Yang Lian
Hiina keelest Lauri Kitsnik
PUUDUMINE
valgus elavate kehadel on juba väga kaua surnud
tühjus sedaviisi kõikjale joonistatud
piiratud linnuparve ehmunud appikarjeist
kõnnib nagu äralõigatud taevas
keha mis kargab ookeani muudab ookeani haavaks
see sinine sarnaneb võlasinisega
see lihasunni hommik annab alla
betoonmaastik
paljastab su silmade saamatuse
VAIMUDE KUJUD
1
suve esimene tsikaad puhkeb nutma
surnud ema silmad pole sinust lahkunud
nagu taevas mida kutsutakse ööks
või mida kutsutakse päevaks
või lämbe sinine on ehtne must marmor seinal
üks huul täpselt välja ihutud peenelt nagu rohi
ja keel liiga nõrk et olla karjumata
kõik hüütu surnuilt laenatud liha
vari sureb veel kord vaid pudenedes saab inimnahaks
imeväikse imiku suur valge lind
puudel laperdavad tiivad
valgusest jubedalt libisevad sind paljastava valguse poole
2
viimane päev lugematute ustega lubab sul minna teisele poole
istumine vaikuses just nagu istumine vihmas
haamri alla läinud maa õpib elama hingamata
ookean pea alaspidi süstitud tuhandesse õuna
kui surm muutub magusaks saab ka taevas küpseks
kui roheline kogub kõigi omaste hüvastijätu
löövad aastaajad lahti heleda seina et liigutada puud
sinu hirm lükkab sind õpikusse
iga päev nagu täheparv pärast surma ei lähe enam peitu
iga inimene teeb vaimud võimalikuks
3
Ei. Aga kui vaimudki ei saa olla ilma inimeste eata, kas surmal siis oleks mingi tähendus? Mädanenud lapsed, kambakesi kössitamas, loovad kõige noorema tumepunase liha ja vere. See sinu suhu kukkunud kärbes, eks ole ta juba tuhandeaastane? Ta kasutas juhust ja munes. Su lihasse litsutud valge viljatera valgustab sind. Sest ainult liha saab valgustada. Sünnitseremoonia meeldib, surnutele.
Viietuhandendal sünnipäevapeol, sa tunned ära nood minevikud sinad, ja selle vaimu, mis iial ei lahku. Kujutades üksteist ette, nagu kallistaks. Nende sõrmede soojades puudutustes, mis ei saa puudutada, olete sina ja sa ise loonud pere. On ainult see keha, arvutuid kordi kaotatud koht, ja mõlemad istuvad väikesel kiviväljakul, mis on unustanud selle veel mustema, maha jäetud. Ei ole. Valu. Tuhat aastat kasvab üheks tõmbluseks.
4
jah surm ema silmade moodi
jättis puule suitsulõhna
see on surm ema silmades mis sünnitab suveluuletuse
see lilla lill muudkui õitseb kuni su lõpuni
ehtsa musta marmori peegeldus laseb sul surra alguses
see oled sa ise taeva sügavustes hulgakesi paaritumas
see on hull keda hullus väsimata kaevab välja peegelduseks
hetkel kui sa näed sind teisel pool kivi
ookean nuuskis välja kõige igavamad pimedikud
kui valguse varbad on katki ei või sinine olla veepiisk
kahe vastassuunas voolava peegli vahel pole väljapääsu
kunagi ei saa olla
kui inimesed on vaimude kõige lihtsamad kujud suvi
hoiab hiilgust alles tänu emasid neelavale haigusele
kui vaimud on veel üksikumad kui kõik lilled
oled sina lootuseta sündinud surmast iseenda silmades
tsikaadid kehas kisendavad lakkamata
KÕIGE LIHTSAM
piraaja paljastab suutäie naervaid hambaid
aga kuu nagu mahalastud vanglapõgenik
sureb näoli maas
varjult rebi maha valgus
valguselt rebi maha see valgusest vangi meelitatud merisiga
jõgi muudkui möllab
neli väikest jalga sõuti elu eest ainult valged luud alles
värske vere viimane karvkate hellitab tugevasti
silmad ikka veel vahivad taevast ei tea kes nad elusalt ära sõi
PÜHAD
päiksevalgus ajab su minema ja pimedus avab oma põõsad
luuletaja hukkub autoõnnetuses
luule jääb sandiks värvitrükitaevas
lakkamatu kopsimise kellahääl nagu hulluse kingitus
lapsed unistavad peopesa tillukeses avas
talveund magavast maost
kahvatu udu kompab välisust
kuid taeva vastassuunda ei tasu
nimetada põrguks
MEENUTUS
lindude valge hundikari meeletult üle lumise maa
kuuvalgus
taevas võtab maha taeva maski
tähtkujud plahvatavad puulatvade kõrgusel
vedelikud nõrguvad traagiliselt välja maast
kaevust mis varjab elu
okas kestab kauem kui sügise valu
silmitsemas tumedat ekraani
mäleta püstloodi vajunud hauaauk nagu tänane öö
KÄTTEMAKSULIBLIKAS
liblikas kelle sa mürgitasid oli inimese nägu
sünged ronkmustad tiivad kindlasti mäletavad
pea meeles tema viimase sööstu naiselik hullus
viha arvab et ongi õis
hommikuvalguse pettekujutlustes
tume tolmupahvak lahvatab kirevas toas täis õudusunenägusid
liblikas ootab jälle seinal mida kardad näha
oma kätega rebisid puruks ta leiab su üles
varjuna ümberringi tuule ehmatav hääl
tilluke suu mis sind hammustab pärast surma
on kindlasti inimese tagurpidi vallutab rohelise taeva
mida enam tahad unustada seda enam selgub et liblikas maksab kätte
BRECHTI VIIMANE KÜSIMUS
talv tähendamas mustuvaid mände
lumi tähendamas tühjas toas
lambivalgust hommikust õhtuni
valgustades täis surnuaeda
palja pealuuga oled rohkem luuletaja moodi
terve elu massirolli võtad seljast teispool akent
tähendamas külastust omaenda jääkülma naeru
klaasi esikülg sisu on lumetorm
surma repertuaar linna menüü
lase kella häälel kahe lõpppunkti vahel olla nagu aplaus
kaks sind teineteise kujutluses
käte koledad linnukesed kirjutavad pilvise taeva võltsingu
tähendamas et surnutele ammu nähtud
see hauakiri töötoa akna taga nagu kaastundeavaldus
iga männioksa roheline viimaks välja üüritud
lase vaenulikul kättesaadaval
kogu täiuslikul puudusteta videvikul leiutada sinu hullus
küsi mida on ööl mida on kaks korda surnud ööl veel loota
sisu