Hispaania keelest Kadri Kõusaar
OSKAN KIRJUTADA VÄRSSE
Täna öösel oskan kirjutada värsse kurvemaid
Näiteks kirjutada: "Öö on tähine
Ja kauguses võbelevad sinised tähed".
Öö tuul keerleb taevas ja laulab.
Täna öösel oskan kirjutada värsse kurvemaid.
Ma armastasin teda ja vahel armastas ka tema mind.
Sellistel öödel kui täna ta oli mu embuses.
Suudlesin teda lõputu taeva all lõputu arv kordi.
Ta armastas mind ja vahel armastasin ka mina teda.
Kuidas saabki mitte armastada tema selgeid silmi.
Täna öösel oskan kirjutada värsse kurvemaid.
Mõelda, et teda mul pole. Tunda, et olen ta kaotanud.
Kuulata tohutut ööd. Temata veelgi tohutumat.
Värsid laotuvad hingele kui kastepiisad heinale.
Mis tähtsust on, et ei suutnud valvata teda mu armastus.
Öö on tähine ja tema minuga ei ole.
See on kõik. Kusagil laulab keegi. Kusagil.
Mu hing ei lepi ta kaotamisega.
Et justkui jõuda talle lähemale, otsib teda mu pilk.
Otsib teda mu süda ja ta minuga ei ole.
Seesama öö, mis muudab halliks needsamad puud.
Pärast seda ööd me pole enam samad.
Enam ma teda ei armasta, tõsi, aga kuidas ma teda armastasin.
Mu hääl otsis tuult, et kosta ta kõrvu.
Uuesti. See kõik võiks olla uuesti. Nagu enne mu suudlusi.
Ta hääl, ta hele keha. Ta lõputud silmad.
Enam ma teda ei armasta, tõsi, kuid võibolla ma armastan teda.
On armastus nii lühike, ja unustus nii pikk.
Just sellistel öödel kui täna oli ta mu embuses.
Mu hing ei lepi ta kaotamisega.
Kuigi see on viimane valu, mida ta mulle teeb,
Ja need on viimased värsid, mida ma talle kirjutan.
MINU SÜDAMELE
Mu südamele piisab su rinnast.
Su priiusele piisab mu tiivust.
Mu huulte vahelt jõuab taevani
see, mis oli uinunud su hingel.
On sinus iga päeva illusioon.
Kui kaste saabud õitele.
Ära olles silmapiiri õõnestad.
Kui merelaine igavesti põgened.
Ütlesin, et laulsid tuules
kui männipuud ja laevamastid.
Nende moodi oled pikk ja kurblik
Ja nukraks muutud järsku, justkui mõni teekond.
Oled hubane kui tuttav rada.
Täis kajasid, nostalgilisi hääli.
Ärkan, vahel lendu tõusevad ja põgenevad
Linnud, kes olid uinunud su hinges.
SA MEELDID MUL KUI VAIKID
Sa meeldid mul kui vaikid sest oled siis kui puudu
Ja kuuled mind sa kaugelt mu häälgi sind ei puutu
Siis näib et su silmad on eemale lennand
Ja näib et üks suudlus saaks sulgeda sul suu.
Üleni kõik asjad on täis minu hinge
Tõusedki neist välja täis üleni mu hinge
Uneliblik, sa nüüd meenutad mu hinge
Ja sõna, mida meenutad, on kurbus.
Sa meeldid mul kui vaikid kui oled nagu eemal
Kui nagu haliseksid, mu liblik unelaulus
Kuuled mind sa kaugelt mu hääl sinuni ei kostu
Lase ma siis vaikin sinu vaikusega koos
Lase ma sul räägin su oma vaikusega
Mis hele on kui lamp ja lihtne on kui sõrmus.
Sa oled justkui öö, nii tüüne, helendav.
Kerge ja kauge kui täht on sinu vaikus.
Sa meeldid mul kui vaikid sest oled siis kui puudu
Valulik ja eemal nagu oleksid sa surnud.
Piisaks ühest sõnast, ühest naeratusest.
Ja olen õnnelik, õnnelik et kõik on muu.
MÄLETAN SIND NAGU OLID
Mäletan sind nagu olid eelmisel sügisel
Hall barett ja tüüne süda olid
Su silmis videvikuleegid võitlesid
Su hingevette vargsi lehed langesid
Kiindunud mu kätesse kui väänkasv
Lehed hoidsid koos su aeglast rahulikku häält.
