks pikki kirjeldavaid lauseid, ebagrammatikat, erinevate keelepruukide, ja stiilitasandite ühendamist, sealhulgas "kõrgstiili", mis paistab soome luules vaikimisi päris põlu all olevat, aga mille taustal tulevad Kontiol teravamini ja mõjuvamini esile ka räigused. Kontio ongi kirgaste kujunditega, paksude värvidega, eelkõige meeleline, eneseväljenduse ja "eeslinna" luuletaja. Tõlgetes oli kindel taotlus kõike seda säilitada, nii palju kui teises keeles võimalik. Õnneks eesti keel sugulaskeelena võimaldab nii mõndagi; paraku on aga luulekontekst niivõrd erinev, et too "luulelisuse" ja "ilu" hämming, mida kõik soome lugejad ja kriitikud mainivad, ei pruugi sel kujul eestikeelses luules praegusel hetkel võimalik olla.
Kontio loomingust on varem ilmunud ajakirjas Vikerkaar 10/1999 luuletus "Münt" (Kolikko) Hasso Krulli tõlkes, ja hiljuti Vikerkaares 5-6/2002 valik luuletusi Kalju Kruusa tõlkes. (Muudest keeltest on Kontio loomingut ilmunud näiteks inglise, hispaania, poola, rootsi, saksa, tšehhi, ungari keeles).
Kalju Kruusa
Tomi Kontio luuletusi soome keeles (ja rootsi-, inglise-, hispaaniakeelses tõlkes)
http://www.kaapeli.fi/nvl/kontio/
Intervjuud Tomi Kontioga
http://www.kirjastot.fi/showhierarchy.asp?hid=406
http://www.ylioppilaslehti.helsinki.fi/ylioppilaslehti/010427/010427sanansoturi.html
sisu