Pieter Cornelis Boutens

Hollandi keelest Gustav Suits

HINGE HELKAKNAD


Ma oma hinge sulgesin helkaknad,
kui sügisõhtu vaikses värvilõkkes
puist pudenes veel viimne lehekuld –
Maailma suurest aiast mis mul armas,
kõik pikaldase hella hoolega
ma ümber istutand ju hingepõhja,
kus soojust ilu lillendama küll,
et läbi kogu talve õilmitseks
ja hilju ehiks maja üksildast –
Ma oma elu olen üksi veetnud
surmvaikse talve mitmes pikas öös,
mis minu olu, rõõmu, muret peitnud,
maailmale ei andnud, ise'i küsind
muud, kui mis omaks omand südames –
Ma hilju eemal eland rõõmsana,
et kodu helearmas töötada,
võind unistada lambivalge telgis –
Tumm kahkjasvalevana väljas maa,
öö suure maja lumiliugjas põrand,
kaugkumad horisondi hämus,
seal linna tuled üles ehavad,
ent tardumuses tuhmis puude raad
siin ihmjaid igatsusi sirutavad.

Maailmaöö küll vahtind õõnsail silmil
mu säramajja jõõras jõuetus,
must helkja päevapaiste rõõmsusse,
mis peesind minu enda sisimas –
Lõid ulmalilled õiepungi lahti,
Fantaasia nad rikkust nookumas
siin oma imeolu läitvas lämmes,
kuldsüda, kannike, valgliilia
ja roosipuna – uljad marmorkujud,
vait, kodus õnnisvalges täiuses,
siin jumalikus rahus naeratlemas –
Mälestus hämar-hinge-seinale
siis etsis, sametiga kantis õnnist
tagasimõtlemise värelust.


sisu