Hollandi keelest Hasso Krull
Tuulel on sinine saba
Veel on sinine saba
Tulel on sinine saba
Tuulel on ka valge saba
Veel roheline
Tulel on peale sinise saba
Muidugi punane ja kollane
Veel on tuule saba must
Vee saba valge
Ja kui hoolega vaatad siis näed
Et on tulelgi must saba
Viimaks on tuulel kollane saba
Veel võib-olla ka punane saba
Aga tulel rohkem sabasid pole
PABERITÜKK
Lilla liblikas on paljutähendav.
Kirglik lill veidi vähem.
Rohi on oma tähendusest üle kasvanud.
Mina olen ilma.
Vaata, seal läheb mees, kellega jagame naabrinaist.
Pool viis, ja teel sinna, kus kohtuvad
ebareaalse ühingu liikmed:
need, kes elavad igavesti.
Ta jookseb, raputades pilgeni täidetud pead,
jookseb ühe segu otsa, eelajaloolisest õlist
ja kolmeteiskenda sajandi unustusest.
Aga ta pillab punase paberitüki.
See kukub, ei, keerutab välja ta püksist.
Lõhn on see, rahutu, kaalutu,
keerutab ja lööb siis laperdama,
galopeerib tema püksitasku taga.
Liblikas, lill, rohi, mina,
me vaatame paberitükile järele
erisuguse tähelepanuga.
Õhtu muutub tajutavaks.
Kõik nurgad on alasti.
Kõik sõnad on alasti.
Córdobas on üks nurk, kuhu mehed kusevad,
kui neil on kõht õllest punnis,
nad ähivad kergendusest,
silmad poolkinni.
Siukene nurk on ka teil Lissabonis,
isegi Tejo pealt puhuv tuul
ei saa seda puhtaks.
Olen seal seisnud ja vaadanud,
imestades, kui alasti on see nurk.
Rõdu pealt lõuati: "Mis sina siit otsid?
Noormees, see on väga eriline nurk.
Iga aasta viis laipa! Vaata, et on vaadatud,
ja mine ära koju.
Mine ära koju."
Naine rögistas ja sülitas vägevalt.
Ja mina, katsudes, et tulema saan,
imestasin, kui alasti on see nurk.
LUULETUS KAAMELILE
Homme on väikeste asjade päev,
nööpnõelad ja kollane värv.
Sa tunned rõõmu.
Homme on väga väikeste asjade päev,
tilgakesed ja köis.
Sa tunned sõprust.
Homme on päev, et lonkida
piki varjude vilja.
Ära mine selle ligi.
Homme on laulukeste päev,
mida lauldakse salaja.
Sina laulad koos juveliiriga.
Homme on poisijõmpsikate päev,
tänavatel nende abstraktne lõugamine.
Topi kõrvad kinni.
Nad kisavad: "Elagu maailma kauneim turg!"
Nad kisavad: "Jäägu igavesti truuduse kaljud!"
Nad kisavad: "Kui sa oled edev, eksi ära!"
MUINASJUTT
Elas kord pankur,
kellest oli saanud pankur
valedel põhjustel.
Janunedes nukrat õigeksmõistmist,
küsis ta nõu
õunapuult ja veresoonte kirurgilt ja ühelt karbikeselt.
Kõik kolm olid ühtviisi nukrad,
aga sisimas nõnda rahul,
et pankuri meelest oli see ebaõiglane.
Kolmkümmend seitse liblikat
ja kolmkümmend seitse pudelit veini
ja kolmkümmend seitse kokkupandud tekki
ja kolmkümmend seitse bussipiletit
ja kolmkümmend seitse kullakangi
ja kolmkümmend seitse tuld
ja pärast veel kolmkümmend seitse röhitsust
pani ta oma võrkkiike rippuma
kolmekümne seitsmel põhjusel.
ESIMENE ARMASTUS
Ja laeva kõhus
uitab lugu noorest naisest,
ta tutvus ühel Kanaari saarel
õnnetu noormehega,
see elas tomatite ekspordist
ja ülistas oma tomateid hämarates lauludes.