Tardumuse lõke, milles kuumas minu kirg.
Mu hinge ümber põimunud malbe sinakas hüatsint.
Su silmade rändu tajun ja kauge on sügis:
Hall barett, linnuhääl ja kodu süda
Mille poole pagesid mu sügavaimad ihad
Ja hõljusid mu rõõmsad suudlused kui söed.
Taevas laevalt. Maa küngastelt:
Su mälestus on valgus, aur, tiik tasane!
Su silmist kaugemal hämarikud lõõmasid.
Su hinges sügiskuivad lehed pöörlesid.
[Sada sonetti armastusest]
XII
HOMMIK
Üdini naine, lihalik õun, tulikuum kuu
Tihke muda, vetikate, purustatud valguse hõng
Mis hämar selgus end avab su sammaste vahel?
Mis iidset ööd siin kombiks mehe meel?
Oh, armastus on retk vete ja tähtedega
Uppuva õhu ja äkiliste jahutormidega
Armastus on pikselöökide sõda
kaks keha lõhestatud sama meega.
Suudlus suudluse järel läbistan su väikest lõpmatust
Su ääremaid, jõgesid, pisikesi külasid
Ja naudinguks muutunud suguline lõõm
Sööstab mööda su sihvakaid vereteid
Kuni päädib öise nelgina
Kuni on ega ole ainult pimeduses varjuv kiir.
XXVII
Alasti sa oled lihtne kui su käsi
Peen, maine, ümar, läbipaistev
Kuu jooned, õuna rajad on sul
Alasti sa oled sale nagu nisu
Alasti sa oled sügavsinine kui Kuuba öö
Su karvades on tähed, lilleväädid
Alasti sa oled kaunis suur ja kollane
Justkui suvi kuldses kirikus
Alasti sa oled tilluke kui sõrmeküüs
Sile, peen ja roosa kuni koidab päev
Ja sukeldud maa-alusesse ilma
Justkui pikka tunnelisse riiete ja rassimisega
Su selgus sumbub, kattub, raagub
Alasti käeks saad jälle uuesti.
LX
ÕHTU
Sind haavab see kes tahtis haavata ka mind
Ja mulle suunatud mürgilöök
Kui võrk mu tegudele langeb
Sulle jätab mure rooste plekid.
Mu arm, ma ei soovi õiemerelisel kuul
Su laubal näha varitsemas vihkamist.
Ma ei soovi, et su und häiriks võõras viha
Oma kasutu väitsakrooniga.
Kuhu ma ka ei läheks mu taga on kibedad sammud
Kus naeran õuduse lõust mu nägu jäljendab
Kus laulan kadedus närib, naerab ja sajatab.
Mu arm, just see ongi vari, mida elu mulle on andnud
Õõnes ülikond mis lonkab mu jalus
Kui veri-ilmeline hernehirmutis.
LXXVIII
Ei iialgi, alati – need pole minu. Liivale
Võit jättis kaduvad jäljed.
Olen vaene mees, kes valmis armastama omasarnaseid.
Ei tea, kes oled. Armastan sind. Okkaid ei anna ega müü.
Keegi ehk teab, et ma ei pununud
Veriseid pärgi, et alistasin nalja,
Et tõesti jõudsin hinge meretõusuni.
Nurjatusele tasusin kätte tuvidega.
Kunagi – see pole minu, sest erinev
Olin, olen ja erinevaks jään.
Oma muutliku armastuse nimel kuulutan puhtust.
Surm on üksnes unustuse kivi.
Ma armastan sind. Suudlen su sisse puhast rõõmu.
Korjame puid. Teeme mäe peale lõkke.
XC
ÖÖ
Nägin unes, et surin, et tundsin läheduses külma
Mu elust olid alles ainult sina
Su suu ühtaegu päev oli ja pilkane öö
Su nahk oli vabariik, mille lõid mu suudlused
Sel hetkel lõppesid kõik maailma raamatud,
Sõprused, hinge tõmbamata kogutud aarded,
Läbipaistev maja, mille ehitasime me üheskoos:
Kõik lakkas olemast, jäid vaid sinu silmad.
Sest armastus, niikaua kuni elu meid segab
On lihtsalt üks murdlaine teiste lainete kohal
Ent kui ukse taha kolistama tuleb surm
On selle tühjuse vastu relvaks üksnes sinu pilk
Üksnes sinu selgus, et katkestada olemine
Üksnes sinu selgus, et sulgeda vari.
sisu