T. Carmi

Heebrea keelest Kalle Kasemaa

GRANAATÕUNAPUULE


Mine, mine siit!
Mine teiste silmade ette!
Kirjutasin sinust juba eile.

Ytlesin rohelisiks
Su oksad, kummarduvad tuules,
Ja punaseiks punaseiks punaseiks
Su vilja piisad
Manasin valguse su juurele
Niiskele pimedale jonnakale.

Praegu sind ei ole
Praegu peidad mu eest päeva
Ja kuud, mis pole veel tõusnud.

Tule
(Kirjutasin sust yleeile,
Ning noor mälestus sinust
Kõrvetab mu käsi kui nõges).
Tule ja vaata seda imelist granaatõunapuud:
Ta veri mu hingel, mu peal, mu kätel,
Ja tema yha seisab oma kohal!






ÄRKAMINE


Tule, tõmba oma käega yle mu suu.
Pole ma harjunud selle valgusega.

Nahkhiir me armastus, tiirlev ja pime,
Ega kaldu kõrvale mu näost, seletavast mulle
Mu käsi. Mis taipasin ma valges?
Tõuse, kõnni oma käega mu yle.

Mu uni (mis kell on?) hõlmas su lapsepõlve.
Kymme mere ja öö vahel, kesköö minu
Ja sinu vahel, seitse koidiku luukide vahel.
Oh ei, ma pole harjunud selle valgusega.

Tulevaga avada mu silmi kui kylmi avausi.
Kavatsuse kaaludel kaalun
Oma silme pimedust ja hirmu, mis lamab mu põrmus.
Tõuse, kõnni oma käega minus.

Nägu vastu nägu – kas on ta mul veel?
Ma võin vaikida või kõnelda.
Tule, tõmba oma käega yle mu suu.
Ma ei talu seda valgust.






MINNES JÄTSID MULLE


Minnes jätsid mulle valveks
(Võib-olla kingikski)
Selle lootuse koera,
Toituva värava ja tornikella kõnest
Ja viinapuu sosinast aknale.

Su öö (tasa!)
Suur ja liikumatu ilma su sammudeta.

Tss, mu tubli loom, aga minul pole syyd
(Minagi ootan asjatult)
Kui rooste hääled saevad väravas
Ning lehed krabisevad rahena.
Tule mu juurde, sa tubli, tubli,

Suukorviga loom,
Ja ma pyhin vahu su huultelt.






JUTUSTUS


Kui naine kalurikylas jutustas mulle
Mehest, kes kadus
Ja merest, mis taandub
Ja sureb ta lävel õhtu-õhtult,
Jäin tummaks.
Ei suutnud ma öelda ta silme pärlmutrile:
Su armastatu tuleb tagasi, – või:
Meri pöördub tagasi elavana.

(On päevi, mil ma ei leia öelda sulle
Isegi yht sõna.)






NÕIDUS


Ma mõtlen, mida ei suuda meenutada.
Teel koju puhkes valla sygis
Ja mu käed langesid suurde rahhu.
Mu hääl läks kysima ega tulnud tagasi.

Õlgedena end puistasin nelja tuulde:
Mu vari lipsas mu läve ette,
Mu silmad pagesid rannale, ja oma kukla
Ma poosin ta kauneile silmile.

Ime, ime – kui pole veel hilja!
Ära taha purustada loori,
Ära kysi. Ei ma mäleta. Sest ma pole
Leidnud veel voolust oma nägu.

Sosistava hääle eest ulata mulle käsi:
Su hääl tungis musse, ja nyyd olen ma tervik.






LAUL ELUULIS

Nii pöördus mu vaim oma tuppe tagasi

Saadi ben Mensura


Nyyd andsid sa mulle tagasi oma väe esmiku
Mu jõu ja mu naeratuse esmiku
Tule tagasi, mu hing
Eluuli meri. Vahuhaide myriaad
Hammustamas ulguvas tuules
Tule tagasi, mu hing
Näe, mähkisid end lipuna mu kaelale
Enam ei karda ma sosinat: "Sind ei ole"
Tule tagasi, mu hing
Eluuli meri. Iisop toretseb purpuris
Ja mistraal taob – tsimblid! – pronksi
Tule tagasi, mu hing
Nyyd panid sa kõrvale kilbi
Tulen su juurde kui kaste, mitte alistatu, mitte alistaja
Tule tagasi, mu hing
Eluuli meri
Mu käed sytitavad sädemeid
Tule tagasi, mu hing
Taas sõlmitakse lepe mu osade vahel
Veri hinges päeva ja öö jooksul
Tule tagasi, mu hing
Koidikul olen sulle nooruke ja nõrk.
Kuuvalgel laulsin sulle sulavat päikese rasva
Tule tagasi, mu hing
Nyyd mil andsid mulle tagasi oma väe esmiku
Mu syytuse ja su usalduse esmiku
Tule tagasi, mu hing
Tule tagasi oma tuppe.






