Hans van de Waarsenburg

Hollandi keelest Hasso Krull

MISANTROOP


Mälu eksihüttides
Mis kunagi olid tulevik, varjab end
Laia äärega umbusukübara all
Üks inimpelgur

Tema tint voolab välja
Armetule paberile, selle nurgad
On krussis, see punsub
Õrnalgi puudutusel, ettevaatlikult

Kahtleb ta oma nahavärvis
Sest maha istudes
Suitseb aeg surnud lehtedes
Ega vaja neid lugematuid teotusi






DON QUIJOTE MAASTIKUL


Alati on äär liiga all, liiga lai
Aga ei kunagi küllalt kõrge. Üksik
Ratsanik terava piigiga, kaugus
On üksildane otsing, pealetung

Janule, kõne tummaksjäämine
Ja liiv, mis kõikjal viivitab
Krigiseva ajauudisena
Kujutlust jahtides kihutab

Vilkuval pinnal, tuuleveski
Hirmvalguse lina katab nägemise
Alati ta ligineb. Veel kunagi
Pole ta temasse kadunud.






ASPARAAGUS, ASPARAAGUS

(Himu käes)


Meenutused hoolitsetud lobast, auravatest
taldrikutest, hallitand penni sigaritest. Uus
aeg nihkus lähemale, nuikapsas kadus.

Eimiskist ilmus pehmus, hõbedamaitseline
valevus, pühitsetud vesi ja muskaat.
Kui päevad pikenesid, kõlas läbi kangialuste

malando. Tangod, rumbad ja sparglid:
kahvatu rõõm väikemehele, kes sai
pugeda peitu tante seeliku alla.






LIIKUMINE


Rahu
purjedele

Kuni
vaibub
tuulevaikus

Aeglaselt
algab
liikumine

Teritatakse
nuga

Et pilved
tasaseks
lõigata






SURMANEEM

(Cabo da Morte, Galicia)


Mimooskollaselt lõhnab jaanuar
Kameeliaõrn oled sina mu kõrval
Kaenla all närib päev
Aurab eukalüptisalu
Sel pikal, pikal õhtul

Seepärast pole see lahkumiskiri
Mis topitakse ülbelt pudelisse või
Jäetakse õhtuvalguse hoolde –
Hääbumine asub väljaspool aega –
Ometi laev viivitab

Vool nügib asjata ankrut
Hüvastijätt püsib huulil –
Näen seda paati, seda laeva –
Sõnafilm mühiseb, tõusuvesi lööb
Juba niisket liiva, torkab

Kida huulde sellele külmale
Magistrile, murdlaine peegeldab
Su kätt. Purjesurmas kiigutan
Selle reisi pead
Jätan ta õhtuvalguse hoolde.






SININE AGAAV


Sigade otsa komistades. Virtsavees
jalgu nikastades ligines ta külale, kus tuled
alles hõõgusid ja öö poleks pidanud kustuma.
Naised kadusid oma varjudesse. Hobused
hirnusid. Meheraasud pimedas lahus. Ainult
sina teadsid, kes ma olin, millal tulin. Sõnatult täitsid
klaasi klaasi järel. Laulsid mulle, kuni jäin magama, ja
sinust ma nägingi und, komistades.






AJA VASTAND


Aastaaegade kõvades ja pehmetes kivimites,
kus sügis ei ole enam juhuslik
Valge linane rätik vist lõplikult
näo peale pandud,

Peegeldub varjust
päev-päevalt külmemana,
kuni võtab sisse oma koha

Muudab
kirjutatu nähtavaks,
hõõrub temasse pehmete huultega

Nõnda sa käid läbi õhtu
Päev sulle tühjast teeb tüli
Nõelub kinni mu suu

Haug minu keele sees äratab
sinu amööbihuuled
Kõikjal ihualasti võideldes

Surma vastu,
hoidmata häbiverd alles
selles aja vastandis






Istud laua ääres, sööd
Jood ja laulad üht laulu

Surma kukehari tundub
Kauge, kuid põrmu puhub

Eilsest saab tänane
Lühike ebakindel hommik.


*


Istud laua ääres, sööd
Tõstad klaasi ja jood

Lehvitad suitsu ära, läidad
Sigareti, väävel –

Tikud särisevad, juuksed
Kukuvad supi sisse. Valed

Noodid krigisevad joontel
Hääled loevad aeglasi lööke.






MILONGA


See on kanna ja varba tants
Liikuv slaalom, mis
Pöörleb, vuhiseb ja tardub
Kikivarvul, jalg mis
Higistab kingas, jääb

Põrandasse kinni, siis
Armub uniselt, suudleb
Rinda, lakub higi
Kukub nuhutades tagasi
Et pöörelda, vuhiseda

Varvas ja kand reite vahel
Põrandalt kerkinud jalad
Hõljuvad, maanduvad, seisavad
Gootilikult naelkandadel
Põuases virvendavas pampas.






Olime end lõdisedes tekkidesse mähkinud.
Hobuse kabjad muudkui plaksusid,
nagu oleks teed olnud pehmed rajad. Iga
samm oli pööratav. Hülged ujusid

silmapiiri poole. Kartulid lebasid nagu
munad hõredas turbas. Tundsin su huultel
soola maitset, mida kannatas kivi.
Ja siis sa vaatasid mind, vaatasid vastu

läbi minu silmade. See on ühe maailma lõpp,
ütlesid sa, kus vana ei saa kunagi vanemaks. Kus
aeg on vaikus põrmuga täidetud urnis. Aran,
hobusetekkide lõhnaga unenägu.


sisu