Ja naine õppis laulud ära, et mehele meeldida,
ja naine leidis oma elus koha tema tomatite jaoks...
Aga mees sai selle peale kurjaks ja ütles:
"Mine tagasi vanemate juurde, mine oma tänavale,
otsi keegi teine, kes turiste ringi veaks,
annaks tennisetunde, oskaks hästi sukelduda
või sõidaks mõnuga ringi vilkuvas autos.
Minu tomatitest pole sul midagi otsida."
Ja see naine seisab iga päev ja vaatab,
ta vaatab kaugusesse ja laulab laule
kõigile tomatilaevadele, mida ta ei näe.
K. SCHIPPERS, SA PEAD KUULMA!
Tehti reportaaž.
Keegi seisis värvilisel
väljal ja ütles: tõde on nii kibe,
et osa temast vaikitakse maha
Ühel keele
austamispeol,
mis hiljuti korraldati
ühes mondäänses konverentsikeskuses
(minugi elupaigas on neid rikkalikult),
avastati oranži kardina tagant
sõnadeta perekond.
Kui sõna "mis" puterdas aeglaselt ja veriselt,
ehkki sõna "kas" kõneles loiult ja kurnatult,
sest sõna "see" arutles ruuduliselt ja liikumatult.
Mees ütles oma perekonnale: käige kus kurat!
Perekond sikutas nöörist,
luuk läks lahti,
tõde kukkus vette.
Ei,
see puudutas vaid osa tõest,
ühte kätt, ühte suud, ühte lihast,
õudset jäist keelt
keha sees.
Mehe naine
vaatas vahepeal üht maali
seinal
ja nägi värve,
mille nimesid ta peast ei teadnud.
Tean veel päris palju laule,
tahtis ta vist ütelda.
Võin neid laulda poole peale,
aga lõpp on enamasti ununend.
Seinal rippus väike maja,
üleval päike ja palju taevast.
Mäe peal seisab majake,
majake, majake,
rusikasse naerab päikene...
Naine vaatas, ega keegi ei kuula pealt,
vaatas nii, nagu asesõna vaatab.
Taevas lendab linnuke...
Naine vaatas, ega keegi ei näind teda vaikivat,
vaatas nii, nagu kardinad vaatavad
ja nägi, et keeleta perekond vaatab
maali.
Oranž oli tema meelest
viivitamatult kütkestav.
Tehti reportaaž
Tšetšeeniast või Ambonist
ja keegi väljal ütles:
tõde on nii kibe,
et osa temast
vaikitakse maha.
Perekond ei kandnud pühapäevariideid,
ometi polnud ta värvitu.
Kas te tahaksite veini
või parema meelega õlut või teed,
ütles mees, kes oli jälle
üles roninud.
Ta läks oma naise juurde
ja sosistas midagi talle kõrva.
Jah, ütles naine, igal pool käib sõda,
vaata ainult, ka siin.
Ilma sinnapoole vaatamata osutas ta maalile,
mis seinal rippus.
Mees nägi väikest maja,
paar akent olid kinni,
ühest aga midagi otsapidi väljas.
Ilus sinine värv, ütles ta,
ja see pruun on ka ilus.
Must on minu arust liiga sarkastiline
ja punane täitsa ülepingutatud.
Aga see vesine roheroosakollane
ajab lihtsalt naerma.
Perekond sõi hiigelsuurt torti,
mis seisis keset lauda.
Laual oli oleviku
kesksõna vorm.
Kardin õõtsus veidi
aknast
puhuva tuule käes.
Aken on lahti jäetud,
ütles mees.
Jah, ütles naine, nüüd on
laulude laulmise aeg.
Seinale riputatud maalil
roomasid inimesed siia-sinna.
Nad tegid kisendavaid liigutusi.
Taevas lämmatab linnukest,
üks-kaks-kolm ja korraga!
Pere kõige atributiivsem tütar
jooksis peegli juurde
ja vaatas tagasi.
Tema ema jõi teed.
Kuule, sa oled üleni märg,
ütles naine oma mehele.
Ei, vastas see, nii tulebki.
sisu