"Hollandi värsipõimik" paistab silma taotlusega näidata valitud ajalõiku mitme erineva nurga alt. Samas lööb tõlgetes tugevasti läbi Gustav Suitsu isikupärane stiil, mis on tema enese loomingu kaudu juba hästi tuttav. See omapära ulatub üpris ainulaadse keelelise eksperimendini: kuna keegi teine ei kirjutanud nõnda, nagu kirjutas Suits, ei oleks keegi teine saanud ka samamoodi tõlkida, ja seega on eestindatud luuletajad vähemalt samavõrd ka "suitsundatud". Kui eemaldaksime Suitsu tõlgetest autorite nimed, võiks mõne teksti rahumeeli paigutada Suitsu enese luulekogusse – näiteks viis aastat varem ilmunud raamatusse "Kõik on kokku unenägu".
Tõlgete tugevat isikupära märkas juba kaasaegne arvustus. Ants Oras kirjutab Eesti Kirjanduses 1938, nr. 2: "Esimeseks muljeks on nende värsside üllatav sarnasus Suitsu enda hilisema luulega. Vähe on selgust ja voolavust, kindlaid kontuure, harmoonilisust ja lihtsust, sellevastu rohkesti pooltoone, murd- ja keerdjooni, barokset sõnastust, ülekuhjamist kaugelt võetud läbipaistmatute keelenditega, mis endast küll on kahtlemata huvitavad. [- - -] Vormi eripärasus tundub omaette eesmärgina, sõnastus ei näi sisu niivõrd teenivat kui valitsevat. [- - -] Tarvitatakse küll nii mõnigi kord rahvapärast üksiksõna, kuid harva rahvapärast lauset. Keeleline individualism on läinud väga kaugele. Sedasama tõendavad muuseas ka sagedased inversioonid (mida muide meie kirjanduses mitte keegi – isegi mitte Erni Hiir – pole tarvitanud nii rohkesti kui just Suits)." (Ants Oras, Luulekool I. Tartu, Ilmamaa, 2003, lk 52-53.) Kuigi juttu on Suitsu tõlgetest ja luulest, näib Oras siin peidetult kirjeldavat ka omaenda tõlkestiili, viidates nii kahe tõlkijanatuuri teatavale sarnasusele.
Põhjaliku tegijana varustas Suits oma hollandi-antoloogia koguni kahe eessõnaga (veerand raamatu mahust). Pikem essee "Vaade hollandi uuemale lüürikale" juhatatakse omakorda sisse tundelise eelpalaga "Lugejale", milles tõlkija valgustab isiklikku suhet Hollandisse: "Nende ridade kirjutajal on paar korda juhus olnud matkata sinna huvitavasse Lääne-Euroopa nurka. Olen näinud neid uputusmaastikke veetlikkude asulate ja imposantsete linnadega, kus madalikuelanikkude aineline loomisvõime on korda saatnud imetlusväärset. [- - -] Kõigest on seal näha-tunda, et tahetakse ja võidakse enam kui tavalises väikeriigis. Hollandi sadamate sadam Rotterdam elustab seda tundmust juba oma tohutu mahutavusega: laevamastide, tõstekraanade ja elevaatorite rägastik; kaugesõiduliinid Jaavasse, Surinami, Lõuna-Aafrikasse. Amsterdami uue börsihoone toredus tunnistab ikka veel ühest maailmakaubanduse ja Euroopa rahaturu tähtsamast keskusest. Tehaste tuled kumavad suurtööstusliku arengu tendentsidest." (lk 12-13)
Suits paistab tõsiselt imetlevat Hollandi kodanlikku eluviisi: "Mis juba pinnalisel pilgu uitmisel Hollandis eriti silma paistab, see on majandusliku jõukuse küündivus kaunimajandusse. Hollandi ühiskonna kehvemadki kihid pole algajad kodukaunistuses. Kõikjal puhtaks küüritud ja läikima poleeritud eluvormid, ümbritsetud aiailu armastusega." (lk 13) Jääb isegi mulje, nagu võrdleks Suits nähtut oma kodumaaga ja arvaks, et just Hollandist tulebki võtta eeskuju: "Pole sajanditepikkune soikumine mõeldav seal, kus tammitatud ja kanaliseeritud vete pilt kohati ripub katustest kõrgemal, kus Põhjamere voodki on pidanud maad loovutama tööka ülesehitamise visadusele." (lk 12) Suits kiidab ka hollandlaste raamatukultuuri – "nägus on hollandi raamat, nägusamaid vaadata" – ja kahetseb, et Hollandi "kirjanduslik kiirgus" jääb enamasti välismaalase eest varjatuks: "Pole keele rahvusvahelist käibivust, pole seda arvamatult mõjuvat sugestioonisoodustust, mida eneses kannab imperiaalriigi vägevus." (lk 7) Hollandlaste võõrkeelteoskust hindab Suits kõrgelt: "See on maa, kus haritlased on polüglotid ja loevad palju." (lk 14) Viimaks sõnastab Suits lühidalt ka selle, kuidas ta värsipõimiku tegemiseni jõudis: "Huvitusin selle elurühi interjööridest, kus raamatul on nii kultuurselt kaunis koht. Tõuke saanud hollandi keele õpinguid uuesti käsile võtta, ei hoolinud ma hollandi keelt ja kirjandust harrastada palja proosa pärast. [- - -] Lüürika maitse on sealpool püsinud kolkumatult elavana. Hollandi kaasaegsed luuletajad osutuvad ootamatult isikupärasteks" (lk 15).
Seda omapärast ja kirjut antoloogiat esindab Ninniku tõlkeklassikas üksainus tipptõlge. Luuletuse autor on PIETER CORNELIS BOUTENS (1870-1943), omal ajal väga silmapaistev hollandi sümbolist. Tema kirjutamisviis paistab olnuvat tõlkijale eriti lähedane. Suitsu sõnul on Boutens tõusnud "hollandi uueaegse lüürika haruldasema ande ja suurima meistri ausse"; teda on võrreldud Rilkega ning ta "eliitset värsimõju pole ületanud ükski ta vanemaist kaasaegseist ega hollandi pärastsõjalistest modernistidest" (lk 35). Tõlkija ainulaadne keelepruuk lisab Boutensi õrnalt värelevale laadile veel kummalisust ja mitmetimõistetavust, mille tõlke lugeja saab nii-öelda pealekauba. Mõned fraasid jäävadki lõplikult lahti lugemata: kui me Suitsu tekstis näiteks loeme "Maailma suurest aiast mis mul armas, / kõik pikaldase hella hoolega / ma ümber istutand ju hingepõhja, / kus soojust ilu lillendama küll, / et läbi kogu talve õilmitseks" jne, siis ei või me olla päris kindlad, kas neljandat rida võiks parafraseerida "kus [on nii] soojust [kui ka] ilu lillendama[s] küll[aldaselt]". Ehk peaks sõna "lillendama" siin hoopis erandlikult käsitama transitiivse verbina? Nõnda et "soojus" oleks tingimus, mis paneb "ilu" õitsema? Sama mitmetimõistetav on paarik "Ma hilju eemal eland rõõmsana, / et kodu helearmas töötada". Siin tunneb lugeja ära just sellesama elliptilise grammatika, mis sunnib mõnikord pead murdma Suitsu enese luuletuste juures.
Hasso Krull
Boutensi luulet hollandi keeles
http://cf.hum.uva.nl/dsp/ljc/boutens/
sisu