MU ESMASYNDINU


Mu esmasyndinu ja mu mehesuse esmik
Puhates lapse käsi ise pihus
Pane oma käsi mu kätte
Tungib põhjatu valgus silmaterade sängi
Liha mu lihast
Hää kastena peseb naervat nägu
Kuis hoiaksin tagasi õrnust
Lapse käsi on väike, isa pihk suur
Mis kerkib mu sõrmede äärtele?
Lõualuud lämmatavad naeratuse
Mu poeg, mu poeg
Ja laps võtab tagasi oma kadunud pihu.
Ära tõmba tagasi oma kätt!






KYSITLE ÖÖD


Kysitle ööd aegajalt
Enam
Ära peida oma palet
Kysitle puud, kel lõppenud
Lehtede langus
Ja ta pesad on paljad
Kysitle last, ärkavat
Äkki
Ära laula talle äiu-äiu
Kysitle peegleid, mis on tumedad
Öösel
Ära teeskle
Hyya jõuetul häälel
Jõuetus
Ära karda põhjusetut vaikimist.






SÕJA KARJE


Ja seejärel, pime, suu täis liiva
Tõstab kes
Kes tõstab
Kylma lauba tähtede poole
Ja kysib valgusaastailt yhel hetkel
Oma paluva keha tähendust
Kuid
Esimesel hetkel
Ytle sõna oma abitu kuklaga
Häbistatud järsku vaikusse
Sõda
Loe, kiiresti loe tunde ja päevi
Mis möödusid tasa lahtisi silmi
Ja viinapuu kõneles
Viinapuu
Ja laps kõneles
Isa
Sõda
Kiiresti
Esimene hetk kustutab tumma käsu aga
Kõik aaped jääst ja tulest
Loe kiiresti
Rebib mu laule ja mu silmi
Alasti ja paljaks
Inimeste ja Jumala teadmisel
Sõda
Ja seejärel
Pime, suu täis liiva
Tõstan silmad mägede poole
Kes tõstab.






KUULAULUD


I

Valgusaastad kustusid
Suured veed voolasid ära

Iidne kaja ytleb mulle,
Et mu veri veel voolab

Kuid kui jätkan istumist siin
Lahtisi silmi

Silmapilguga
Kivistun.


II

Laps võtab mu yles
Nagu teokarbi
Ja sõnab:
Vaata – on näha ta naeru kurrud!

Habras naine, oskav olla armas,
Paneb mu riiulile
Merevaigust kee ja vaasi
Ja puduasjade keskele.

Kylalised hämmastuvad:
Nii noor ja juba kivistunud!


III

Kas ei saa ma tõusta,
Lahkuda sest kaevust,
Ehmatada möödujaid,
Ennustavaid mulle kasvavat sammalt?

Liig hilja.
Jää siia:
Su juuks on muutunud valgeks.






VASKMADU

Ja Jumal ytles Moosesele: "Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab." Ja Mooses tegi vaskmao.

4. Mo. 21,8.9

Kolm häält on need, mis iial ei kao: Naise hääl tunnil, mil ta synnitab: see hääl liigub ja käib õhus maailma otsast maailma otsani; inimese hääl tunnil, mil ta hing lahkub ta kehast: see hääl liigub ja käib õhus maailma otsast maailma otsani; mao hääl tunnil, mil ta heidab oma kesta: see hääl liigub ja käib õhus maailma otsast maailma otsani.

Zohar


I

Ta tabab mind kanda.
Sa tabad ta pead.
Ta ootab, ootab häbitult
Ja sina ruttad kui armunu.

Vaikides teeb ta pesa sydamesse
Ja ta tõde on sisinas?
Sa otsid teda hommikul ja õhtul
Teeskluse kõigist urgudest.

Ta sööb põrmu
Sööb armastusega.
Sa mälud laulude mälu
Ihade kalmude keskel.

Sa laulad merele, kohisevale tõusule,
Kolmkorda tõttavale kuule,
Ja vannutad, vannutad Gib'oni päikest
Kuni kuivab su kurk.

Tema ent hoiab oma keelt:
Ta kõne välk on surm.
Käimist käib ta kõhul,
Terava pistena tupes

Kuni on tulnud aeg.


