HAWAI'I LAULUDE puhul on vajalikud nii sõnad kui viis, tantsu puhul ka liikumine, sageli ühe ja sama inimese loodud, kuigi eriti hilisemal enam mitte ainult, ja aja jooksul niikuinii rahvalaulustunud. Seega oli veel kunst osaliselt eri liikideks lahutamata, nii nagu inimenegi kooskõlas maailmaga ühtsem, aga sõnalist külge tajuti siiski teistest olulisemana, just sõnades peitusid laulu kapu ("püha(sus)", "tabu" hawai'i-pärases häälduses) ja mana ("vägi"), sõnu hääldati ühe hingetõmbega ja katkestused-komistused hingamises tähendasid õnnetust.
Oli muidugi olemas ka laule tantsuta ja luuletusi viisita. Luule liikideks lahterdamine on hawai'i kultuuris üksikasjalik ja põhjalik. Kõige üldisemad ja olulisemad neist on hula#-i#, tantsulaul, tunduvalt rütmikam kui teised stiilid; mele#-i#, pigem tantsuga kui tantsuta, muusika saatel laul, leelo, retsitatiiv või luuletus, võidi esitada eeslaulja ja koori vaheldumisel, tunneb juba teemadest ja toonist, näiteks lembe-, kohakiituse-, pealikuülistuse- või suguosamele; hïmeni#-i#, mis on misjonäride poolt sisse toodud, tähendades algselt usulise sisuga laule, mida on lubamatu tantsida, aga ajapikku igasugust laulu, mis ei käi koos tantsuga; ja lõpuks oli#-i#, neist kõige auväärsem, mida esitati enamasti üksi, väheste liigutustega, ilma tantsuta, ühetasasel toonil, vähese löökpillitaustaga, näiteks sugupuu-, kiituse-, palve-, leinaoli. Kõigil luuleliikidel on omakorda palju alaliike nii teemat kui esitusviisi arvestades (nt hö'aëaë on lühikeste ridadega ja venitatud vokaalidega leelotus, 'ai ha'a on viimane ruudus, mõjudes eriti ülespuhutult ja paatoslikult, kepakepa on rütmikas ja kõnelähedaselt selge stiil, jne). Siiski võib vahel üksi ja samu sõnu esitada nii ühes kui teises stiilis, nt kas hulana või olina, sõltub esitaja isikupärasest tõlgendusviisist; seda kõike teatud piirides, mida teema lubab, aga mänguruumi muidugi jatkub.
Käesolevas valikus on tegemist meledega, suuremas osas kohameledega, ainult "Hi'i-aka laulud" on oli-stiilis retsitatiivid, omistatud olid need ju pooljumalanna Hi'i-akale, kes loonud need oma õele tule(mägede)jumalannale Pelele. Kõik on kas pärimuslikud või "peaaegu pärimuslikud": autorsus ei ole oluline, nt menukamad laulud läksid kiiresti üldisesse käibesse ja neid võidi vabalt muuta, liita-lahutada, neist ridu laenata, kõiki loojaid käsitati kui ühe, ühise asja ajajaid. Laule teatakse ja liigitatakse pigem pealkirjade kui autorinimede põhjal, sageli on autorinimi unustatud. Pärineb käesolev valik enamasti valgete saabumise järgsest ajast, loomulikult peale paganlike Hi'i-aka laulude (kuigi neid esitati hiljemgi endiselt edasi), aga ka "Wai-a-lua mere", mõlemad autorsuseta. Kohanimesid pikemalt seletamata võib siiski mainida, et "Wai-a-lua meres" tegutsev Maka-nui on tuule- ja tormijumal; ja kuna esinevad mitmes kohas, siis olgu täpsustatud, et Ko'olau on kaljuahelik O'ahu saarel (üldiselt tähendabki "ko'olau" tuulepoolset kaljustikku, sama sõna on ka nimi "Tokelau"), 'Ewa on piirkond Honolulust lääne pool.
