Hindi keelest Mathura ja Mari-Liis Remmel
Õhtuvarjud süvenevad mustalt.
Armastuse lained tulvavad mu mõistust.
Läänetaeva meri
armastuse tõttu tõuseb kaldaist.
Mõtted täis on armastuse laineid.
Need läbistavad kogu keha.
Kuula hoolega
armastuse magusat heli.
See täidab südant,
saabki hõrguks see!
Kabir ütleb: Jumal asub
su südame astmel. Palun.
Märka Teda.
Oh mõistus,
tantsi naudingusse sügavuti,
Jumala armastamise laulu saatel.
See on muusika, mis kõlab kõigi kõrvus
kõikjal kõiksuses.
Kõik üheksa planeeti tantsivad
terve igaviku,
maa, mered ja mäedki tantsivad.
Kõik maailma inimesed tantsivad
keset pisaraid ja naeru.
Kombetäitja arvab, et tema püsib
teistest kaugel eemal,
ent mina tantsin täiest jõust
ja Jumal vaatab rõõmsalt pealt.
Kust iganes sa otsid mind,
oh, inimene,
ma olen lähedal,
päris lähedal ma olen sulle.
Kuid mitte pühapaikades
või jumalustes,
ja mitte ranges üksinduses.
Ma ei püsi templis
ega mošees,
ei Kaabas ega Kailasel.
Ma püsin lähedal,
päris lähedal ma püsin sulle.
Kuid mitte palvetes või mõtluses,
mitte pidusöögis ega paastus.
Ma pole loobumuse omand
ja ma ei asu joogas.
Ma olen siiski lähedal,
päris lähedal ma olen sulle.
Ma pole elujõus, ka mitte kehas,
ja ma ei ole varjul eetris. Ma pole peidus
maaema üsas
ega hingeõhu voos.
Ma ütlen sulle, inimene:
siis, kui mind tõeliselt otsid,
olen hetkega su kõrval.
Kabir ütleb: sa kuula hoolega!
Ma olen seal, kus sinul usk.
Kaks dohat
Ängis palvetavad kõik Ta poole,
rõõmus mitte keegi.
See, kes õnnes palvetab –
kuis saakski tunda kurbust?
*
Käsikivi vaadates
Kabiri meel on kurb.
Kahe kivi vahel
miski ei jää terveks.
See, mida näed, ei ole tõde.
Seda, mis on, ei saagi öelda.
Ometigi usaldus ei sünni nägemata
ega mõistmine saabu sõnadeta –
tark taipab teadmistega,
rumalale on see ime.
Mõned ülistavad kujutut Kõrgeimat,
mõned teenivad Ta erinevaid kehi –
sedapsi on ta vastandavaist määratlusist üle.
Ainult Teadja teab,
et muusikat ei saa eal panna kirja –
kuis kirjutada noote?
Kabir ütleb: "Vaid teadlikkus saab
pettekujutluste üle võidu."
Hindi keelest Mari-Liis Remmel
Kaks dohat
Kui ütlen, Üks – nii ei ole.
Kui ütlen, Kaks – see on vale.
Las See olla see, mis See on,
ütleb Kabir – mõelnud on.
*
Nii kui õli seemne sees,
tuli tulekivi sees,
nii on Jumal sinu sees –
mõistmine on mõistmises.
Oo sadhu, kes oled, kust tuled?
Kus rändas su meel, kus lõksu see jäi?
Mis head sa tegid, mis kurja?
Tuli täidab puu sisemuse,
sädemest pääseb valla;
kui puu põleb lõpuni tuhaks,
kuhu läheb tuli siis?
Nii ka see, et Jumal on kõikjal,
pole kõikidele mõistetav.
Ütleb Kabir, see, kes mõistab,
just nii, kuidas mõistab,
sellest räägibki.
Kui meel on pilgeni,
pole mõtet rääkida.
Kui leiad teemandid,
pole mõtet neid näidata
üha uuesti.
Kui kaalukauss oli tühi,
see kaalumisel kerkis maast.
Nüüd, kui kauss on täis,
pole mõtet kaaluda taas.
Kui luik on viimaks jõudnud
Manasarovari järvele,
siis ei otsi ta enam lompe,
kus vesi sogane.
Jumal on seespool, südames,
pole mõtet Teda mujalt otsida.
Ütleb Kabir, oo tark sadhu,
Jumal täidab inimese südame
nii kui seesamiseeme
täis on õli.
sisu