II

Laskusin oja kaldale
Et näha, kas puhkenud õide mu liha

Et näha, kas võrsund mu käed
Ja tulnud tagasi sära mu silmi

Et näha, kas kaja mu häälel
Ja järglasi on mu kuude kiirtel

Et näha, kas mu nägu on taipav
Ja näeb selget lahendust.

Ei, olen heitnud petlikult kesta
Ja oja on läinud merre

Kuid madu on heitnud kesta
Ja ta hääl kõlamas maailmas.


III

Koit puuderdab mu saaki.
Vaevatud mu hing. Esmane nukker valgus
Sosinail, mis mustatud ööst.
Pöörleb, pöörleb mu saatuse ratas.

Hukutava teo keskpäev.
Nii väsinud. Vale liiv krigiseb
Mu hammastel, liiv valelikus suus.
Pole häält, pole kaja mu kopsudes.

Kuu noogutab mulle kui kõõritav sisalik.
Vaevatud mu hing. Kuis tõuseme lendu, mu pruut
Me kulunud armastuse kohalt?
Kuis pääseksime imes, kuis vabaneksime

Imes, kui ei julge me tõsta silmi
Taeva sydames puhkenud lohele?


IV

Tee enesele madu
Ja pane see ridvale:
Ja igayks, kes salvatud
Ja vaatab, see elab.

Ja kui ta syda on tyhi
Ja ta maailm pime,
Ja ta silmitseb helkivat vaske
Ja sähvatab ta valgus, see elab.

Ja kui ta päev on riisuv
Ja ta uni ryystav,
Ja ta silmitseb lipu rahu
Ja rahuneb ta syda, see elab.

Ja kui ta kest on pude
Ja ta hammaste säsi sula,
Ja ta silmitseb lihvitud vaske
Ja puhkeb õide kui oks, see elab.

Ja kui ta öö on põuane
Ja ta niuded on tyhjad kui kotid,
Ja ta silmitseb vaskset roomajat,
Ja tõuseb ta seeme, see elab.

Ja kui ta silmad on kadedad
Ja ta kurjuse iha puhkeb,
Ja ta silmitseb rippuvat kesta
Ja avardub ta syda, see elab.

Ja kui ta naerab käsku,
Ja ta silmad on toretsevad,
Ja ta silmitseb lohe väge
Ja ta syda ehmub, see elab.

Ja kui ta tee on õige
Ja ta tegu on ustav,
Ja ta silmitseb väänlevat madu,
Ja kaldub kõrvale ta tee, see elab.

Ja kui ta vari on surnud,
Ja ta keha kajaks on irve,
Ja ta silmitseb uitavat häält
Ja ta näeb seda häält, see elab.

Ja kui ta on kuiv kui luustik,
Ja närbunud enne oma aega,
Ja ta silmitseb kivinenud madu
Ja ta joob elusate terviseks.

Ja kui ta laul äpardub,
Ja ta haigus on ta lootus,
Ja ta silmitseb tuliseid sõõre,
Ja ta esitub kõigi silme all.

Ja kui ta päev on põlenud,
Ja ta liha ägab: "Jumal",
Ja ta silmitseb vaskset madu,
Ja ta silmitseb oma käte tööd,

Ja ta näeb seda, see elab.


V Kõneleb madu:

Räägitakse, et olen kavalaim kõigist välja loomist
Silmitsege mind
Olen alasti ridval te silme ees
Liha teie valudest
Ja seletatud kui päikese ratas.

Räägitakse, et peitsin kibedust naise yska
Viljatu, tõsta oma silmad:
Kui sind lõhestab mu silmade välk,
Kui end lipuna mähin su alastusele,
Mitte ainult tuult sa ei synnita.

Räägitakse, et piitsutasin inimese liha higi okastega
SIlmitse mind, neetu,
Ja täna:
Ilma unelma skorpionita ja leviaatani kõrkuseta
Poleks sa muud kui surm.

Räägitakse, et olen põlvitu, põrmusööv roomaja
Tõsi
Kuid vaadake, mu nukk avaneb tiivuliseks imeks!
Silmitsege mind, kärsitud
Ja te võrsute elu tules.

Nägemises, nägemises ja mitte mõistatustes
Lähetan ma teid ellu.


VI Kõneleb inimene:

Ma tean, et madu
Tõmbub tupest ja rõivastub valgusse kui kevad.
Ma tean, et ta laotab lõõmates
Tiivad, säramaks kui päikese pimestus.
Kuis tõstaksin ta poole silmad lihast ja verest?