"Pele ja Hi'i-aka" tsükli näol on tegu suurima tervikliku säilinud müüdikogumikuga hawai'i ja kogu polüneesia luules. Seal jutustatakse, kuis jumalanna Pele ja ta lugematud õed-vennad oma kodumaalt Kahikilt lahkuvad ja erinevatele ookeanisaartele rändavad, kuni jäävad lõplikult Hawai'ile peatuma. (Kahiki nimi on sama mis "Tahiti", ja väga võimalik ja tõepärane, et ajalooliselt hawai'ilased sealt tulidki.) Edasi arenevad huvitavad ja haaravad sündmused Hawai'i saarestikus, kuid pikemalt ei ole kahjuks ruumi neil praegu peatuda. Tsüklis leiduvad Hi'i-aka oli-stiilis laulud (kau, nagu neid hawai'i keeli nimetatakse) on põimitud muidu retsitatiivis jutustava esituse sisse ja võtavad vähekese üldist hoogu maha. (Pana-'ewa laulus jõuab Pele õde, pooljumalanna Hi'i-aka koos oma kolme kaaslannaga öö saabudes Puna piirkonnas asuvasse tihedasse metsa, kus elab ohtlik inimsööjast veevaim. Kuna Hi'i-akal on aga tuleviku teadmise võime, ei tunne ta end ohustatuna, ja laulab oma kaaslastele pingete maandamiseks piirkonna loodusest laulu. Ollakse parajasti Pele palvel teel kauni noormehe, Kaua'i pealiku Lohi'au järele, keda Pele oli unes oma hinge rännates näinud, tasse armunud ja ta embuses viis ööd-päeva veetnud. O'ahu saare Lani-loa neemele jõuab Hi'i-aka koos Wahine-'oma'o-nimelise tüdrukuga, talle meenuvad meeldivad minevikusündmused, tervitab maastikku kui vana tuttavat. Ka Lani-loa juures elas kunagi veevaim, kes tapeti aga Kana poolt ja ta surnukeha heideti viiele väikesele saarele. Wai-a-lua on O'ahu saare põhjakaldal asuva küla, piirkonna ja lahe nimi; muistsetest aegadest peale kuulus pealike pärinemise ja maabumise kohana. Luuleski tuntud oma mühiseva mere poolest, mis ulatub sisemaale Wahi-a-wäni. Mõnikord viitab mürin ka pealike-kuningate pärija sündi tähistavale pidulikule trummipõrinale.)
Suurem osa valikust on siiski üle-eelmisest sajandist, mõni tuntud elava esituse kaudu tänapäevani, mõni võibolla vähem, osa on ilmunud 19. sajandi arvukates hawai'ikeelsetes ajalehtedes lugejate kaastööna. Laulude täpset sünniaega ei ole tavaliselt võimalik kindlaks teha. Vähemalt üks laul pärineb ka eelmisest sajandist, see on valiku avalaul "Näe", teemalt ja struktuurilt täiesti traditsiooniline. Tugineb ta neljale põhilisele suunda märkivale sõnale hawai'i keeles: luna (üla, kõrgel), lalo (ala, madalal), uka (sisemaa, mägismaa), kai (meri), millistele tantsides tähelepanu osutatakse. Sageli õpivad lapsed seda juba lasteaias. Autoriteks on teenekas hawai'iluse edendaja Mary Kawena Pukui, kes parajasti töötas hawai'i lugude, laulude ja tantsude õpetajana Honolulu Punahou koolis, ja ta ema Pa'ana Wiggin, kes oli juba tantsija tütar ja ise ka tantsija. (Muuhulgas on Mary Kawena Pukui koos Samuel H. Elbertiga nii hawai'i suure sõnaraamatu kui ka grammatika autoriks.)
