Yang Lian

Hiina keelest Lauri Kitsnik

PUUDUMINE


valgus elavate kehadel on juba väga kaua surnud
tühjus      sedaviisi kõikjale joonistatud
piiratud linnuparve ehmunud appikarjeist
kõnnib      nagu äralõigatud taevas
keha mis kargab ookeani      muudab ookeani haavaks
see sinine sarnaneb võlasinisega
see lihasunni hommik annab alla
betoonmaastik
paljastab      su silmade saamatuse






VAIMUDE KUJUD


1

suve esimene tsikaad puhkeb nutma
surnud ema silmad      pole sinust lahkunud
nagu taevas mida kutsutakse ööks

või mida kutsutakse päevaks
või lämbe sinine on ehtne must marmor seinal

üks huul täpselt välja ihutud peenelt nagu rohi
ja keel liiga nõrk et olla karjumata
kõik hüütu      surnuilt laenatud liha
vari sureb veel kord      vaid pudenedes saab inimnahaks
imeväikse imiku suur valge lind

puudel laperdavad tiivad
valgusest      jubedalt libisevad sind paljastava valguse poole


2

viimane päev lugematute ustega      lubab sul minna teisele poole

istumine vaikuses just nagu istumine vihmas
haamri alla läinud maa      õpib elama hingamata
ookean pea alaspidi süstitud tuhandesse õuna
kui surm muutub magusaks      saab ka taevas küpseks

kui roheline kogub kõigi omaste hüvastijätu
löövad aastaajad lahti heleda seina et liigutada puud
sinu hirm lükkab sind õpikusse

iga päev      nagu täheparv pärast surma ei lähe enam peitu
iga inimene teeb vaimud võimalikuks


3

Ei. Aga kui vaimudki ei saa olla ilma inimeste eata, kas surmal siis oleks mingi tähendus? Mädanenud lapsed, kambakesi kössitamas, loovad kõige noorema tumepunase liha ja vere. See sinu suhu kukkunud kärbes, eks ole ta juba tuhandeaastane? Ta kasutas juhust ja munes. Su lihasse litsutud valge viljatera valgustab sind. Sest ainult liha saab valgustada. Sünnitseremoonia meeldib, surnutele.

Viietuhandendal sünnipäevapeol, sa tunned ära nood minevikud sinad, ja selle vaimu, mis iial ei lahku. Kujutades üksteist ette, nagu kallistaks. Nende sõrmede soojades puudutustes, mis ei saa puudutada, olete sina ja sa ise loonud pere. On ainult see keha, arvutuid kordi kaotatud koht, ja mõlemad istuvad väikesel kiviväljakul, mis on unustanud selle veel mustema, maha jäetud. Ei ole. Valu. Tuhat aastat kasvab üheks tõmbluseks.


4

jah      surm ema silmade moodi
jättis puule suitsulõhna
see on surm ema silmades mis sünnitab suveluuletuse
see lilla lill muudkui õitseb kuni su lõpuni
ehtsa musta marmori peegeldus      laseb sul surra alguses
see oled sa ise taeva sügavustes hulgakesi paaritumas
see on hull      keda hullus väsimata kaevab välja peegelduseks 

hetkel kui sa näed sind teisel pool kivi

ookean nuuskis välja kõige igavamad pimedikud
kui valguse varbad on katki      ei või sinine olla veepiisk
kahe vastassuunas voolava peegli vahel pole väljapääsu

kunagi ei saa olla
kui inimesed on vaimude kõige lihtsamad kujud      suvi
hoiab hiilgust alles      tänu emasid neelavale haigusele 
kui vaimud on veel üksikumad kui kõik lilled
oled sina lootuseta sündinud surmast iseenda silmades

tsikaadid      kehas kisendavad lakkamata




KÕIGE LIHTSAM


piraaja paljastab suutäie naervaid hambaid
aga kuu      nagu mahalastud vanglapõgenik
sureb näoli maas

varjult rebi maha valgus
valguselt      rebi maha see valgusest vangi meelitatud merisiga

jõgi muudkui möllab
neli väikest jalga      sõuti elu eest ainult valged luud alles
värske vere viimane karvkate hellitab tugevasti
silmad ikka veel vahivad taevast      ei tea kes nad elusalt ära sõi






PÜHAD


päiksevalgus ajab su minema      ja pimedus avab oma põõsad
luuletaja hukkub autoõnnetuses
luule      jääb sandiks värvitrükitaevas

lakkamatu kopsimise kellahääl nagu hulluse kingitus
lapsed unistavad peopesa tillukeses avas
talveund magavast maost
kahvatu udu kompab välisust

kuid taeva vastassuunda      ei tasu
nimetada põrguks






MEENUTUS


lindude valge hundikari meeletult üle lumise maa
kuuvalgus
taevas võtab maha taeva maski

tähtkujud      plahvatavad puulatvade kõrgusel
vedelikud nõrguvad traagiliselt välja maast
kaevust mis varjab elu

okas kestab kauem kui sügise valu
silmitsemas tumedat ekraani
mäleta      püstloodi vajunud hauaauk nagu tänane öö






KÄTTEMAKSULIBLIKAS


liblikas kelle sa mürgitasid oli inimese nägu
sünged ronkmustad tiivad kindlasti mäletavad
pea meeles      tema viimase sööstu naiselik hullus

viha      arvab et ongi õis
hommikuvalguse pettekujutlustes
tume tolmupahvak      lahvatab kirevas toas täis õudusunenägusid 
liblikas ootab jälle seinal mida kardad näha

oma kätega rebisid puruks      ta leiab su üles
varjuna      ümberringi tuule ehmatav hääl
tilluke suu mis sind hammustab      pärast surma

on kindlasti inimese      tagurpidi vallutab rohelise taeva
mida enam tahad unustada seda enam selgub et liblikas maksab kätte






BRECHTI VIIMANE KÜSIMUS


talv tähendamas mustuvaid mände
lumi      tähendamas tühjas toas
lambivalgust hommikust õhtuni

valgustades      täis surnuaeda
palja pealuuga oled rohkem luuletaja moodi
terve elu massirolli võtad seljast teispool akent

tähendamas külastust omaenda jääkülma naeru
klaasi esikülg      sisu on lumetorm
surma repertuaar      linna menüü

lase kella häälel kahe lõpppunkti vahel olla nagu aplaus
kaks sind       teineteise kujutluses
käte koledad linnukesed kirjutavad pilvise taeva võltsingu

tähendamas et surnutele ammu nähtud
see hauakiri töötoa akna taga      nagu kaastundeavaldus
iga männioksa roheline viimaks välja üüritud

lase vaenulikul      kättesaadaval
kogu täiuslikul puudusteta videvikul leiutada sinu hullus
küsi mida on ööl mida on kaks korda surnud ööl veel loota


sisu