Ma tean, et inimene
Kes julgeb, see vaatab – saab terveks ja elab.
Ma tean, et ta hyyab ammuli sui
Helkivat vaske ja kylma, ööde ja lainete riiki.
Kuis tõstaksin häbitud silmad ta alastuse poole?

Ma tean, et mu sõrmed on
Kortsus, vanad ja karmid kui roomaja nahk.
Ma tean, et lehkava roomaja ritv
Puhkeb õide Jumala asmas.
Kuid mis teen oma kätega, kui nad äkki puhkevad õide kastes?

Ma tean, et rahvas
Näeb hääli, ja juba ta kaubitseb
Mao vanade ryydega.
Ma tean, et ta tuleb taas ja levib rahvas.
Kuis leiaksin jõu eralduda ryvedana?

Ma silmitsen
Mu silmad kilpkonnana hirmunult koobastes,
Vesiämblikuna mõõdavad pimedust.
Ma silmitsen, silmitsen maad,
Ja tilgub mu veri.


VII

Ja Mooses tegi vaskmao…

Mirjam, Mirjam, tantsijatar,
Mere õde ja tamburiini toredus,
Tõuse mu juurde elava allikana,
Õpeta mind õnnistama seda lippu
Ja valguse hirve
Ja mu silmade hirmu.

Ja pani selle ridva otsa…

Mirjam, Mirjam, ennustaja,
Tapmise õde, lille ja roomaja,
Õpeta mind olema peidus
Ja ilmuma kui madu salvav,
Ja laotama pihkusid Jumala
Aasa poole, mis valendab leemest.

Ja kui siis madu salvas kedagi…

Mirjam, Mirjam, ryve,
Sylje õde ja teotuse,
Õpeta mind olema kui surnu
Väljaspool leeri,
Õpeta mind ytlema tõtt
Ja tõstma oma silmi.

Ja ta silmitses vaskmadu, ja ta jäi elama.






SÕNASIN TUTTAVA NIME

Kustutati inimese kuju ja ei nähtud teda enamkustutati maailmastInimene teeb häält väljal või muus paigas, ja tagasi tuleb teine, tundmatu hääl

Zohar


I

Sõnasin tuttava nime
Tuli tagasi teine hääl

Maa teisest õõnest
Ega olnud võõras

Sõnasin tuttava nime:
Kas ta sai põrmuks

Nyyd, et syndida taas
Teise häälena?


II

Sind ei nähta, sa ei taha näha
Sind ei kuulda, kuid sina kuuled:

Sahiseb maa põrm ja lõõmab
Ja ärkab hääl, kui on heidetud surnud kest,

Mis rändab maailma otsast maailma otsani
Terava aroomina ilmub ja kaob

Vesiämblikuna helgib juurte vahel
Lillena sureb naiste jalge ees

Kuula ja ava silmad põrmule
Sest pääsu pole. Varemhiljem

Purustab ta mu pea. Oota, pea pysti:
Maod ajavad taas kesta.


III

Ei, sind ma ei hyydnud
Hyydnud hyydnud

Sõnasin teise nime
Teise teise

(Et olla ypris ettevaatlik)
Ettevaatlik ettevaatlik

Veel pole tulnud aeg
Aeg aeg

Ja päev, mil hyyan?

Päev, mil hyyan kuni kaon?


IV

Kolmkymmend päeva enne kadumist
Noorkuust noorkuuni
Kaotab inimene kuju.

Peegel avaneb uksena.

Kolmkymmend päeva enne lõppu
Poolkuust poolkuuni
Kaotab inimene kaja.

Kysimus on kysitud.

Kolmkymmend päeva enne kustumist
Täiskuust täiskuuni
Kaotab inimene unenäod.

Öö on paljas kui luustik.

Kuid kui lahkub ta hing,
Ja jõuab noorkuuni,
Ärkab ta hääl igaveseks.


V

Ma ei öelnud sõnagi.

Tõstsin oma pea taevani
Lisamaks arvule arvu.

Ma ei öelnud sõnagi
Tõstsin oma pea taevani:

Ja hääl tuli tagasi tuli tagasi.






OLETAME


Sulgeme uksed
Seitsme luku ja riiviga
Tõmbame ette luugid
Kustutame tuled

Ja oletame

Vaikse ja surutud häälega
Nagu inimene, kes kõneleb unes
Nagu vesi kaevu peidetuses

Oletame

Ilma peeglita
Kahetsuseta ja andestuseta
Ykskord ja alati ja seegi kord

Oletame

Et need sõnad on viimased
Mis tulid mu suust.


sisu