Samuel H. Elberti ja Noelani Mahoe koostatud (inglise rööptekstidega) kogumiku "Nä Mele o Hawai'i Nei" põhjalikus eessõnas jagatakse laulud valdava motiivi põhjal, kusjuures on selge, et alati see kerge ei ole, kuna ühes laulus esineb mitmeid motiive, nt kohakiituselaulus on sageli tähtsal kohal armastusmotiiv. Kõige arvukamad ongi "Nä Mele'des" armastuslaulud, kohakiituselaulud, siis inimesi kiitvad laulud, järgnevad juba tagapool juhulaulud (laulud sündmuse puhul); Mary Kawena Pukui ja Alfons L. Korni kakskeelses kogumikus "The Echo of Our Song" ei ole statistikat tehtud. Ebamäärane peamotiiv tuleb osalt hawai'i armastuslaulude omapärast: nimelt on nad täiesti umbisikulised, erinevalt kohanimedest ei mainita mitte kunagi armastatu nime; suuresti jääb selgusetuks ka, kas räägib mees või naine; luuletaja tunne leiab väljenduse looduses, mis on lopsakas ja lokkav, lõhnav ja kirev; viited lõhnadele, kargusele-jahedusele ja vihmadele-ududele on hawai'i mõistes päris otsene viide armastusele ja armastatule.
Tõlgitud valikus on ainsana lembelauluks loetud Huelani "Kuldane ohakalei". Päevasoe ja -valgus on hawai'i saarte laiuskraadil midagi iseenesestmõistetavat, neid eriti ei mainitagi; teine vajalik tegija, looduse viljastaja on vesi; viited ududele, vihmadele, allikatele, ojadele, koskedele, kastele osundavad laiemas plaanis elule, kitsamas (kehalisele) armastusele ja armastatule. Varjatud või sisemist tähendust kutsuvad hawai'ilased kaona. Mary Kawena Pukui on öelnud vastuseks välismaalastest asjameestele, kes kahtlustavad terveid peidetud salatähenduste tasandeid igas kui viimases hawai'i laulus: Tähendusi on kõigest kaks: esiteks väline, ja teiseks kaona, või sisemine. Väline on nagu luuletuse keha, ja sisemine tähendus luuletuse vaim. [...] Mõnes luuletuses sisemist tähendust ei olegi, ja neisse seda sisse lugeda oleks rumalus. Antud luuletuse puhul on erootilise varjundiga kaona täiesti olemas (teemat riivatakse ühest aspektist ka eesti keeles ilmunud Marshall Sahlinsi essekogumikus "Saared ajaloos", I peatüki 2. osa, lk 31-46), aga erootiline lugemisviis ei ole muidugi kõikehõlmav, ta oleks kistud enamiku valitud kohalaulude puhul. Kui laule ikkagi nõnda tõlgendada, siis päris kosmilises plaanis, kus mitte mõnusad maastikud sõnajalgade-, pandanitetihnikega, varjuliste saludega ei kisu inimest erootilisele lainele, vaid loodus ise, jumalik sünnitaja ja sündinu, maa ja taevas, elab oma elu, kus toimivad samad seadused nagu inimesegi elus: taevas viljastab maa, puhkevad õitsele tuhanded ja kümnedtuhanded. Luuletuse pealkirjas leiduv "lei" on peas või kaelas kantav pärg, mida põhiliselt valmistatakse õitest, samuti lehtedest, marjadest, linnusulgedest, teokarpidest, kõigele lisaks aga ka sõnadest, nimelt armastuse, austuse, lugupidamise märgiks pidulikult kingitava laulu kujul.
Kohakiituselaulud võivad olla tervitused nii kodule, mingile orule, mäele või lahele, aga tervele saarele, piirkonnale või paljudele korraga. Käesolevast valikust loeb "Nä mele'de" eessõna kohalauludeks ka nt Kokolia (või Hirami?) "Uhke" või Nape "Moana-lua", kuigi jääb mulje, et rõhk on rohkem inimestel. Samas tõstab "Moana-luas" juba lauseehitus järjekindlalt ja rõhutatult esile kohanimed, inimeste teekond on taustal. Nimetama on hawai'ilased olnud agarad. Mitte ainult maadele, küladele, suurtele puudele ja kividele, taevatähtedele, inimestele, vaid ka tuultele, vihmadele ja ookeanihoovustele on antud nimi, ja pole ka ime, arvestades antud loodusnähtuste tähtsust (nagu ka reeglipärast "püsivust") sealkandis. Üldiselt on enamus hawai'ikeelseid nimi kõnelejatele arusaadava tähendusega (peale mõne muistse, nagu kasvõi saarte ja piirkondade nimed Hawai'i, 'Upolu, Ka'ü, kusjuures neil on vasted olemas ka Samoal: Savai'i, 'Upolu, Ta'u). Nime tähendusele võidakse lauludes tihtipeale ka viidata, sestap tuli tõlkimisel otsustada, kas needki tõlkida või mitte; sai aga siiski otsustatud anda nimed tõlkimata kujul, ainult harukorril sujuvalt viidates nende tähendusele. Erandina on tõlgitud mängulaulu "Hawai'ile tiir peale" erinevad Kohalad: "Välis-Kohala", "Sise-Kohala", jne (kusjuures "Kohala" ise ei ole eestikeelne).
Juhulauludest on võetud tundmatu autori "Ma lähen Kaliforniasse". Oleks võinud rohkemgi, aga ei tahtnud valikut liiga kirjuks ajada. Lisaks mainitagu, et hawai'i lauluteemadeks on olnud ka isamaalised tunded, nt toetusena viimase kuninganna Lili-'u-o-ka-lanile vastuseisus USA anastustaotlustele (kuninganna kukutati 1893 ja seni iseseisev Hawai'i Kuningriik lakkas olemast); lisaks kristlikud laulud alates 1820. aastast, mil saabusid valged misjonärid; veel sööma- ja joomalaulud, lastelaulud, ja muud.
Hawai'il tunnustati luulevallas võrdselt nii naisi kui mehi, nii noori kui vanu, nii lihtrahvast kui pealikke, kõikide elualade esindajaid. Nt kuningannat Lili-'u-o-ka-lanit ennast loetakse (koos tema vendade, kuningas Ka-lä-kaua ja Lele-iö-Hoku, ja õe Likelikega) ühtlasi tähtsaimaks laululoojaks (käesolevas valikus teda ei ole, kuna lõi eelkõige lembelaule, aga nt "Nä Mele" kogumikus kuulub talle mahult esikoht). "'Ula-köheo rahvas" on samas kirjutatud tundmatuks jäänud meremehe poolt ja saadetud Akapulkost (Mehhikos) kirjalikul kujul tervituslauluna (kähea) Honolus ootavatele sugulastele-tuttavatele. 'Ula-köheo asus vana Honolulu lähistel, laulus mainitud "Vett jooksva suu" restoran (hawai'i keeli Moni-ka-hä'ae) asus Honolulus nagu ka Polelewa linnaosa Nu'u-anu tänava naabruses, kus kaupmehed oma kaupa lettidele laotades pakkusid, eriti välismaa meremeestele.
*
Igasugune algupärane luulevorm kajastab antud keele iseloomu, antud keel on vastava luule aluseks. Sama moodi on hawai'i laulud oma keele tegu ja nägu. "Nä mele o Hawai'i Nei" eessõnas on koostajad esitanud oma oletuse seostest hawai'i keele ja poeetika vahel; ja see kõlab väga veenvalt. Kokkuvõtlikul kujul esitatud jooned on järgmised: Hawai'i keele väike foneemivaru, sõnatüvede muutumatus ja tüvede reduplikatsioon grammatilise võttena toovad kaasa hääliku- ja sõnakorduste kasutamise ka poeetilise võttena; parallelismid seovad eriti sageli eelneva rea viimast ja järgneva rea esimest süntagmat. Hawai'i keeles asuvad lauserõhulised osad eespool (erinevalt nt eesti keelest), mis näiteks ei ole kunagi loonud pinnast lõppriimi jaoks (vaatamata misjonäride tulututele katsetele seda juurutada). Kuigi silbistruktuur on põhimõteliselt lihtne (ja sestap püsinud sellisena aasta- ja kilomeetrituhandete tagant), koosnedes vokaali(de)st ja ühest eelnevast, aga mittekohustuslikust konsonandist, võib sõna- (või süntagma-) lõpuline, vähemalt latentselt alati kohal olev vokaal kõnes kaduda, pikki vokaale ja vokaaliühendeid võib hääldada kas ühes silbis koos või lahus. Sellise määramatuse taustal ei ole kunagi hawai'i lauludes loetud silpe, peamine puhtvormiline element on tugevate rõhkudega rütmistatus, mis aga kindlat meetrumit ei loo.
Hawai'i keeles ei käi nimisõnaga kaasas üle kahe määratleva-kirjeldava täistähendusega sõna, lause saab hakkama ka tegusõnata või nimisõnata. Poeetikas loob see pinnase asjade, tegude, kujundite, nimede loeteludele, tekst muutub tihkeks, klimbiliseks-klombiliseks, samas hakituks, paljude katkestuskohtadega, mida ületab ja ühendab kuulaja/lugeja. Põimlauseid on põhimõtteliselt hawai'i keeles moodustada võimalik, aga eelistatakse hakkama saada paljude, selgelt arusaadavate ja lühematega; see määrab ka luule iseloomu: terviklik süntagmaplokk rmoodustab rea. Mis on võimalik väljendamata jätta, see ka jäetakse, aga siiski ei kõla hawai'i luule nii kontsentreeritult kui nt klassikaline hiina luule, seda tänu päris paljudele abisõnadele, pikematele tüvedele, ja rohkematele reduplikatsioonidele ja parallelismidele reaülesel tasandil.
Lisaks iseloomustab hawai'i keelt nt isiku- ja ajavormide puudumine verbidel, arvu esinemine ainult asesõnadel ja artiklitel (need ei ole aga täiesti kohustuslikud), sõnaliigivaheliste piiride avatus: sama sõna võib olla olenevalt kontekstist kas tegu-, nimi- või "olusõna" (viimane tähendab tõlkija idiolektis seda, mida nt inglise keeles hawai'i või hiina grammatikates nimetatakse "stative verb", ja hõlmab hawai'i keeles need alad, kus eesti keel kasutaks tegu-, omadus- või määrsõna; kaht viimatimainitut hawai'i keeles ei esine). Kuidagi ei ole kohustuslikud ka nt verbide ees- ja järelliited, mida võib kasutada tegevuse aspekti tähistamisel.
Loetelulikkust näitlikustagu "võrgumele" (mele hei) nimega "Hawai'ile tiir peale", kus lükitakse üksteise otsa asjade nimetusi ja nimi, eriti viimases salmis. Kusjuures, kuna Hawai'ile tiiru peale tegijat tähistavaid aluseid peale esimese salmi "päikese" ja keskpaiga "teekäija" ei ole, kippus lugedes-tõlkides ununema, et põhimõtteliselt räägitakse päikesest. Samas ei saagi muidugi eitada, et samal ajal võib see "teekäija" olla ka inimene, olgu mele loojana või kuulajana, kes koos päikesega Hawai'i saarele tiiru peale teeb; sedasi grammatika kaudu sulanduvad tegijad üheks, inimene sulandub loodusesse. Kohati lisasin aluse ise, nimelt võimalikult üldise "ta", sest eesti keeles muidu ei saanud. Ajavorme pidin kasutama niikuinii. Laulus nimetatavad piirkonnad on muuseas hästi näha saarte ühendaja, kuningas Ka-mehameha-aegselt (kahesaja aasta taguselt) Hawai'i saare kaardilt: http://www.ksbe.edu/endowment/hawaiian/history/hawiimap.html .
Kui lisada veel vähesest foneemivalikust tingitud sünonüümirohkus, siis juba jääbki õigustatult mulje keelest, mis soosib paljutähenduslikkust, selgusetust, mitmeid tõlgendusvõimalusi, sõnamänge, ja neid kõiki vahendeid hawai'i poeetika ka kasutab.
Hawai'i asustus on inimajaloos üks eraldatumaid. Pärast seda, kui sidemed polüneeslaste vahel juba mitusada aastat enne valgete (haole) saabumist katkesid, puudusid kontaktid teistega täiesti. Muinashawai'ilased ei tundnud peale hawai'i keele teisi keeli, miski ei takistanud arvamast, et asjade ja sõnade vahel on otsene seos, sõnade sees sama vägi, ja kui sõna muuta, siis muutub ka asi; seetõttu säilitati pühi laule muutmata kujul, et jumalad jääks pahandamata. Pühi laule hoiti ka võõraste eest salajas ja pärandati edasi peresiseselt. Kiivalt talitati nt kinkelaulugi puhul: seda võidi esitada vaid laulu kingiks saanud isiku juuresolekul, pärast viimase surma läks õigus üle ta sugulastele. Nt kuulus kuulus 2102-realine sugupuu (kü'auhau) -stiilis loomislaul "Kumulipo" Ka-la-kaua perekonnale, kaasa arvatud ta õele Lili'u-o-ka-lanile. (Pealkirjast seni eesti keeles mõnusat tõlget ei ole. Põhisõna kumu tähendus on muuhulgas "alus, põhi, tüvi, juur, algus, põhjus"; kirjeldus lipo tähendab tumedat mustjat "sinist", nagu sügaval meres, koopas või hämaras metsas, ka öötaevas, ülekantult "sügavat" ja "pimedat".)
Seoses melega "Uisupoisust Pilast" võib mainida, et kui hawai'ilased esimest korda võõrast keelt kuulsid (mis oli inglise keel), nimetasid nad seda namu ("mulin"), sama sõna esineb ka "Uisupoisu" laulus koos teiste arusaamatut kõne väljendavate sõnadega. Tuntud eestipärast metafoori pruukides sai see tõlgitud "hiina keeleks". Seda võiks pelgalt võtta tuntud kujundina mõistetamatu keele kohta, aga teisalt haakub ta päris hästi Pila (=Villu) suust kostva arusaamatu lausega "Mi no hao!", mis meenutab kangesti hiina tavalisimat tervitust "Ni hao!". "Uisupoisu Pila" autori nimi ja tekkelugu on aegade tagant teadmatuks jäänud.
Kuna kohakiituselauludes esineb palju hawai'ikeelseid nimi, siis peaks mainima, et korrektses kasutuses tähistab vokaali pikkust makron, nagu läti keeleski; tehnilistel põhjustel jäetakse internetis sageli makronid märkimata (ingliskeelses tekstis ka ülakomad), päris sageli asendatakse nad umlautidega (nagu saksa või eesti "ä", "ö" ,"ü", aga ka "ë" ja "ï"; mis siiski häälduvad "aa", "oo", "uu", "ee" ja "ii") - olime ka "Ninnikus" sunnitud sama teed minema. Sageli esinev ülakoma tähistab võro keelest tuntud kõrisulghäälikut "q", tegu on hawai'i keeles tähtsa, sageduselt teise konsonantfoneemiga "k" järel; "k" ise võib eestlase kõrvale tegelikult kostuda nii "k" kui "t" moodi; samas kui "l" võib kostuda nii "l" kui "r" moodi; ja "w" nii "v" kui "u" moodi. (Muuseas, kui mainida veel "p", "h", "m" ja "n", siis ongi kõik hawai'i häälikud nimetatud: keel koosneb kokku ainult 13 foneemist.) Sõna pearõhk on eelviimasel silbil; aga kui lõppeb pika vokaaliga või täishäälikuühendiga, siis viimasel; pikkadel liitsõnadel on vastavalt morfeemijaotusele ka kaasrõhud, eespool esinev pikk vokaal või täishäälikuühend kannab kaasrõhku alati; päris aeglasel esitusel võib pikk vokaal häälduda kahe lühikesena.
*
'Öhi'a (lehua) -nimeline puu, ladina keeles Metrosideros polymorpha (kõigis suuremates keeltes oma nimi puudub, arvatavasti ka eesti keeles), on Hawai'i endeemilisi taimi. Vorme on tal palju, nagu viitab ka teaduslik nimetus: kõrgest puust madala põõsani, lehed võivad olla ümarad või piklikud, tömbi või terava otsaga, siledad või villased. Õisi (vahel ka kogu taime) kutsutakse lehuaks, õied on punased, harvemini roosakad, kollakad või valged. Kasvab niisketel aladel. Puit on kõva, sobib hästi põrandate, mööbli ja igasuguste riistade valmistamiseks. Lehua-õis on Hawai'i saare sümbol.
Vt http://www.botany.hawaii.edu/faculty/carr/metrosideros.htm
http://www.kcc.hawaii.edu/campus/tour/plants/pohia.htm
Värviohaka tarvis, hawai'i keeles mamo, ladina keeles Carthanus tinctorius, on eesti keeles ka teine, vähema pildimanamisvõimega teaduslik nimi: värvisafloor. Tegu on üle kogu maakera tuntud, umbes meetrikõrguseks kasvava üheaastase taimega, mil on erekollased õied. Hawai'i keeles on olemas ka samanimeline kala ja lind, ja kuna sõna on sama, on hawai'ilased pidanud neid ühise algupäraga asjadeks. Nii mamo-õisi kui ka täpselt sama värvi mamo-linnu sulgi on ulatuslikult kasutatud leide ja tarbeasjade valmistamiseks.
Vt http://www-ang.kfunigraz.ac.at/~katzer/engl/Cart_tin.html
'A'ali'i on ka mujal Vaikse ookeani piirkonnas kasvav sitke põõsas või puu, ladina keeles Dodonaea viscosa, inglise keeli (sticky) hop-bush, malai seringan; eestikeelne nimi arvatavasti puudub. Kasvab 30 cm kuni 10 m pikkuseks, oksatipud kleepivad; lehed on kitsad, 2 cm kuni 10 cm pikkused; õied on väikesed; viljad on kollast, punast või pruuni värvi, umbes 1 cm-sed kuprad, mille kobaratest tehakse koos 'a'ali'i enda ja sõnajala lehtedega peas kandmiseks lei-pärgi. Sitkuse poolest võrreldav kadakaga, Ka'ü elanik ütleb, et "olen 'a'ali'i, mind ei murra ükski tuul".
Vt http://www.botany.hawaii.edu/faculty/carr/dodonaea.htm
http://www.hawaii.gov/health/oeqc/garden/eioegaal.htm
'I'iwi-vindi täielik eestikeelne teaduslik nimi on iiwi-nestevint, hawai'i (ja ka inglise) keeles nimetatakse lihtsalt 'i'iwi, ladina keeles Vestiaria coccinea. Neid püüti tulipunaste sulgede pärast, et teha kuninglikke peakatteid, pärgi ja muid ehteid. Punane oli nimelt püha, pealike (ali'i) värv; vanematekojaga lähedase veresuguluse tähistamiseks oli väljend "punaside" (pilipili'ula). "Hi'i-aka laulus Pana-'ewas" olen tõlkinud fraasi ka pili'ula a ka manu kui "lindude punasugulasi". Ilmselt on sealgi tegu 'i'iwi'dega, kes on sama punased kui lehua-õied, lisaks aga kujundlikult veel suursugused sugulased (omavahel, pealikele). 'I'iwi-nestevint on muutumas ohustatud liigiks.
Vt nt http://www.stanford.edu/~petelat1/iiwi.html
Mokihana on samuti Hawai'i saarte (täpsemini Kaua'i) endeemilisi puid, ladinakeelse nimega Melicope anisata, teistes keeltes kasutatakse hawai'i sõna. Tegu on tsitruselisega, kuprad on väikesed, kandilised, värvilt toorena rohelised, küpsedes pruuninevad, nii viljad kui lehed on aniisile sarnase lõhnaga, mõlemaid põimitakse leidesse. Mokihana on Kaua'i saare sümbol.
Vt nt http://www.kcc.hawaii.edu/campus/tour/plants/pmokihana.htm
Paar sõna ka rannakrabist, mis on hawai'i keeles 'alamihi ja ladina keeles Metopograpsus thukuhar. Ta on musta värvi, elab pigem kaitstumates laguunides ja kitsastes lahtedes kui avarandadel, kaevab endale kaldasse koopa. Muuseas, "'Alamihi plekkpanni" (ke pä kini 'alamihi) võrdpilt on käibele läinud hawai'ilaste iseloomustamiseks: kui kastrulisse sumatud krabidest hakkab üks end üle ääre upitama, siis kisuvad teised ta tagasi. Võrdpildil ei ole lauluga seost, iseloomustus ei ole eriti vana, võimalik, et mitte hawai'laste endi loodud, küll aga tihti kasutusel ja vahel kurjalt pahaks pandud kui sissetungijate ja -rännanute üleolevat suhtumist peegeldavat ja neid õigustavat, et hawai'ilased olevat loomu poolest ja paratamatult kaotajad.
Nt artiklis http://www.faira.org.au/lrq/archives/200103/stories/mililani_trask_story.html
Toiduks kasutatav mererohi on täpsemalt lïpoa, nii Dictyopteris australis kui ka Dictyopteris plagiogramma, teistes keeltes oma nime ei ole. Pruuni värvi, tugevalõhnaline, pidi päris hõrgu maitsega olema.
Vt http://www.coralreefnetwork.com/marlife/stepath/phaeophyta.html
"Moana-lua" laulus esinev kiawepuu kannab eesti teaduskeeles nime kahvatu prosoopis, mis on kahjuks laulus kasutamiseks liiga kunstlik, tehniline, ladina keeles Prosopis pallida. Puu ei ole sugugi Hawai'il algupärane (esimene selline puu istutati 1826), loomulik kasvuala on tal eelkõige Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kus teda tuntakse enamasti algar(r)obo/a või mesquite nime all, hispaania keelest laenatud nimed on kasutusel ka nt inglise keeles. Tal on sügavale tungivad juured, kasvab jõudsasti kuivematel maaaladel, pakkudes varju, kuid samas imedes maa viimasestki veest tühjaks.
Vt http://www.hear.org/starr/hiplants/images/thumbnails/html/prosopis_pallida_thumbnails.htm
http://www.na.fs.fed.us/spfo/pubs/silvics_manual/volume_2/prosopis/pallida.htm
"Moana-lua" laulus on rida: Holo lio lä'au me ka ulua, kus ulua on otseselt võttes hobumakrell (ladina Caranx ignobilis või ka melampygus), ülekantud kõnekeelne tähendus seevastu "kallim" või "armsam". Hobumakrelli ohverdati omal ajal jumalatele inimese aseainena (seda võis võimaldada sarnasusseos sõnaga ulu, tähendab muuhulgas "jumalast vallatud"), mis tingis ulua tähenduse laienemise ka inimesele ja sealt edasi (meessoost) kallima tähistamiseks. Niisiis see iseloomulik metafoor tõlkimisel kahjuks kadus. Tänu ulua -sõnale saab aru, et laul esitatakse naise vaatepunktist. Kui peaks huvi pakkuma, siis päris ulua'd vt nt http://www.bishopmuseum.org/research/natsci/fish/ulua.html http://waquarium.mic.hawaii.edu/MLP/root/text/MarineLife/Vertebrates/Jacks.txt
Eesti keeles täiesti kasutusel, aga ei tea kui tuttavad on troopikalinnud, nii valgesaba kui punasaba (hawai'i koa'e tähendab mõlemat, ladina Phaëthon lepturus ja rubricauda), ja ka pandanid e. kruvipuud (
sisu